"Tuna" 1/2019

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 1/2019.

Airi Liimets ja Tiiu Ernits on analüüsinud arvutite abil aastate 1860–1914 eesti- ja saksakeelseid laulikuid. Arvuti on kokku lugenud, mitu korda mingit sõna laulutekstides esineb. Inimese jaoks on aga vast õigem tema enda subjektiivne mulje. Kõiki laule ei laulda ega kuulata võrdne arv kordi. Sama märksõna võib küll esineda, aga üks laul tundub ilusam kui teine. Kas tähtsam on see, et populaarset märksõna korratakse, või see, et mõni autor suudab luua midagi enneolematut? Kui keegi teda kordab, võidakse kordajat pidada juba autoriõiguste rikkujaks või vähemväärtuslikuks epigooniks. Inimese aju ei märka samade sõnade kordumist, mida arvuti. Arvuti võib kokku lugeda, et sõna „ja“ esineb rohkem, aga inimene märgata, et mõnda haruldast riimi esineb tervelt kaks korda.

Anu Kannike ja Jana Reidla arvustavad Vabamu nimelise muuseumi uut püsinäitust. Ilukirjandusarvustustes olen sageli tähele pannud, et hinnang raamatule antakse vaid ühe inimese seisukohalt. Kui raamat ei ole konkreetse arvustaja maitsele vastav, siis ei tohi seda üldse välja anda, et keegi teine ka seda lugeda ei saaks. Sellise lähenemise asemel saaks analüüsida, millisele sihtgrupile mingi teos sobib, selleks saab läbi viia ka sotsioloogilisi küsitlusi. „Tuna“ kaastöö autorid mõtlevad natuke laiemalt, et osa inimesi võivad küll teada seda, mis eksponaatide seletuskirjades ütlemata on jäetud, aga need, kes ei ole Nõukogude ajal elanud, teavad vähem. Kaastöös soovitatakse, et muuseum võiks ka lihtsamaid asju seletada. Selles ei ole kõik arvustajad ja üliõpilastööde juhendajad üksmeelel, mõni soovitab rohkem ja mõni vähem seletada. „Tuna“ kirjutises endas on väike vastuolu, et eespool viidatakse, et kellegi arvates ei tohi seletuskirjad olla nii pikad, et külastaja ei jõua neid läbi lugeda. Kas aga kõike peab teada saama just muuseumist? Muuseumi lähevad vast keskmiselt suurema ajaloohuviga inimesed, kellest osad on valmis muuseumist lahkumise järel edasi uurima, mida nad veel ei tea. Ja inimestele piisab ka sellest, kui nad asjadest ainult osaliselt aru saavad. Kuulatakse võõrkeelseid laule, mille iga sõna tähendust ei tea, aga kuulajale võib tähtsam olla viis. Koolis võib ühele õpilasele olla tund liiga raske ja teisele liiga kerge, mõlemal juhul võib see põhjustada kannatusi.

Juta Kivimäe kirjutab piiskop Platoni mälestuse jäädvustamisest. Sellenimeline õigeusu piiskop suri Eestis revolutsiooni perioodil märtrina punaste käe läbi. Otsisin vist eelmine aasta võrgust, et õigeusu kirikul on maailmas teisigi pühak Platone, aga üks elas Eestis. Pätsi kohta olen lugenud, et kuna ta kuulus õigeusu kirikusse, ei võetud teda Eesti Üliõpilaste Seltsi. Eesti Vabariigi ajal oli aeg edasi läinud, oli loodud uusi üliõpilaste korporatsioone ja korporandid seisid õigeusu piiskopi auks auvalves.

Ago Pajur kirjutab eesti rahvusväeosade algusaegadest. Mõni ajaloolane ütleb, et iga põlvkond peab kirjutama ajaloo uuesti, aga Pajur on arvanud nii mind juhendades kui ka selles artiklis, et mõnda teemat on juba piisavalt uuritud. Kirjutis paneb uuesti mõtlema Oktoobripöörde järel juhtunu üle. Sorokin kirjutab, et revolutsioon jõudis diktatuurifaasi ja kõigi revolutsioonide puhul muutub sel juhul kord karmimaks ja kõnereflekse hakatakse maha suruma. Ajalehed langesid tõesti järk-järgult tsensuuri ohvriks, aga Pajur kirjutab, et riigis valitses anarhia, punaväelased oma ülemuste käske ei kuulanud.

Jüri Viikberg tsiteerib ja kommenteerib 1930. a. Krimmi 9-aastase eestlase päevikut. Kommenteerijale tundub, et päevik on kirjutatud koostöös mõne täiskasvanuga, sest selles esinevat lapse kohta liiga keerulised mõtted. See ei ole kindel. Laps võib ka omaalgatuslikult kasutada täiskasvanute käest kuuldut. Maletajatele on teada, et laps võib males täiskasvanust tugevam olla. Kui päevikus on kirjutatud maatöödest, siis nendest võib maalaps teada rohkem kui linnatäiskasvanu.

Ivi Tomingas avaldab fotonurgas Vabadussõja fotosid. Fotodel on mõnel sõduril käsi puusas. Meenus, et lapsepõlves hoidsime kätt puusas konflikti olukorras, sõda on samuti konflikt. Viidati mujaltki kuuldud mõttele, et olevat parem auga surra kui orjuses elada. Minu uuritud autoritest Carlyle pidas vajalikuks valmisolekut elu ohverdada, aga Sorokin ülistas elu kui väärtust. Tõnisson oli valmis ise ideede eest surema, aga kõlbeliseks pidas vaid seda, mis on elu edendav, seega oli talle tähtis, et keegi vähemalt ellu jääks. Mõned on rääkinud valmisolekust võidelda ka viimase põlvepikkuse poisikeseni.