Kõned ja mäng

Pidasin kirjanduse maja üritusel koha pealt kõnet. Mul oli kõne valmis kirjutatud ja vihik kõnega käes, enne rääkima hakkamist oli kirjapandu meeles, aga rääkimise ajal enam täpselt mitte ja maha ma ei lugenud. Rääkisin unustamise tõttu lihtsustatult. Ühe lause keskel ärkasin, nagu oli kõnet pidades ikka juhtunud. Esitlus jätkus ja nüüd pidas kõnet järgmine inimene. Kui ta lõpetas, tõusin veel kord püsti ja küsisin, kas mul jäi üks lause pooleli. Keegi ei vastanud. Ütlesin, et rääkida on raskem kui kirjutada, seoses sellega tänan ma kõiki ettekandjaid. Tegelikult peale minu oli olnud ainult üks ettekandja ning paar küsimust. Aga asja võis võtta ka nii, et tänan muuhulgas ennast. Mul oli ülikond seljas, aga lipsu polnud ees.

*
Mängisin Klausiga malet. Malelaual olid ainult valged ruudud, nende servad olid ebakindla käega joonistatud, mistõttu ruutude servad olid ebaühtlased. Mõtlesin, et selles seisus oleks tugev lipukäik. Oli veel valida, mis suunas lipuga käia. Sai käia ühes suunas, aga minna ka teises suunas nurka, kust oleks olnud vastasnurgas olevale vastase kuningale tuli. Tuld oleks võibolla olnud viisakas öelda, aga võis ka ütlemata jätta. Kui poleks öelnud, poleks Klaus arvatavasti sellisel malelaual tuld märganud, oleks teinud valekäigu ja oleks saanud kaotuse. Vaatasin, et sealt nurgast siiski pole vastase kuningale tuld, sest laud pole ruudu kujuline, vaid piklikum. Käisin siiski teises suunas. Mõtlesin, et ründan küll, aga võibolla on mu enda kuningas ohus. Üks Klausi nupp oli pappkarp ja ta oli karpi minu samal ruudul paikneva nupu sisse pannud.