"Pikk teekond. Autobiograafiline romaan"

Питирим Сорокин. „Долгий путь. Автобиографический роман“. Tõlgitud inglise keelest. Sõktõvkar 1991. Originaal 1963. Vene keelde tõlkinud P.P. Krotova ja A.V. Lipski. 304 lehekülge.

Raamatukogus oli sellest raamatust ainult tõlge, aga see võibki olla originaalist väärtuslikum, sest on lisatud kommentaare Venemaa arhiivimaterjalide põhjal, mis ei olnud autorile raamatut kirjutades kättesaadavad, kommentaarides on parandatud autori faktivigu ja tehtud muid täiendusi.

Raamatu alapealkirjas nimetatakse seda romaaniks, aga raamatut võib nimetada ka mälestusteraamatuks. Väljamõeldud isikuid, nimesid ega sündmusi raamatus ei ole, on vaid mõningad ebatäpsused.

Autor kirjutab, et esimene asi, mida ta mäletab, on tema ema surm. Ema elusana ta ei mäleta. Emakeelt komi keelt ta oskas, aga hilisemas elus ei saanud ta seda enam aastakümneid praktiseerida. Komimaal laiunud tohutud metsad. Autor ei olnud rahul, et hiljem metsadesse tsivilisatsioon tungis. Komidel olnud tema lapsepõlves arenenud rahvakultuur, nad oskasid nii komi kui ka vene keelt. Varasemaid Sorokini raamtuid lugedes olen tähele pannud, et tal on annet eriti suurte üldistuste tegemiseks. Nii ütleb ta ka siin, et kui ta kuulis esimest korda Euroopa kuulsate heliloojate teoseid, tundis ta nendes ära juba komi rahvamuusika noodid.

Minu varem tõlgitud raamatule telliti saatesõna Käärikult, kes arvas, et enda eristatud ideatsionaalsest, idealistlikust ja meelelisest kultuurist eelistas Sorokin kõige rohkem ideatsionaalset ehk kõige religioossemat. Seda lugedes mõtlesin, et võibolla siiski idealistlikku, mis ühendas ideatsionaalse ja meelelise kultuuri väärtusi. Siin raamatus kinnitab Sorokin ka ise, et lapsepõlves omandas ta idealistliku maailmavaate.

Komimaalt lahkudes jätkus Sorokinil Venemaal aega nii õpingute, revolutsioonilise tegevuse kui ka vanglas istumise ja töötamise jaoks. Meelelise kultuuri vastase puhul võib tunduda üllatav, et vanglas õppis ta suitsetama ja mõtles, et enne hukkamist tahaks ta viimase asjana suitsetada. Kuid mälestusi kirjutades nimetab ta suitsetamist siiski paheks.

Komi päritolu inimestega puutus Sorokin kokku veel ka ülikoolis õppimise ajal. Ühe kohta neist oli kommentaarides öeldud, et see komi on õpetanud mõnda aega Tartu Ülikoolis. See nimi oli kirjas ka uuemas Tartu Ülikooli ajaloos. Vanemast Nõukogude-aegsest jäi see välja võibolla valgekaartlastega seotuse tõttu.

Sorokin kiidab keisririigi aegset ülikooli. Erinevalt Ameerika ülikoolidest, kus ta hiljem õpetas, ei olnud Vene keisririigis loengute külastamine kohustuslik, teadmised võis omandada eksamiks ka enda valitud viisil. Magistrieksam olnud väga raske ja Sorokin võrdleb Vene magistrikraadi Lääne doktorikraadiga. Järgnevalt ta kirjutabki, nagu oleks kaitsnud doktorikraadi, aga kommenteerija on lisanud märkuse, et doktorikraadi Sorokin ei omandanud, tegemist oli magistritöö kaitsmisega, kuigi sellest hoolimata sai ta professoriks.

Nõukogude Venemaalt väljasaatmise järel peatus Sorokin kõigepealt Tšehhoslovakkias, kus teda võttis vastu demokraatlik president Masaryk, kellest mäletan, et temasse suhtus hästi ka Jaan Tõnisson. Tšehhoslovakkiast Ameerika Ühendriikidesse edasi ei suundunud Sorokin omal algatusel, vaid kutse peale, kuigi oli ka varem Ameerikas toimuvaga üsna hästi kursis. Nüüd tuli tal siiski kulutada palju aega inglise keele õppimisele, et osata selles loenguid pidada, sellest hoolimata hakkas ta loenguid pidama aktsendiga. Hiljem kutsuti Sorokinit sotsioloogia osakonda organiseerima veel mitmetesse maadesse, kuhu ta ei läinud. Minematajätmist ei põhjenda ta nende maade madalama palgaga, vaid oma vastumeelsusega administratiivse töö suhtes. Tal oli hea meel, kui ta vabanes administratiivsetest kohustustest ka Harvardi ülikoolis.

Pärast Teist maailmasõda hakkas Sorokin tegelema armastuse ja altruismi teemadega, mida on kirjeldatud varem loetud Matter’ raamatus. Ühes raamatus iseloomustati Sorokinit depressiivsena, ise ta endale sellist diagnoosi ei pane, vaid on oma hea vaimse tervise üle uhke. Tuumasõjaoht talle siiski muret tegi. Ta leidis ka selle poolest, et elab halval ajal, et oma aja muusika meeldis talle vähem kui varasemate sajandite oma.

Pensioniikka jõudes Sorokin osadest kohustustest loobus, aga hakkas varasemast veel rohkem käima teaduslikel konverentsidel. Raamatut kirjutades lootis Sorokin, et tema raamatud hakkavad varsti ilmuma ka Nõukogude Liidus. Golossenko raamatust on teada, et see lootus ei täitunud. Aga kui vahepeal olid need täiesti keelatud, siis hakati neid tol ajal vähemalt valitud lugejatele raamatukogust andma.