Ea Jansen

Ea Jansen. "Vaateid eesti rahvusluse sünniaegadesse". Tartu 2004. 511 lehekülge.

Kui käis töö "Eesti ajaloo" viienda köite käsikirjaga, ütles üks autoritest, et seda köidet pole enam vaja, sest Ea Jansenil ilmus samal teemal parem raamat. Ei mõeldud Janseni praegu loetud, vaid järgmist raamatut, aga see ütlus näitab siiski, kui kõrgelt teda autorina hinnatakse.

Loetud raamat on artiklikogu, mille teemaks on peamiselt 19. sajand, üks kirjutis ulatus otsapidi ka Eesti iseseisvusaega. Artiklid ei ole järjestatud ei kirjutamise ega ka mitte nende sisu kronoloogilises järjestuses, vaid toimuvad hüpped ajas edasi-tagasi. Toimetaja ei ole ühtlustanud ka viiteid. Osades artiklites kasutatakse viitenumbreid, aga teistes on sellised siseviited nagu ajakirjas "Akadeemia", tuues taga ainult kasutatud kirjanduse loetelu.

Janseni järgi tundsid eestlased küll juba ammu kokkukuuluvustunnet, aga eestlaseks nimetasid neid ainult teised, mitte nemad ise. Ajakirja "European History" tänavuaastases numbris arvustab eestlane Kasekamp raamatut Balti riikide ajaloo kohta ja ütleb, et ka Balti riikide puhul näevad võõrad kokkukuuluvust tegelikust suuremana. Neid, kes Eestis läti või leedu keelt oskavad, on väga vähe. Kuid ka mineviku eesti keel jagunes praegusest rohkem murreteks. Sunnismaisuse ajal takistasid liikumispiirangud murrete ühtlustumist.

Janseni järgi oli 19. sajand rahvuste sajand ja rahvused ei ole kaotanud oma tähtsust ka hiljem. Rahvuslik liikumine hakanud Euroopas arenema 18. sajandi lõpust. Jansen pooldab tšehhi teadlase Hrochi teooriat rahvusliku liikumise kolmest faasist. 19. sajandi esimene pool olnud Eestis esimene faas ehk estofiilide aeg, kui liikumine polnud jõudnud veel massidesse. Massid osalesid sel ajal küll agraarreformidega seotud talurahvaliikumises. Võibolla andis tegelikult siiski ka talurahvaliikumisele hoogu juurde seisuse- ja rahvusepiiri kokkulangemine.

Jansen kasutab 19. sajandi kohta ka teisi nimetusi. See olnud teaduste sajand. Muus kirjanduses on 19. sajandi esimest poolt peetud Euroopas romantismi- ja teist poolt realismiajaks. Kuid Jansen tahab teha tervet sajandit realismi, ratsionaalsuse ja optimismi ajaks. Eestis jätkunud terve sajandi esimese poole pikk valgustusaeg. Valgustus ja romantism arenesid raamatu teise koha järgi paralleelselt. Kuid sajandi teise poole puhul kirjutab Jansen, et rahvusromantism kestis Ida-Euroopas kauem kui Lääne-Euroopas, sest Ida-Euroopas ei olnud kõigil rahvustel riike, aga Lääne-Euroopas olid rahvuspiirid paremini välja kujunenud ja saadi ajada realistlikku riiklikku poliitikat.

Jansen kritiseerib endast varasemaid autoreid, kelle järgi ärkamisajale järgnes täielik langus. Jansen juhib tähelepanu, et just venestusajal sai hoo sisse seltsiliikumine, samuti kasvas eestikeelse ajakirjanduse maht. Grenzsteinist olevat pikka aega kirjutatud liiga ühekülgselt kui venestajast. Kõige venestusmeelsem leht olnud Kõrvi "Valgus". Grenzsteini "Olevik" olnud suurim populaarteaduse levitaja. Lugedes lähevad mõtted sellele, et Grenzsteini pessimism rahvusküsimuses ei olnud tingitud võibolla ainult venestamisest ja Grenzsteini iseloomust, vaid Euroopas peale tungiv realism nägi inimest üldse pisema ja jõuetumana kui sellele eelnenud romantism.

Selles raamatus toob Jansen rohkem kui "Eesti ajaloo" viiendas köites välja, et seltsidega kaasnes ka tülisid. Janseni arvates oli põhjuseks kogemuste ja raha puudus. Ma olen osalenud maleklubide ja võrgukeskkondade tegevuses, mida võiks pidada tänapäeva seltsideks, ja näinud, et kogemuste lisandumisega pole tülid kuhugi kadunud. Mulle tundub, et tülide põhjus on rohkem inimeste kaasasündinud iseloom. Lääne-Euroopas rännanud küll väidavad, et seal on inimesed viisakamad kui Nõukogude korra all elanud.

Kuigi seltside tülisid seletab Jansen kogemuste puudusega, peab ta teiselt poolt 1890. aastate tüli "Oleviku" ja "Postimehe" vahel ühiskonna küpsemise märgiks. Minu meelest väga teravaks minevad tülid ühiskonna küpsust ei näita, muidu oleks kõige küpsem ühiskond see, kus puhkeb kodusõda. Aga kui Jansenile on omane mõningane üleolek tolle aja justkui vähem arenenud inimeste suhtes, siis mulle tundub, et eetiliste püüdluste osas on tänapäeva ajakirjanduses Tõnissoni "Postimehega" võrreldes tagasiminek toimunud.