Rikkalik töövihik

Hakkasin ühte "Oleviku" aastakäiku läbi vaatama, et koostada teist Grenzsteini raamatut. Mõtlesin, et vaatan kõiki numbreid ja kõiki lehekülgi. Uue raamatu teen ainult hilisemate aastakäikude põhjal. Grenzsteini artiklid olid väga huvitavad. Ühes artiklis olid saksakeelsed read, mis läksid osaliselt riimi. Lugedes tuli suhu väga maitsva õunasordi maitse. Mõtlesin, et kui see õun on nii maitsev, siis oli venestamine õige asi. Grenzstein vist juba õunapuid istutades vaatas, et tema aias kasvaks peenem sort. Mõtlesin, et uue raamatu koostan nii, et selles kordagi sõna "venestamine" ei esineks. Valin kas kirjutised, kus seda sõna ei esine, või kui esineb, toimetan selle välja. "Olevikus" kirjutas ka väga palju muid autoreid. Sellepärast vist oligi vastu vaieldud, et Grenzstein ei olnud üksiklane, vaid tal oli suur toetajaskond. Aga väike oli tema toetajaskond sellepärast, et "Postimees" oli päevaleht, aga "Olevik" nädalaleht.

*
Sisenesin ühe teise inimese postkasti. Mul oli kuskilt tema parool meelde jäänud. Tema postkasti sisenema hakates ei olnud mul parool esimesel hetkel kunagi hästi meeles, aga meelde tuletades tuli meelde. Mõtlesin, et sellest, et ma siin postkastis käin, jääb ju jälg. Kui postkastist uuesti väljusin, ütles hääl, mitmes külastus minu külastus oli. Pille tuli oma tuppa ja ütles, et ta vist teab, mis selle inimese parool on, mina kontrolligu. Kõigile, kes ei ole oma parooli vahetanud, antakse algul üks ja sama kahest numbrist koosnev parool. Pille arvas, et see inimene on selline, et tema parooli vahetama ei hakka. Mõtlesin, et see inimene usaldab teisi ja arvab, et las teised käia pealegi tema postkastis. Aga kui mina nii teeks, vahetataks parool ära ja ma ise enam oma postkasti ei pääseks. See inimene tuli uksest sisse ja hüüdis, et keegi on tema postkastis käinud. Vastasin, et mina käisin, aga mul ei jäänud sealt midagi meelde ja rohkem ma ei käi. See inimene rääkis, et ta lasi uuringu eesmärgil meelega inimestel oma postkastis käia, selgus, et kõik käijad pöörduvad hiljem tagasi.

*
Minu koduleheküljele oli ükskord sisse murtud ja seal asju muudetud. Olin neid tagasi muutnud, aga võibolla mitte kõiki. Praegu ei tundunud see küsimus mulle enam nii tähtis. Arvasin, et hiljem vast sisse murtud ei ole, sest sissemurdjal on muud ka teha. Koduleheküljel olevad fotod olid praegugi kahjustustega. Aga ma polnud kindel, kas seda tegi sissemurdja, kahjustused võisid tekkida ka siis, kui vend fotosid töötles, et neid plekkidest puhastada. Sissemurdmise olin avastanud Paides. Olin siis kodulehekülje parooli ära vahetanud. Olin arvanud, et uus parool jääb meelde, aga nüüdseks olin selle unustanud. Paides oli nii ilus olnud, kui esimeses toas oli olnud mustvalge arvuti, mida ma vahel käima lülitasin. Aga ükskord arvutit käivitades oli see rikkis, millest oli väga kahju. Olin läinud siis järgmisse tuppa järgmise arvuti taha. Praegu olin Tartus ja avasin oma esimese klassi töövihiku. Küsisin, kas me õppisime tõesti juba esimeses klassis ajalugu. Vastati, et muidugi. Ajaloo nimelist õppeainet polnud olnud, aga klassijuhataja tunnis oli juba ajaloost räägitud. Me olime pidanud räägitu töövihikusse kirja panema. Olin kirja pannud, et piiskopi nimi oli Kievel. Tegelikult mõeldi selle all vist piiskop Albertit. Kuigi tegemist oli esimese klassiga, oli andmeid kirja panna tulnud väga palju. Meile oli õpetatud ka, mis nimega porgandisort Eestis kasvab. Näidiseks olime pidanud panema töövihiku vahele seda sorti porgandi. Töövihiku vahel oli ka hambapastatuub, mida polnud veel tarvitatud. See oli roheline hambapasta. Ütlesin, et isa tarvitab praegu ka rohelist hambapastat, aga minu jaoks on roheline vana hambapasta. Ütlesin, et töövihiku vahel on veel rohkem esemeid kui Eesti Rahva Muuseumis.