Šokolaadi lastele

Toimus minu doktoritöö eelkaitsmine. Üks õppejõud ütles, et ühes joonealuses viites on tühi rida puudu, seda tuleb küll parandada. Ta tõstis selle lehe teiste vahelt välja. Mõtlesin, et seda ma võin parandada. Aga kui ma parandusi tegema hakkan, võib lehekülgede arv paigast minna. Vahepeal tehti vaheaeg. Kui ma vaheajalt tagasi tulin, valisin teise koha. Heitsin kõhuli metalltooli alla, mille peal istus üks naine. Naine vahetas selle peale kohta. Isal oli oma toas trükikoda ja see hakkas tööle. Valmis trükitud asjad läksid automaatselt lattu. Vaatasin oma doktoritöö lehte, kuhu oli tahetud teha parandus. Nüüd tundus mulle, et võibolla ei käinud jutt valge rea vahele jätmisest, vaid taandreast, sest praegu oli ühe lause algus samal real, kus eelmise lõpp. Võtsin kätte kalakonservi. Üks poiss hüppas pahase näoga eemale. Küsisin, et ma ei tilgutanud ju talle õli peale. Ta vastas, et tilgutasin küll. Mina ütlesin, et aga mitte palju. Poiss väitis, et seda oli palju. Lapsed kolisid maja uutesse piirkondadesse. Ütlesin, et mõelge, kui palju seal nüüd šokolaadi tarvitatakse. Lapsed kolisid maja piires, kuigi oleks saanud kolida ka õue. Läksin natuke maad tuldud teed tagasi ja küsisin letist šokolaadi. Kui müüja oli seda andnud, küsisin, kas maksma ka peab. Müüja naeris ja ütles, et selline asi on tasuta. Läksin uuesti nendesse ruumidesse, kuhu lapsed olid kolinud. Ühe lapse ema ütles, et nüüd sööb tema laps igal hommikul šokolaadi vorstivõileiba varem kui tema. Küsisin, kas see on ilma vorstita. Naine vastas, et vahel on vorst ka olemas.