Uus raamat Cromwellist

Ian Gentles. "Cromwell (1599–1658). Jumala sõdalane ja Inglise revolutsioon". Inglise keelest tõlkinud Toomas Taul. Eesti keeles 2014, inglise keeles 2011. 344 lehekülge.

Täna tuleb jälle Inglise ajalugu, sest mulle toodi sel teemal uus raamat. See on minu viies lugu Cromwelli teemaliste raamatute kohta, kuuenda saadan ühele ajalehele.

Tõlkida saab alati mitut moodi. Uues raamatus on mõned asjad tõlgitud teisiti kui varem. Cromwelli tugeva ja distsiplineeritud väeosa võitlejaid on varem tõlgitud raudkülgseteks, aga nüüd raudkülgedeks. Uus variant tundub natuke halvem, sest võib tekitada küsimuse, kelle või mille külgedega on tegemist. Sõna "raudkülgne" ütleb seevastu selgemalt, et küljed on nendel.

Parem uuendus tundub, kui mittepresbüterlike puritaanide kohta on tõlgitud varasema independendi asemel sõltumatu puritaan, sest nii on eestipärasem ja inglise keele mitteoskajale selgem. Aga kui selles raamatus on võimalik eestipärasemalt tõlkida, sest mõiste tähendust on ka seletatud, siis muus kontekstis on "sõltumatu" liiga laia tähendusega sõna ja "independent" aitaks paremini aru saada, et viidatud on Inglise revolutsioonile. Väljend "sõltumatute puritaanide erakond" juhib tähelepanu, et on võimalik segi ajada usuline sõltumatus ja erakondlik sõltumatus.

Ühes lõigus oli tõlgitud, et Cromwell tundis sümpaatiat võlavanglasse sattunute vastu. Selles kohas oleks tõlkija võinud vaadata sõnaraamatust, et "sümpaatia" ei ole ainus vaste. Parem oleks öelda, et Cromwell tundis kaastunnet või oli osavõtlik.

Carlyle'i kommentaaridega Cromwelli kõnede ja kirjade kogus oli Cromwelli kodusõjaeelse parlamenditegevuse osakaal väga pisike, see pani mind varasemas kirjutises väitma, et parlamendis Cromwell eriti silma ei paistnud. Aga Gentles kirjutab, et Cromwell oli ka parlamendis aktiivne saadik, kes kuulus kümnetesse komiteedesse ja kelle sõnadesse suhtuti tähelepanelikult. Ta paistis siiski vähem silma kui hilisematel aastatel.

Carlyle hindas Cromwelli tema usuliste tunnete ja siiruse pärast. Olles ise kirjandusgeenius, nägi Carlyle, et Cromwell on kirjanduslikult vähem andekas. Carlyle arvas, et Cromwelli kirjade väärtus seisneb muus kui kompositsioonis. Gentles aga hindab ka Cromwelli sõnaseadmisoskust, Cromwellil olevat olnud tohutu sisendusjõud.

Gentles peab Carlyle'i Cromwelli kõige kõrgemalt hinnanud uurijaks. Kuid Gentles tunnistab, et ka tema ise suhtub Cromwelli suurema sümpaatiaga kui Charles I-sse, kuigi vaimustus olevat ülikooliajaga võrreldes vähenenud. Ta refereerib ka neid autoreid, kes on Cromwelli rohkem kritiseerinud, seades nende väited sageli kahtluse alla.

Jüri Alliku järgi on üks isiksuseseadumus sotsiaalsus. Sotsiaalset inimest iseloomustavat siirus, tagasihoidlikkus ja omakasupüüdmatus. Tavaliselt viivat see sellise isiku suuremale populaarsusele. Carlyle ja Gentles iseloomustavad Cromwelli just sellisena, kuigi Carlyle ei pidanud teda populaarseks, vaid arvas, et tal oli vaenlasi rohkem kui sõpru. Teised autorid on seevastu iseloomustanud Cromwelli auahne, silmakirjaliku ja omakasupüüdlikuna. Cromwelli tagasihoidlikkuse kasuks räägib, et ta kandis lihtsaid riideid, kirjutas kirjadele alla "alandlik teener", pidas ennast Jumala kõrval pisikeseks ja ütles, et eelistaks lammaste kasvatamist riigivalitsemisele. Kuid tema auahnust näitab, et ta kukutas kuninga ja haaras ise võimu, ei kasvatanud lambaid ja ajas laiali mitu parlamenti. Carlyle lahendab vastuolu sellega, et on olemas vale ja õige auahnus, väike inimene pidavat ennast tagasi hoidma, aga suur omakasupüüdmatult rahvast juhtima. Tegelikult võib ka tagasihoidlik käitumine populaarsuse nimel tunduda silmakirjalik.