Kolmas köide

"Keiser Julianuse" teisest köitest leidsin palju Nõukogude aja analoogiaid. Kolmas köide on ilmunud uuemal ajal. Ilmumisaasta on ununenud sisse trükkida, aga autor on kirjutanud pastakaga pühenduse aastal 1995. Sügava Nõukogude aja analoogiate asemel leidsin mõned üleminekuaja omad. Kui Gallias teenivad sõdurid Julianuse vastu tema enda tahtmist augustuseks kuulutavad, tuletab see meelde laulva revolutsiooni meeleavaldusi ja seda, kuidas kommunistid muutusid rahva survel rahvuslasteks. Muudest ajaloo perioodidest tuleb meelde, kuidas Jaan Tõnisson ütles, et ta pole ette trüginud, vaid teda on ette lükatud; samuti see, kuidas mind olevat 15 aastat pärast keskkooli lõpetamist tagaselja klassivanemaks valitud, et ma kokkutulekut korraldama hakkaks. Raamatus meenutab Gorbatšovi avalikustamispoliitikat religioossete saladuste avalikuks tegemine ja kuskil jutt kaubandusest tuletas meelde üleminekuperioodi defitsiidimajandust. Üldiselt lugesin kolmandat köidet tühjema pilguga kui teist.

Vangerdamatus etturi vastu

R-L-R-O-V-K-O-V
1. e4 Rb6 2. f4 f6 3. Oc5 d6 4. Of2 e5 5. Rd3 Oc4 6. fe Od3+ 7. cd Ve5 8. d4 Ve8 9. Ob3 Re7 10. 0-0 d5 11. ed Rbd5 12. Od5 Rd5 13. Ve8+ Ke8 14. Le4+ Re7 15. Ve1 Kf7 16. Le6+ Kf8 17. d5 Lc8 18. Oc5 Le6 19. Ve6 Kf7 20. Oe7 Oe7 21. Rb3 Vd8 22. Ve2 Vd5 23. d4 c5 24. dc Oc5 25. Rc5 Vc5 26. Kf2 Vc1 27. Vd2 Va1 28. Vd7+ Kg6 29. Vb7 Va2 30. Kf3 a5 31. b4 a4 32. Va7 a3 33. b5 Va1 34. Kf2 a2 35. b6 Vb1 36. Va2 Vb6 37. Va7 Vb2 38. Kf3 Kh6 39. Va6 Kg5 40. Va7 Kg6 41. Va6 h6 42. Va7 f5 43. Va6+ Kg5 44. h4+ Kh4 45. Vg6 Vb7 45. Kf4 Vf7 47. Vg3 g5+ 48. Kf3 g4+ 49. Kf2 f4 50. Va3 f3 51. g3+ Kg5 52. Va5+ Vf5 53. Va8 h5 54. Vg8+ Kf6 55. Vf8+ Ke6 56. Ve8+ Kf7 57. Va8 Vb5 58. Va7+ Kg6 59. Va6 Kg6 60. Va2 h4 61. Vc2 hg+ 62. Kg3 Ve5 63. Kf2 Kf4 64. Vc4+ Ve4 65. Vc2 g3+ 66. Kf1 f2 67. Kg2 Ve1 68. Vc4+ Ke3 69. Kg3 f1L 70. Vc3+ Kd2 0:1

Hõljumise põhjus

Sain Helinalt üle tüki aja paberkirja. Lugesin selle läbi, siis läksin kiri käes kööki. Ütlesin, et sain kirjasõbralt kirja. Ema küsis, kas tõesti. Vastasin, et ta on mulle ikka kord aastas kirjutanud. Üks aasta ei kirjutanud ühtegi korda. Vaatasin, et ümbriku tagaküljele on veel asju kirjutatud. Sealt sain teada, et Helina on jälle kolinud. Ta kirjutas veel, et oli olnud haiglas ja seal teistele mingit asja teinud, aga ma ei saanud aru, mis see oli.

*
Üks mees rääkis, et ta ei saa aru, kuidas Argentiina nii liberaalne oli. Vatasin, et Tšiili oli vist samasugune. Mees ütles, et Tšiili oli nii pika perspektiiviga. Väljusin majast ja hakkasin koju sõitma. Tahtsin veel asju ära tuua. Bussi peale pidi istuma kiiremini kui ma olin arvestanud.

*
Sain kätte vene keele vihiku. Olin vihikut õpetajale andes unustanud selle vahele venekeelseid malepabereid. Õpetaja oli mulle pannud nüüd ainult viisi. Seletasin seda sellega, et talle meeldis näha, et ma vabal ajal ka venekeelseid materjale loen. Sain kätte ka töövihiku. Seal olid ka kõik viied. Aga mulle tuli meelde, et vahel joonistavad õpilased õpetaja pandud kahed viiteks ümber. Tundus, et seda oli tehtud ka minu puhul. Või kui mulle oleks pandud kahtesid, siis oleks pidanud õpetaja vigasid parandama, aga ühtegi parandust polnud. Üks tüdruk oli tahvli ees. Tal oli ülesanne venekeelsetes lausetes vigu parandada. Tegin sama ülesannet paberil. Parandasin kõik ära, aga arvatavasti kõik valesti. Ma ei teadnud, kas tuli ainult lünkasid täita või ka kirja pandut maha tõmmata, nagu mina tegin.

*
Toomas rääkis, et ta on näinud unes, kuidas ta õhus hõljub. Vastasin, et seda on vist kõik inimesed unes näinud. Võibolla see tuleb sellest, et inimene on linnust arenenud. Tõnu vastas, et võib küll olla. Toomas ütles mulle, et ma nüüd oma tuppa läheks, ta tahab magama jääda. Läksin korraks oma tuppa, mis oli Pille toa koha peal, siis läksin tuppa, kus olid isa ja Tulviste. Sellist tuba ma varasemast ei mäletanud. Toomas oli öelnud daa-daa. Vanasti oli laste unejutu saates lauldud: "Väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään." Seda oli tehtud selleks, et lapsed jääks rahulikuks ja uni tuleks. Hakkasin õhus hõljuma. Küsisin, kuidas ma saan hõljuda, kui ma pole veel magama jäänud. Rääkisin, et vanasti öeldi meie peres enne magamaminekut "daa-daa," mis oli lastekeelne tuletus sõnadest "head ööd". Aga täna ütles Toomas: "Daa, väikesed ..." Mul ei tulnud enam meelde.

Võidumanööver

Klausil lõppes malepartii. Näidati, millise leidliku manöövriga ta võitis. Ta oli viinud viiendal real vankri valge kolmiketturi ette, et etturit lüia. Valgel olid kolm etturit ühel ruudul. Küsisin, kas sellise löömisel lüiakse kolm nuppu korraga või ainult üks, nii et musta nupp jääb valgetega samale ruudule. Vastati, et korraga lüiakse üks ettur. Küsisin, kas vangerdamine saab olla löömine. Vastati, et ei saa. Kui valge oleks püüdnud etturit kaitsta, oleks Klaus pannud ratsuga kuningale ja vankrile kahvli ning vist ähvardanud h-etturiga kolme sammuga lippu minna. Klausi vastane oli olnud Viikmaa. Viikmaa mängis alati sellises stiilis ja Klausi võit oli osalt ehk juhus, ta võibolla tegelikult ei saanud seisust nii hästi aru. Ütlesin, et see oli vooru kõige vaadatum partii. Tegelikult vaadatakse üldse tavaliselt kõige rohkem pealt seda mängu, mis viimasena kestma jääb.

*
Paide vanaema õpetas meid, et me ei paneks labajala külge roosiõit. See olevat küll vanadel fotodel ilus, aga enam nii ei tehtavat. Vanaema tahtis meile kirjutada ühe päevaga kolmekohalise arvu luuletusi, mis õpetaks meid, kuidas elus hakkama saada. Kirjutasin esimese köite viimase luuletuse ise lõpuni. Siis mõtlesin, et ma nähtavasti arvasin vanaema mõtte valesti ära.

Hommik ämblikuvõrkudega

Teadsin, et näen und. Vend kandis mind mööda korterit ringi. Kui nägin arvutit, hakkasin juubeldama. Panin selle käima. Ütlesin, et kõik on nagu varem, ainult ikoonide arv on suurenenud. Lubasin kõigepealt tegeleda vanade asjadega. Mõtlesin, et kui tegeleksin uute asjadega, ei pruugiks unenäos kujutlus kiiresti järele jõuda. Ütlesin siiski, milliseid uusi ikoone ma näen: siil sõidab jalgrattaga; tuvi kannab baretti, naeratab ja puhub pasunat.

*
Läksin hommikul Lauri trepikoja ette. Vaatasin seal kahte ämblikuvõrku. Nägin peeglist, nagu kinnituks üks ämblikuvõrk minu pea külge. Mõtlesin, et hakkan siin iga hommik käima. Ainult et ma olin tulnud majast välja ilma linnupetet võtmata. Sõitsime bussiga laagrisse. Olime vahepeal laagrist ära käinud, nüüd läksime sinna tagasi. Bussist väljumise järel pidime laeva peale ümber istuma. Tõstsin oma kotid bussist välja. Mõtlesin, et võtsin kaasa liiga palju asju, sest laager saab kohe läbi, ma ei jõua neid selle ajaga ära tarvitada.

Tüdruku kaasakutsumine

Ühes ruumis pidas ühe riigi president kuulajatele loengut. Otsustasin kuulajate hulgast ühe tüdruku endaga kaasa kutsuda. Ütlesin talle, et president ei saa neid kõiki korraga naiseks võtta. Või võibolla saab. President rääkis Freudist. Olin kuulnud ütlust, et kui pakutakse Freudi, siis aitab selle vastu ainult veel suurem Freud. Küsisin tüdrukult, kas ta Jungist on kuulnud, ma võin rääkida. Põgenesin koos tüdrukuga haigla katusele. Sealt hakkasime mööda aknaid alla ronima. Aga teisest haiglahoonest võidi meid näha.

*
Kirjutasin rahataotlust. Mulle tehti märkus, et olen selles kasutanud ühe inimese ametliku nime asemel hüüdnime. Ütlesin, et ma panen koma vahele. Tegelikult ei oleks ka sel juhul olnud tegemist ametliku nimega.

Mälestusi välislehtedest

Eile loetud kolmes võõrkeeles artiklitest jäi meelde järgmist:

Saksa lehes kirjutati Esimese maailmasõja ajal vist Inglismaal tegutsenud hobuste haiglast. Sõjas said lisaks inimestele haavata ka hobused. Uuema aja kohta olen lugenud, et vigastada saanud hobune lihtsalt surmatakse.

Nõukogude ajal hankis mõni eestlane endale koju Suure Nõukogude Entsüklopeedia, aga eile lugesin Vene lehest, et nüüd antakse välja Suurt Venemaa Entsüklopeediat. Sellest kirjutati seoses otsusega see võrku üles riputada. Algul kavandatud entsüklopeedia 30-köitelisena, aga köidete arvu on otsustatud tõsta 35-le. Trükiarv on langenud umbes 65 000-lt 22 000-le. Üks köide maksab üle 2000 rubla.

Lõuna-Korea alt avasin ingliskeelse Aasia ajalehe, kus kirjutati mingist Tai tantsust. Juures oli kummaline foto, millist iga päev ei näe. Kirjutati, et sellel tantsul pole head ja halba varianti, sest see on nii standardiseeritud, et on alati ühesugune.

Ida ja Lääne vahel

Toomas Karjahärm. "Ida ja Lääne vahel. Eesti-Vene suhted 1850–1917". Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1998. 501 lehekülge.

Raamatu esimeses pealkirjas Lääs võiks tähendada Saksamaad. Aga tegevusaeg lõppeb aastal 1917, kui käis Esimene maailmasõda, milles Saksamaa ei olnud lääneriik, vaid keskriik. Ka Laari raamatus "Äratajad" on Euroopa 19. sajandi rahvuslike liikumiste seisukohalt jagatud kolmeks. Läänes olnud rahvuspiirid juba välja kujunenud, keskel Saksamaal ja Itaalias tegelenud rahvuslik liikumine väikeste riikide ühendamisega ja idas Venemaal ja Austria-Ungaris kuulusid väikerahvad suurte impeeriumide koosseisu. Selle järgi oleks Eesti Ida-Euroopa. Lääne-Euroopa puhul võib vastu vaielda, et Iirimaal, Šotimaal, Kataloonias, Baskimaal ja Belgias andis rahvuspiire veel parandada.

Karjahärma raamatu alapealkiri räägib aga ainult Eesti-Vene, mitte Eesti-Saksa suhetest. Raamatu kokkuvõttest on siiski näha, et esimest pealkirja pannes on mõeldud ka sakslastele. Eestlastel tulnud laveerida Vene keskvõimu ja baltisakslaste vahel. Kas siis Eestis elanud sakslased olid rohkem Lääs kui siin elanud eestlased? Nii võib vist öelda küll, sest raamatu põhiosast selgub, et umbes kümnendik siin elanud sakslastest olid Saksamaa kodanikud, lisaks ühendas neid emamaaga keel ja kultuur. Baltisakslaste hulgas oli soovi Eesti Saksamaaga ühendada. Karjahärm nimetab soovi iseseisev riik luua separatismiks ja soovi Saksamaaga ühineda irredentismiks. Viimane sõna tähendas algselt soovi Itaalia riigi piiridest välja jäävad itaaliakeelsed alad rahvusriigi külge liita.

Raamatu kokkuvõttes ei ole mainitud siiski ainult baltisakslasi, vaid ka suure tähega Vene-Saksa vastuolusid. Viimaste puhul hoidnud eestlased Venemaa poole.

Karjahärm ütleb raamatu algul, et ajaloolane ei pea olema kohtumõistja. Seda lugedes võib küsida, mida kohtumõistmise all silmas peetakse. See võib tähendada karistuse määramist, aga ka lihtsalt suhtumise väljendamist. Viimast Karjahärm mõningal määral teeb. Ta ütleb, et kultuurilisel venestamisel oli negatiivne tähendus, aga seda ei pidavat laiendama moderniseerivatele reformidele.

On näha ka, et Karjahärm suhtub venestamisele järeleandmisi teinud Grenzsteini kriitilisemalt kui Ea Jansen. Karjahärm nimetab Grenzsteini poliitikat nihilismiks. See ei tundu olevat neutraalne sõna. Ea Jansen tõstis positiivsena esile Jaanus Arukaevu artiklit, mis püüdis Grenzsteini rehabiliteerida, aga Karjahärm tsiteerib pikemalt Tuglase Grenzsteini suhtes ülikriitilist raamatut. Arukaevu ja Unduski uuemaid ja Grenzsteini suhtes mõistvamaid artikleid mainib Karjahärm lühemalt kui "teistsuguseid arvamusi".

Venestamisel oli mitmesuguseid vorme, üks neist oli usuline venestamine. Kui öelda "usuvahetusliikumine", tulevad kõigepealt meelde 1840. aastad. Aga Karjahärm räägib kolmest erinevast usuvahetusliikumisest: 1840. aastatel Lõuna-Eestis ja 1880. aastatel Põhja-Eestis õigeusku pöördumine ning pärast 1905 ususallivuse väljakuulutamist luteri usku tagasi pöördumine. Soovi luteri usku tagasi pöörduda esines ka varem, mida luteri kirikuõpetajad soodustasid, aga millele Vene keskvõim vastu seisis.

Hiljuti kirjutati "Ajaloolises Ajakirjas", et Vene ajal trükiti rootsikeelset pietistlikku kirjandust Eestis, sest Rootsi ise oli luterlikult ortodokssem. Karjahärm ütleb hilisema ajaga seoses, et Tartu ülikool oli Euroopa tugevamaid luterliku ortodokssuse kantse.

"Akadeemias" mainisin Tõnissoni kui mõisamaade õiglase hinnaga taludele müümise soovijat. Karjahärm ütleb, et Tõnissoni Eduerakond oli selles küsimuses eesti parteidest mõisnikele kõige lähemal, sest austas eraomandit. Tegelikult austas Tõnisson nii mõisnike kui ka talupoegade eraomandit. Vasakpoolsete hulgas oli neid, kes pooldasid umbes sellist poliitikat, mida Nõukogude Liidus varsti kolhooside näol ellu viima hakati ja mis vastas talurahva huvidele vähem.

Mertelsmann heitis Hendrik Sepa raamatu majandusajaloo peatükkidele ette igavat statistilis-kirjeldavat stiili. Ta arvas, et tänapäeval kirjutatakse ajalugu huvitavamalt. Karjahärma raamat on ilmunud küll tunduvalt uuemal ajal, aga selles on samuti rohkelt statistilisi tabeleid. Kas see on huvitav või igav, sõltub lugeja huvidest. Võib vastu väita, et Karjahärm ei esita mitte ainult tabeleid, vaid ka järeldusi. Aga Sepa järeldused olid veel emotsionaalsemas stiilis.

Tipp-poliitikud

Meenutasin, et Laar oli loengus öelnud, et Rüütel on Eesti eeskõneleja. Nüüd võis minna liikvele kuulujutt, et Laar on Rüütlit kiitnud. Tegelikult oli Laar silmas pidanud ainult Rüütli juhtivat ametikohta. Rüütel oli olnud Nõukogude ajal vaiksem, aga uue ajal rohkem rääkima hakanud. Seoses Ukraina sõjaga oli ta uuesti vaiksemaks muutunud. Rüütel oli mind samuti ülikoolis õpetanud. Eeskõneleja tähendas seda, et ülikoolis ei toimunud loengud vaid seminarid, kus üliõpilastel ka rääkida lasti. Seminari läbi viiv õppejõud oli eeskõneleja. Mõtlesin, et kui mind õpetasid ülikoolis tipp-poliitikud, miks siis minust endast seda ei tulnud.

Enne valimisi

Mulle tuli kiri, et üks partei seab mind valimiste ajal kandidaadiks. Vastasin, et ma loobun. Eelmiste valimiste ajal oli tulnud umbes samasugune kiri. Praeguses kirjas oli kaks põhjendust, miks mind tasub valida. Üks neist oli, et ma esinen koos ansambliga. Juures oli foto, kuidas ma olen koos ansambli liikmetega laval, nemad lamavad paljana. Oleks saanud tuua ka foto, kus nad on riides. Olin koos ansambliga esinenud ainult ühe korra, sedagi vastumeelselt. Üleskutse mind valida oli koostatud Soomes, mõlemad põhjendused olid sellised, mida teadsid ainult Soomes elavad inimesed. Algas selle partei kongress. Öeldi, et kandidaadid valib välja üks partei organ juba enne kongressi, kongress kiidab ainult otsuse heaks.

Listis maleajaloost

Kirjutasin ajaloo arutelu listi:

Gustav Ernesaksa surma puhul /1993/ kuulutati välja üleriigiline lein. Mängisin sel ajal Tartu malemeistrivõistluste valikturniiri. Seoses leinapäevaga lükati voor edasi, aga öeldi, et kes soovivad ja kokkuleppele jõuavad, võivad siiski mängida. Mainiti ühtlasi, et Gustav Ernesaks oli esimese järgu maletaja ja mitte nõrk esimene järk.

Natuke varem kirjutasin samasse listi:

Vist "Tartu Postimehest" oli hiljuti huvitav teada saada, et vanasti ei olnud kelladel minutiseierit, vaid ainult tunniseier.

Mittemaletajad võibolla ei tea, et maleajalugu tunneb kolme liiki malekelli. Alguses kasutati liivakelli, mida keerati kordamööda kahte pidi, kuni ühel mängijatest liiv täielikult lõppes. Liivakella olen näinud veel lastepolikliiniku füsioteraapia kabinetis. Järgmine malekell oli kahe poolega mehhaaniline seierkell, mida spordilaagris võrkpallurid pidasid äratuskellaks. Selle tööpõhimõte on, et kaks kellapoolt tiksuvad vastaste mõtlemisajal kordamööda, kuni ühel seieri pealt nool kukub. Need kellad on veel kasutusel, aga lisandunud on kolmandana elektrooniline Fischeri kell, millega on võimalik iga sooritatud käigu eest sekundeid lisada. See konstrueeriti endise maailmameistri Fischeri idee põhjal. Fischeri kella eelis on, et see muudab raskemaks seisu asemel ajaga võitmise, aga puudus, et väga kiirel mängijal ei pruugigi aeg otsa saada. Ühel turniiril oli arvestatud, et kõik voorud peaks lõppema kolme tunniga, aga viimane voor venis ühel laual kahe kiire mõtleja vahelise partii tõttu nelja tunni pikkuseks.

Üksik sõna

Blogi malerubriigis võiks muuhulgas avaldada muuteemalistest raamatutest võetud maleteemalisi tsitaate. Viimane tuli vastu enda tõlgitud raamatus. See oli joonealuses märkuses, et võõrkeelne sõna "riigikassa" tuleb võõrkeelsest sõnast "malelaud".

Minu nimega linn

Valmistuti minu magistritöö kaitsmiseks. Üks komisjoni liige ütles, et eriti palju näitavad töö kohta trükivead, eriti suured vead ja topeltvajutused. Ütlesin omaette, et kas minu vead on olulisemad kui teie omad. Valju häälega ütlesin, et vigade arv sõltub sellest, mitu korda on teksti kontrollitud. Räägiti, et saksa keele grammatikas on kaks trükiviga, vähemalt esimeses trükis, ei tea, kas ka teises. Ütlesin, et esimesel leheküljel on trükiviga, et õ asemel on ö. Vaatasin aknast välja. Ütlesin, et nüüd paistab koolitee koduaknasse ära. Oli ehitatud minu nimega linn. Selles rippusid õhus kõrged tornmajad, linna ehitati suuremaks. Isa ütles, et kui linn on minu nimega, siis teda see ei puuduta. Vastasin, et üks kriitik oli öelnud, et kui ehitatakse minu nimega linn, siis võtavad nad isa ette. Mõtlesin, et ma peaks sellest linnast ära kolima, sest siin pööravad kõik mulle tähelepanu.

Albaania rünnak

Tuli uudis, et Albaania tahab oma naaberriigi Mongoolia vastu sõda alustada, Albaania sõjavägi on tugevam. Küsisin, miks alati väiksem riik tugevam on. Albaania sõjaväge oli diktatuuri ajal tugevdatud. Selgus, et ta tahtis sõda alustada hoopis Jugoslaavia vastu. Siis ta oleks saanud Kosovo tagasi. Kosovot nimetati autonoomseks piirkonnaks. Öeldi, et tegelikult on Kosovo iseseisev riik, aga teda pole tunnustatud. Küsitluse järgi ei tahtnud Kosovo elanikud ühineda ei Jugoslaavia ega Albaaniaga. Võibolla ei olnud Albaania sõjavägi nii tugev nagu valepropaganda tõttu arvati.

*
Mul ei olnud raamatu koostamine lõpetatud, aga mulle ei eraldatud uut stipendiumi. Selleks, et stipendium eraldataks, oli vaja ette näidata publikatsioone. Aga üks väljaanne oli mu kaastöö tagasi lükanud ja teine polnud vastanud. Istusin keskööl suure toa laua taga ja tegelesin raamatu koostamisega. Isa tuli suurde tuppa. Hakkasin käsikirja lehti kokku panema. Need ähvardasid kortsu minna.

*
Olime matusepeol. Tõnu halvustas mind, et minu nägu ei ole nii ilus ja sile nagu temal. Panin pea hästi Tõnu pea lähedale, et meid koos pildistataks. Pärast matuseid tuli labidad ära viia. Läksin oma labidaga majja, kus oli nende hoidla. Seal töötav mees süüdistas mind, et mina lõhkusin kapi ukse ära. Vaidlesin vastu, et see oli juba enne katki. Mees ütles, et labidat tuleb pesta. Mina pidin seda kraani all hoidma ja mees kraani lahti keerama. Kartsin, et mulle pritsib keevat vett peale. Mult küsiti teenuse eest raha. Protesteerisin, et kõigepealt pean ma labida ise ära tooma, siis süüdistatakse mind kapiukse lõhkumises ja lõpuks pean veel maksma ka.

Sõjaväli

Ratsavägi ründamas
on vaenlase armeed.
Ei ole parim sõjaaeg,
sest porised on teed.

Kas veereb sõjaväljal tank
või hobu ratsutab -
joob sõjajumal inimverd
ja laipu matsutab.

Isehakanud kuningas

Üks isehakand kuningas
tahtis valitseda meid,
kuid rahvas arvas teisiti
ja hüüdis valjult: "Ei!"

Kuningas siis kurjaks sai
ja palju tulistas,
ta sõjavägi tallas meid
ja veres sulistas.

Kuningaid on teisigi
tulnd troonilt tõugata.
Kes tahab õiget kuningat,
sel tuleb lõuata.

Mälestused tulevad kaasa

Kõige paremad asjad on mälestused. Ei pea kogu aeg uut informatsiooni vastu võtma, vaid vahepeal võib tund aega vana meenutada. Kõigil võibolla pole nii palju aega kui minul. Aga kümme minutit vast leiab. Kõigile inimestele ei pruugi ühed ja samad asjad sobida. Mõnele sobiks vast paremini tulevikust mõelda. Mulle sobib minevikust. Minu blogis kirja pandavad unenäod on üks mälestuste liik. Teine on raamatuülevaated. Kolmas on juba lõppenud malepartiid. Meenutada saab veel asju, mida ei anna hästi kirja panna - muusikat, pilte, maitseid. Mälestusi saab ka joonistada. Viimasel ajal ma pole midagi joonistanud. Võibolla peaks seda jälle tegema.

Terminoloogia

Olin pannud blogisse tagantjärele eelteate ühe maleturniiri kohta. Aga kuna turniir oli tegelikult juba möödas, siis kustutasin selle uuesti ära. Vaatasin, et feisbukis on teade veel üleval. K. Sander oli sinna riputanud peatükkide kaupa üles ühte raamatut, peatükkidest eraldi oli ta toonud välja alajaotuse raamatus esinevate eelteadete kohta. Rääkisin, et mängisin keskgambiiti ja vastane vastas h5. Viikmaa ütles, et d5 tavaliselt enam ei mängita. Kordasin, et vastane ei käinud d5, vaid h5. Viikmaa ütles, et see kaotab kohe. Mõtlesin, et mulle male ei sobi, sest ma ei oska nii hästi seisu hinnata. H5 oli vist nõrk käik, sest siis ei saanud enam käia h6 ning valge oda sai tulla g5. Üks väike poiss rääkis, et tal hakkab terminoloogia selgeks saama. Tõnu kommenteeris, et ta saab aru, et see poiss ei tea, mida sõna terminoloogia tähendab, seetõttu ta teeb, nagu teaks. Öeldi, nagu oleks malenupu nimi kuninga asemel kuninganna. Ütlesin, et siis on olemas ka lippanna, matt anna ja alla anna. Mõtlesin, et lisaks tuld anna, patt anna ja kahes lauas ühekaupa erineva nimega nuppe anna.

Küsitlus

Ühel võrgulehel küsiti, millisele kandidaadile ma valimistel hääle annan, seal oli ka muid küsimusi. Mõtlesin, et aitan küsitluse korraldajaid valimiste kohta käivale küsimusele vastamisega, teistele ei vasta. Igalt parteilt oli välja pakutud üks kandidaat. Tahtsin valida ühte professorit, aga tema asemel olid küsitlejad nimetanud ühte samas parteis kandideerivat kirjanikku. Oli võimalik sisestada ka alternatiivne kandidaadi nimi oma käega, aga seda ma ei hakanud tegema, vaid otsustasin küsitluse toimumise kohta kohale minna. See asus ühes korteris ühe maja viiendal korrusel. Minu järel tuli trepist üles kaks töömeest, võibolla nad olid teel samasse korterisse. Korteris soovitati mul rohkematele küsimustele vastata. Küsimused olid ristsõna osad. Lõpuks sain aru, et see ristsõna on valimisreklaam, sest kui kandidaatide vahel sai näiliselt valida, siis seda ei lubanud asjaolu, et sõnad, mis kandidaadi nimega risti pidid minema, olid kindlad.

Raamatu valimine

Ootasime koolis proovikirjandi algust. Räägiti, et meie klassis on üks inimene, kes nalja teeb - Krister. Õigemini kaks - Krister ja mina. Helen ütles, et Krister ja mina seletame talle naljade kaudu kõik asjad ära. Ta tõi näiteks, et Krister seletas talle relatiivsusteooriat. Ariel palus, et ma talle relatiivsusteooriat seletaksin. Ütlesin, et kui üks inimene on Arielist noorem, siis teine on vanem. Rohkem ma sellest ei teadnud. Läksime klassiruumi 308 sisse. Vaatasin, kuhu istuda. Istusin uksepoolse rea tagumisse ossa. Mulle öeldi, et üks mees ei taha, et tema kõrval istutaks. Tavaliselt olin istunud keskmise rea esimeses pingis Sandri kõrval. Aga täna ei istunud sinna ei mina ega Sander. Õpetaja andis ainult kaks proovikirjandi teemat, need olid mõlemad kirjandusteemad. Õpetaja tuletas meelde, kust raamatutest need tegelased on võetud, keda kirjandipealkirjades on mainitud. Aga see ei aidanud, sest ma polnud neid raamatuid lugenud. Riin ütles, et ta luges küll, aga sai alles novembris läbi.

*
Vaatasin raamatukogu elektronkataloogist raamatute nimekirja. Valisin, mis raamatut välja tellida. Esimesena tellisin venekeelse raamatu Jeanne d'Arci kohta. Rohkem tahtsin lugeda muid ajalooraamatuid, sest Jeanne d'Arcist ma olin juba ühte ingliskeelset raamatut lugenud. Aga samal teemal raamatu tellisingi esimesena välja sellepärast, et teema oli juba tuttav ja nii pidin vene keele sõnavarast ka paremini aru saama. Täna pidi meil olema ülikooli lõpukirjand. Magasin kaua ja mõtlesin, et ei lähegi võibolla kirjutama. Kui ma oleks läinud, oleks võidud mul hinne selle eest alla võtta, mitmendale reale ma pealkirja kirjutan ja mis sõna ma kirjutan pealkirja kohale, sest nõudeid võidi vahepealsetel aastatel muutnud olla, aga ma polnud koolis käinud ja polnud uute nõuetega tuttav. Mõtlesin, et ma ei pea kirjandit kirjutama, sest ma ei pea magistriõppesse astuma. Kooli ajal mõtlesin sellest, et tahan pääseda ülikooli, mitte sellest, et tahaksin pääseda magistriõppesse. Aga kui kuskile sisse saamata jääb, siis võidakse raamatute laenutamise õigus ära võtta.

Kombinatsiooniline viik

O-O-V-R-R-L-K-V

1. b3 b5 2. c4 bc 3. bc c5 4. Rd3 Re6 5. Re3 Oe4 6. f3 Og6 7. Ld1 Rf6 8. Of6 ef 9. La4 Le7 10. 0-0 0-0 11. f4 f5 12. Re5 Rd4 13. Rd7 Re2+ 14. Kh1 Rc1 15. Rf8 Re2 16. Rg6 hg 17. Rd5 Lh4 18. Ld7 Vd8 19. Re7+ Kh7 20. Ld8 Rg3+ 21. Kg1 Rf2+ 22. Kh1 viik.

Kardinapuu asend

Olin kirjandusmuuseumis. Otsisin sedelkataloogist raamatut, mida tahtsin välja tellida. Siis tuli kaks noort naist. Üks neist võttis mult kataloogikasti ära ja ütles, et tahab seda ise vaadata.

*
Olime Meelval eelviimases toas. Panime grammofoni mängima. Plaadiümbristel oli huvitavaid pilte. Kui plaatide mängimine lõppes, tuli kardinad uuesti ette panna. Selleks tuli tagasi panna kardinapuu, aga ma ei saanud enam aru, kus see olnud oli. Lõpuks taipasin, et selle õige asend pole kumbagi pidi toaga risti, vaid diagonaalis. Lugesin "Oleviku" aastakäiku. Kuna olin unine, siis ma ei teinud märkmeid. See tähendas, et pidin pärast uuesti lugema. Ma ei saanud aru, kas ma praegu lugesin varem loetud või uut osa.

*
Sõltumatu Infokeskus oli andnud välja Läänes elava venelase raamatu, mille oli tõlkinud J. Vackermann. Öeldi, et ta on selle autori Eestisse tooja. Kirjastuseks oli märgitud Iseseisvus. Raamat nägi väga ilus välja. Varem oli sama kirjastus välja andnud minu raamatu ja teisi oranži sarja raamatuid, mis nii ilusad ei olnud.

Erinevused konspektides

Meile tulid külalised. Jätkasin arvutiga kirjutamist. Meil kirjutasid kõik arvutiga. Külalisi võisid huvitada taime küljes kasvavad marjad ja riiulile pandud fotod. Külalise poeg oli suureks kasvanud ja pikalt rääkima hakanud. Olime majas, kus seinakell toetus elektrijuhtmele. Öeldi, et juhet ei tohi enne ära võtta, kui kell on korda tehtud, muidu kukub kell põse peale. Panin selle suureformaadilisele paberile konspekti kirja. Siis vaatasin Mihkli konspektist, et oli öeldud hoopis, et kõik hakkavad saunast võidu välja jooksma. Parandasin oma konspektis lause ära. Olin ka kõik nimed natuke vigaselt kirja pannud, parandasin ka neid. Mõtlesin, et aga äkki hoopis Mihkel kirjutas valesti üles. Klaus oli Mihklilt õppimiseks konspekti laenanud, sest minu käekirjast ta ei saanud aru.

*
Tegin märkuse, et miks listi vähe kirjutatakse. Seepeale saatis üks listi liige teise inimese kirja edasi. Teine listi liige vastas naljaküsimusega. Mulle hakkas tunduma, et kirja edasi saatja ja sellele vastaja on tegelikult üks ja sama inimene, mõlemad on varjunimed. Õige nimi on edasi saadetud kirja autori nimi. Edasi saadetud kirja autorit ma tundsin.

Peegliga postkastid

Oli ülikooli inglise keele tund. Õpetaja andis koduse ülesande. Kirjutasin selle kaustikusse. Aga kuna ülesanne anti ülejärgmiseks, mitte järgmiseks päevaks, siis oli ette näha, et järgmine päev kirjutan uusi asju juurde ja pärast ununeb ülesannet vaadata. Selle vastu võis aidata, kui joon kõrvale tõmmata. Kui päevikut enam ei kasutanud, oli sellel oma miinuseid. Hakati lugema ette tänaseks kirjutada tulnud lauseid. Esimene lugeja luges ette ingliskeelse lause. Mina ütlesin, et ma arvasin, et eesti keeles võib ka kirjutada. Lugesin ette eestikeelse lause. Hakati tegema ülesannet ülesannete lehelt. Esimene lugeja luges ühe lause ette. Siis tuli minu kord. Ma viivitasin ja lugesin kõigepealt mõttes läbi ülesande juhendi. Siis hakkasin aeglaselt oma lauset ette lugema. Lause keskel katkestasin ja küsisin õpetajalt, mida teha tuleb. Seejärel jätkasin ettelugemist endiselt aeglaselt. Selja taga naerdi millegi üle. Seal öeldi: "Lauseehitus!"

*
Sisenesin naabrite järel oma trepikotta. Tahtsin postkastidest posti võtta. Trepikojas olid uued postkastid, neil ei paiknenud korterid endise koha peal. Postkastiluugid olid läbipaistvad ja kastide tagaseinas olid peeglid, mis peegeldasid ka teiste kastide numbreid. Ütlesin, et kui postkastid nüüd veel peegeldavad ka, siis ei saa aru, kus enda omad on. Lisasin, et meie omades on tavaliselt kõige rohkem posti. Naabrimees ütles: "See on edevus." Ta pidas vist silmas, et isa oli pannud kastide kõrvale aukohale oma raamatuid, samuti paki ühte minu raamatut. Ma ei teadnud, kust ta selle paki võttis, kui tegemist ei olnud vist tasuta eksemplaridega. Mõtlesin, et parem, kui seda raamatut siin ei oleks, sest selles on naabritest kirjutatud.

Ruumi vähenemine

Kohtusin trepikojas kahe naabriga. Rääkisin teisega neist pikemalt kui seni. Elasin ühes toas Klausi ja ühe võõra poisiga. Ütlesin, et toas on ruumi viis korda vähemaks jäänud - enne elasin toas üksi, nüüd kolmekesi, tuba ise on ka väiksem. Võõras poiss tegi neljandale poisile laua äärde istekoha. Võõras poiss küsis, kas minu pildi võib seinale riputada. Vastasin, et võib küll. Kui oli riputatud, siis vaatasin, et see mulle väga ei meeldi.

Nõrk kuningaseis

Mängisin ühe mehega malet. Ta oli tugev, aga selles mängus tundus minu seis parem. Vastane oli teinud lühikese vangerduse, aga tal ei olnud f ja h-liinil etturit. G-liinil oli ette nihutatud topeltettur, aga tundus, et saan ühe neist etturitest vankriga kätte. Mäng toimus väikses köögis, vastase käigu ajal läksin oma tuppa voodi peale. Vastane tuli ka sinna tuppa. Mõtlesin, et võibolla ta ainult teeskleb, et tema käik on, et minu kell tiksuks. Otsustasin kontrollima minna. Mõtlesin, et selle mängu ma võidan, kui ma just ootamatut matti ei saa. Väikses köögis oli laetuli kustunud, seda ei õnnestunud uuesti süüdata. Nägin, et mäng on lõppenud, vastane on mulle väljalt h1 lipuga mati pannud, kaitstes lippu odaga. Natukese aja pärast mõtlesin, et ma oleks pidanud kontrollima, kas kuningas ei saa tulest välja käia, võibolla on matt ainult vastase arvates.

Tõnisson ja ühistegevus

Ülo Mallene. "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis". SE&JS 2014. 224 lk.

See raamat meeldib mulle rohkem kui Tuomioja kirjutatud Tõnissoni elulugu. Tuomiojat huvitas Tõnisson seoses huviga oma vanaema Wuolijoe vastu, aga Mallene kirjutab eesmärgiga ühistegevust taaselustada. Raamat võiks meeldida lugejale, kes ei olnud rahul "Eesti ajaloo" teise köitega, mis vist erapooletust eesmärgiks seades muutus liiga vaenlase meelseks.

Marek Tamm on kirjutanud raamatus "Monumentaalne ajalugu", et ajalugu ja poliitika tuleb lahus hoida, ajaloo uurimise eesmärk olgu sellest saadav nauding. Mallene nii ei arva, tema otsib ajaloost eeskujusid. Selline lähenemine tundub õigem. Mis naudingut pakub küüditamise ajaloo uurimine? Seda võiks uurida eesmärgiga, et küüditamine ei korduks. Kui küüditamiste asemel saavad inimesed elada rahulikku elu, siis see pakub rohkem naudingut ka mitteajaloolastele.

Magistritöö eessõnas viitasin autorile, kelle arvates fašismi ajalugu tuleb uurida eesmärgil, et fašism ei korduks. Kommenteerisin, et minu tööd saab kasutada ka sel eesmärgil, aga see ei ole töö enda eesmärk. See tuli sellest, et ülikoolis õpetati erapooletust ja tööd alustades ei olnud mul fašismist veel nii täielikku ettekujutust kui seda lõpetades. Praegu arvan, et kui töö on juba lõpetatud, siis võib seisukoha kujundada. Fašism kui diktatuur ja vägivald on vastuvõetamatu, aga see ei tähenda, et sada protsenti selle elemente. Üks autor on nimetanud fašismi ilupoliitikaks. Ilu vastu inimestel tavaliselt eriti midagi ei ole. Kui fašismi üks komponent on rahvuslus, ei tähenda see, et igasugune rahvuslus oleks halb.

Tõnisson oli samuti rahvuslane ja seda paremas vormis. Jansen ja Laar kirjutasid, et Hurt esindas kultuurilist ja Jakobson poliitilist rahvuslust. Ea Janseni järgi sai esimene alguse Herderist ja teine Rousseaust. Mallene kirjutab Tõnissonist kui ühistegevusliikumise alusepanijast, seega vast saab öelda, et see oli majanduslik rahvuslus. On vastandatud Pätsi kui majandusmeest ja Tõnissoni kui aatemeest, aga teiselt poolt on juhitud tähelepanu, et aatemehed tegid majanduse heaks rohkem kui majandusmehed. Tõnissonile oli tähtis Piibli põhimõte, et inimene ei ela ainult leivast, aga see ei tähenda, et ta leiba üldse vajalikuks ei pidanud. Kuigi ta kutsus inimesi üles sööma lihtsamaid toite.

Mihkel Martna erinevalt romantikutest kiitis, kuidas masinad inimeste tööd kergendavad. Samal ajal kui kiideti inimese jõudu säästvaid masinaid, kiideti ka ühistegevust kui erinevate inimeste majandusliku jõu ühendamist. Tõnisson ütles, et kapitalism põhineb egoismil ja sotsialism altruismil, aga ühistegevus ühendab egoismi ja altruismi. Tõnissoni arvates nõuab sotsialism uut inimest, aga ühistegevus rakendab olemasolevaid inimesi. Kas uus inimene on võimalik või mitte? Kui inimest mõjutavad nii geenid kui ka kasvatus, siis uuel ajal uus kasvatus on võimalik. Tõnisson püüdis hoolitseda ka inimeste geenide eest tõutervishoiu ehk karskusliikumise kaudu.

Mallene arvab, et ühistegevuse osa Eesti riigi loomisel on alahinnatud. Ta toob statistikat, kui suure ulatuse ühistegevus iseseisvusajal saavutas. Ühistegelikesse ettevõtetesse oli haaratud umbes veerand riigi elanikkonnast.

Mallene peab eeskujuks Tõnissoni, aga on hoopis kriitilisem Pätsi suhtes. Päts võttis riigipöörde järel Tõnissonilt ajalehe ja püüdis keelata isegi Tõnissoni nime mainimist. Mallene ütleb, et seejuures kasutas Päts populaarsuse võitmiseks Tõnissoni algatatud ühistegevust ja Tõnissoni teostatud krooni kursi ümberhindamisest tulenevat majanduslikku tõusu. Võib lisada, et sama moodi kasutas Päts oma huvides vabadussõjalaste muudetud põhiseadust, aga vabadussõjalased ise pandi vangi.

Raamatus on tsiteeritud mõtet, et Tõnissonil oli ka puudusi, aga välja tuleb tuua positiivset. Võib nõustuda, et elu teeb väärtuslikuks see, mis selles on head, teiselt poolt tuleks hea suurendamiseks õppida ka vigadest, nii suurte kurjategijate suurtest kuritegudest kui ka tõeliste suurmeeste väikestest puudustest.

Raamatus on lisaks Tõnissonile kiidetud ka mind kui kahe Tõnissoni raamatu koostajat. Mind on vast üle hinnatud. Kulutasin sellele tööle küll kolm aastat, aga seejuures sain toetuda juba oma isa eeltööle.

Pintslikiri postkaardil

Mul oli pooleksmurtav postkaart. Otsustasin, et saadan selle Helinale. Ma ei kirjutanud talle enam sageli, aga see oleks olnud teine postkaart, mis ma talle tänavu saadan. Maalisin postkaardile sõnad pintsliga. Mõtlesin, et pintslikiri ei ole loetav. Seetõttu kirjutasin järgmisele leheküljele samad sõnad pastakaga. Ma polnud kindel, kas kirjutasin täpselt samad sõnad. Panin postkaardi sellisesse asendisse, et vend võis näha, mis ma olin kirjutanud. Mõtlesin, et viin postkaardi Helinale Tallinnasse ise kohale. Ainult et võibolla ma ei saa seda talle üle anda, sest ta on oma blogis kirjutanud, nagu tal ei oleks uksekella. Taotlen nii postkaardi kui ka bussipileti ostmise eest raha kultuurkapitalilt. Läksin bussi peale koos emaga. Ostsime piletid eraldi. Mulle andis bussijuht paar eurot tagasi, nii et kokku maksin 25 eurot. Bussijuht ütles, et rohkem raha ei ole. Ma ei saanud aru, kas ta tahtis öelda, et pilet rohkem ei maksa, või et rohkem tal tagasiandmiseks raha ei ole, mistõttu ta annab vähem. Kui tagasisõidu pilet oli sama kallis, siis mul tagasisõidu jaoks raha ei jätkunud. Pidin laskma selle eest emal maksta. Kui olin maha istunud, siis vaatasin, et bussijuht ei olnud mulle maksnud tagasi eurosid, vaid kopikaid. Nende kurss oli 100 korda madalam. Või kui need olid praegu kehtivad kopikad, siis kursivahe nii suur ei olnud. Kõik ei olnud kopikad ka, vaid hulgas oli veel Soome raha. Bussijuht ei olnud võibolla ise tähele pannud, mis raha talle oli makstud.

Mängult juhtuv

Mängisime väljamõeldud maade kaardil sõda. Venna väed tungisid peale. Minu väed ilmutasid aktiivsust ainult ühel riigi küljel. Alustasin aladel, mille venna väed olid ära vallutanud, ülestõuse. Vend võitis sõja. Öeldi, et kuidas ma endast nooremale kaotasin. Vastasin, et see juhtus sellepärast, et sellises mängus on raske kokkuleppele jõuda, mis mängult juhtub. Kui me malet mängiksime, siis ma võidaksin. Vaatasin ajalehest malenurka. Seal avaldati üks hästi lühike partii. Varem oli samalt maletajalt üks partii avaldatud põhjusel, et see oli ebatavaliselt pikk. Praeguse partii avaldamise eesmärk oli näidata, et tehti lubamatu kokkuleppeviik.

Närisin kapsalehte

Meenutasin, et Oleski raamatus oli vist tema väljamõeldud loos, kus ta rääkis Suitsuga, et Suits ütleb, et ta tahaks, et tema raamatu kaas oleks punane, mitte roosa, sest kui sotsialist võtab endale punase värvi, siis on ta asjas täiega sees. Kontrollisin, et nii see oligi. Olin seda unes näinud, see oli olnud hea unenägu. Aga nüüd lugesin, et olin üles kirjutanud, mille olin vahepeal unustanud, et olin keset ööd öelnud, et tahaks varba peale tärpentini turputada. Ma ei mäletanud ka seda, et olin kasutanud sõna "turputada", mitte "tupsutada". Asju üles kirjutades jätsin halvemad asjad kirja panemata, nii võisid need ka mälust kustuda. Osalesin peol, kus oli lapsi. Ühe lapse suurus muutus, vahepeal oli ta väiksem ja vahepeal suurem. Peojärgsel hommikul tulin kodus voodist välja ja läksin uimasena kööki. Istusin külmutuskapi otsa, sõin kapsalehte ja vaatasin kardinapraost aknast välja. Tänaval kõndisid naised. Kui olin mõnda aega aknast välja vaadanud, tuli kööki isa, kes ütles, et süiakse laua taga. Istusin laua taha, aga protesteerisin, et kapsas pole mingi söögiaeg, me pole kunagi söögiajal kapsast söönud. Läksin oma tuppa tagasi ja olin endiselt uimane. Henn küsis, kas ma arvasin, et tänapäeval haigused ei levi. Kahel tema pere liikmel olevat haigus nimega õõs. Haiguse võivat saada muuhulgas see, kes vastava haiguse vastu apteegist rohtu küsima läheb, sest kui apteeker on andnud sama rohtu varem selle haiguse põdejale, siis on rohupakid pisikutega koos. Vastasin, et apteeker võib ka kergesti haiguse saada. Räägiti, et ühel vendade tuttaval on asi nii hulluks läinud, et ta peab võtma päevas 41 tabletti. Hennu pere liikmetel olevat selline haigus, mis kestab mitu päeva. Henn ja Tõnu tegid Hennu naise üle nalja. Rääkisin, et mind häirib hoopis see, et kõigi asjade eest pahandatakse, pidades silmas isa köögis räägitut. Ütlesin, et ma saaks aru, kui ta oleks öelnud, et külmutuskapi peal ei istuta. Tõnu kinnitas, et seal jah ei istuta. Läksin uimasena välja ja kõndisin ümber maja, mis sarnanes Paide majaga. Tahtsin eesuksest siseneda, aga nähes, et seal on külalised, läksin tagauksest. Kirikuõpetaja ja üks teine mees sisenesid minu järel. Kirikuõpetaja küsis, mida mina siit otsin. Vastasin, et ma suvitan siin. Kirikuõpetaja ütles aa. Mina ütlesin, et ma imestan, et ma üles ei ärka. See, et mul silmad lahti on, ei tähenda, et ma ei magaks.

Ainus kohtumine

Tänases "Arvamus. Kultuuris" ilmus Paul Kerese abikaasa Maria Kerese nekroloog. Olen Maria Keresega ühe korra tema kodus kohtunud. See juhtus aastal 2006, kui ta oli 90-aastane. Olin koostanud Paul Kerese artiklite kogu "Igavene tuli" käsikirja, selle väljaandmiseks oli vaja autoriõiguste omaniku nõusolekut. Sõitsin Tallinnasse koos kirjastuse direktor Jagomäega, seal saime kokku kirjanik Ülo Tuulikuga, kes Maria Kerest tundis ja meid talle tutvustas. Pakkusin Maria Keresele tutvumiseks koostatud raamatu käsikirja, aga ta ütles, et tema seda läbi lugeda ei jõua ja malest midagi ei tea. Seevastu teadis ta palju malesuurmeistritest nagu Kortšnoi. Nõusolekut raamatu väljaandmiseks ta otsekohe ei andnud, vaid ütles, et peab lastega rääkima. Jätsime tema kätte ainult kõige tähtsama osa käsikirjast, kirjastuse direktor kinkis näidiseks ühe samas sarjas ilmunud raamatu ja mina kaks oma selleks ajaks ilmunud luulekogu, lisaks ühe Ülo Tuulikule. Nõusolek raamatu väljaandmiseks tuli natuke hiljem, raamat ilmus. See oli minu esimene töö pärast magistriõppe lõpetamist. Mõne töö olin teinud küll ka õpingute ajal.

Saates osalejad

Laar oli oma doktoritöö võrku üles riputanud. Seda oli loetud ainult 1500 korda. Aga see oli Eestist ehk ülesriputamise koha lähedalt tehtud külastuste arv, välismaalt oli külastusi 15 000 000. Või nulle oli veel kaks tükki rohkem, sest numbrid ei olnud rühmitatud kolme, vaid nelja kaupa. Laar ütles, et ta leidis hommikul põrandalt, mis minu isa on tema kohta kirjutanud ja mis mina tema doktoritöö kohta olen kirjutanud. Laar oli meile kooli esinema tulnud, ootasime tema esinemise algust ruumis 307. Vaatasin seina pealt televiisorit. Seal arutati sõjaohu küsimust. Arutajad ei arvanudki, et nad midagi muuta saaks, vaid lihtsalt arutasid tähtsa näoga. Saates osalenud kõnelejate paarid said helistajatelt hääli. Tänased rääkijad said palju hääli, aga kui rääkinud olid rumalamad inimesed, oli saate vaatajate ja häälte arv väiksem. Kõige rumalama kõnelejate paari saates oli üks kõneleja saanud 15 häält ja teine nimega "Vali mind, ma olen talgud" 0 häält. Rahvas käis klassiuksest sisse-välja. Mõtlesin, et varsti lähen ise ka ära. Klaus rääkis, et I. Linna ja tema vestluskaaslane olid nii andekad saates osalejad, et nägid vastused ära juba enne stopperi kinnipanekut. Ameerikas olevat selliseid palju, aga Euroopas vähe. Vastasin, et see ei saa tulla Ameerika paremast haridusest, vaid andekaid on kindel protsent inimestest. Ameerika Ühendriikide ja Euroopa rahvaarvud on ühe suured, Euroopal isegi suurem. Aga kõige andekam inimene võib elada kõige väiksemas riigis.

Aurune ruum

Ühes suures majas oli koridor. Koridoris oli tuba, milles asus üks vana vene naine. Ta õpetas meid, et me räägiks tema kohta, et talle pannakse jalg ette.

*
Inimesed istusid toas reas ja ma pildistasin neid. Mõtlesin, et esimene pilt ei tulnud võibolla piisavalt hästi välja, teen teise veel. Värvid muutusid eelvaates eredaks ja laialivalguvaks. Olime õuel, kus vaatasime, mida linnud söövad. Linnud polnud üldse söönud maja seina seest, vaid otsinud toitu mujalt. Võibolla sellepärast, et maja sein oli osaliselt värvitud. Elava puu koore sees olid praod ja sealt olid linnud küll nokkinud. Oli öeldud, et linnud hävitavad tohutult palju kahjureid. Läksime sauna. Kui olin riided seljast võtnud, läksin veel värske õhu kätte. Aeda tuli uusi inimesi juurde, kellest üks oli naine, seetõttu läksin sauna tagasi. Valasin põrandale vett. Ruum täitus auruga ja inimesed hakkasid ukse poole põgenema. Kui aur oli hajunud, istusime maha. Sauna tuli vana naine, kes ei võtnud kõiki riideid seljast, vaid aluspesu väele. Saunas oli ka lapsi, kes rääkisid omavahel, et see on peresaun. Tuli kaks noort naist, kes võtsid särgiväele. Mõtlesin, et pärast kirjutan, et naised võtavad igal pool paljaks, väljaarvatud seal, kus see ette on nähtud. Hiljem sain teada, et nad oleks muidu võtnud, aga ootasid, et televisioon minema läheks.

*
Olin varem ka Tallinnas käinud, seetõttu natuke mäletasin, kuidas õigesse kohta jõuda. Bussijaamas tuli istuda bussi peale, sõita kaks peatust, seejärel väljuda ja minna üle tee teisel pool olevasse peatusesse. Kui olin seda teinud, ei mäletanud ma ikkagi kindlalt, kas sellel tänaval asub ka raudteejaam ja kas Raekoja platsilt jõuab raudteejaama otse. Ma ei saanud kelleltki teed ka küsida, sest ei mäletanud tänava nime. See oli Viru tänav. Hotellis rääkisin, et istusin bussi peale, aga ei mõelnud, et busse on rohkem kui üks liin, see oleks võinud teise kohta ka viia. Hakati Tartusse tagasi sõitma. Ühed lapsed olid raadiost kuulnud, et Kamtšatkal juhtus õnnetus, seetõttu tulid nad Tartust Tallinna.

*
Vaatasin blogi loendurilt, et pärast seda, kui panin sissekande pealkirjaks "Suur laev", oli üks klassiõde seda külastanud. Siis nägin, et klassiõe nimi pole külastuse näit, vaid parool. Teiseks parooliks oli tähendusega sõna. Küsisin, kes paroolid selliseks muutis. Tõnu vastas, et seda tegi tema. Ütlesin, et ma ei taha selle klassiõe nime ega seda sõna iga päev näha. Muutsin parooli tähenduseta numbrikombinatsiooniks. Kirjutasin parooli ühel paberitükile üles. Tõnul oli vaja veel seda parooli kasutada. Olin teinud liiga raske parooli, see oli mul juba ununenud. Paberitükilt sai veel vaadata, aga järgmine kord võis paber kadunud olla. Tõnu näitas, et klaviatuuri kõrval olevad kõrgemad nupud tuleb nööriga kinni siduda. Võtsin selleks pika nööri, millest oli vaja kasutada ainult osa. Kui sõlm oli tehtud, ütles Tõnu, et nüüd on nupud paremini pingul. Vaatasin uksepraost teise tuppa. Nägin, kuidas varastatakse minu raha. Tirisin varga juukseid pidi ema juurde. Ma ei teadnud, mida sellisel puhul öelda.

Mängijate arvud kasvavad

Ülikooli male või kiirmale meistrivõistlustel oli 19 osavõtjat järgmise esikolmikuga:

1. S. Kanep
2. Karba
3. Muru

AVRO kiirmaleturniiril oli osavõtjaid vist rekordiliselt 137 järgmiste tulemustega:

1. Külaots
2. Dubrovin
3. Sepp

AVRO välkturniiril 64:

1. Volodin
2. Šarankov
3. Malõšev

Tõlgitud luuletuse originaal

Lugesin raamatust ingliskeelset luuletust. Olin seda kunagi tõlkinud, sest see oli mulle meeldinud. Nüüd meeldis veel ainult see, et autoril oli nii suur sõnavara, et ma ei saanud ühestki sõnast aru. Lugesin luuletust autori enda nähes mitu korda. Ma ei olnud enam kindel, kas tegemist on üldse sama luuletusega, mida ma tõlkinud olin. Siis leidsin teisest raamatust, et teine autor oli selle luuletuse uuemas ja lihtsamas inglise keeles ümber sõnastanud. Olin tõlkinud uuemat varianti. See meeldis mulle praegu ka. Uuemat varianti erinevalt vanast ei olnud imelik mitu korda järjest lugeda.

Mart Laar "Äratajad"

Mart Laar. "Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad". Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2005. 496 lk.

Aastal 2005 asutasin blogi, selle esimene sissekanne oli Mart Laari doktoritöö kaitsmise kohta. Käisin kaitsmist kuulamas, nüüd lugesin tööd ennast.

Laari doktoritööle ei saa ette heita igal juhul seda, mida on heidetud teisele poliitikule Laine Randjärvele, nagu ta oleks töötanud läbi liiga vähe materjali. Laar on kirjutanud pikast perioodist, seejuures veel sellisest, mille kohta allikaid on suhteliselt palju. Laar ei ole piirdunud üldistuste tegemisega, vaid uurinud teemat väga detailselt, võttes arvesse kõik eesti rahvusliku liikumise tegelased ühekaupa, nii palju kui ta neid leidis. Lisaks on ta toonud võrdlusi kogu Euroopa teiste rahvuslike liikumistega.

Kaitsmisel öeldi, et Laari doktoritöö viib selle teema uurimise uuele tasemele, Laar on rahvusliku liikumise algusaja nihutanud pool sajandit senisest varasemaks. Laar ise ei väida küll, et tema töö oleks esimene, kus seda tehti, vaid et suurem osa varasemaid uurijaid on piirdunud rahvusliku liikumise piiride määramisel ärkamisajaga. Laar on võtnud arvesse ka 19. sajandi esimese poole ehk eelärkamisaja ehk estofiilide aja. Sellist periodiseeringut kasutati ka hiljuti loetud Ea Janseni raamatus, mis ilmus aasta varem, selle koosseisu kuuluvad artiklid ühekaupa veel varem.

Laar ja Jansen lähtuvad Miroslav Hrochi teooriast, et erinevate maade rahvuslikel liikumistel on kolm faasi – esimeses faasis tegeletakse rahvuse teadusliku uurimisega, teises faasis algab rahvuslik agitatsioon, kolmandas muutub liikumine massiliseks ja võidakse jõuda riigi loomiseni. Laari järgi oli Eestis esimene faas 19. sajandi esimesel poolel, teine faas ärkamisaeg aastatel 1857–1883 ja kolmas algas aastal 1883.

Kaitsmisel arvati, et Hrochi teooriatesse võiks ettevaatlikumalt suhtuda, sest ta oli marksist. Laar vastas, et ega Eesti ajaloolastele ei meeldiks, kui neid marksistideks nimetataks. Üks minu lähedal istuv kuulaja ütles vaikse häälega: "Aga kui on marksist?"

Kolmas ehk C-faas ei kuulu Laari doktoritöö teemasse, aga selle algusaega võib pidada kõige vaieldavamaks. Samal ajal algas ka riiklik venestamispoliitika. Varem on nähtud venestuses tagasiminekut, millest saadi üle alles 1890. aastatel Tartu renessansiga. Jansen juhtis tähelepanu, et siiski just venestusajal muutus seltsiliikumine massiliseks, ka Laari järgi muutus sel ajal rahvuslik liikumine massilisemaks, kuigi läks osalt põranda alla. Võib nõustuda, et keelatus võib olla populaarsuse põhjus, aga kui otsida analoogiaid muudest eluvaldkondadest, siis seadusega kehtestatavad piirangud alkoholi tarbimisele vähendavad joodud alkoholi hulka. Vähemalt ajalehetoimetajad muutusid venestusajal vähem rahvuslikeks, nad võisid mõjutada ka teisi inimesi. Võib väita, et ajalehetoimetajad ei kirjutanud seda, mida nad mõtlesid. Aga raamat käitumisteraapiast ütleb lühidalt sõnastades, et kui sundida ennast vastumeelseid asju tegema, siis nende vastumeelsus kokkuvõttes väheneb.

Laar liigitab ettevõtmisi selle järgi, milline on rahvuslik ja milline mitte, lähtudes sellest, mida arvasid neist tolleaegsed inimesed. Erinevatel aegadel olevat rahvuslikud erinevad teod. Laar liigitab ka rahvusliku liikumise tegelasi selle järgi, mitmes rahvuslikus ettevõtmises nad osalesid. Ühes ettevõtmises osalenud olnud aktiiv, kolmes äratajad, viies juhid. Pealkirja järgi räägib raamat äratajatest ja ärkamisajast, aga tegelik sisu on rahvusliku liikumise kaks esimest faasi ja lisaks äratajatele ka aktiiv. Kui rahvusliku teo määratlemisel on Laar lähtunud 19. sajandi inimeste enda mõtetest, siis mõistele "aktiiv" on ette heidetud komsomoli sõnavara minevikku ülekandmist.

Võib küsida, kas suuremas arvus ettevõtmistes osalenu on ikka tingimata tublim. Kui võrrelda tänapäevaga, siis ei peeta ju tublimaks seda, kes rohkem erakondi või abikaasasid vahetab.

Rahvuslikku liikumist võiks pidada osaks üldise ühiskondliku aktiivsuse tõusust. Ea Janseni järgi ei olnud õigeusku pöördumine usuliikumine, vaid talurahvaliikumine, sest eesmärk oli maad saada. Aga kui seada kõrvuti õigeusku pöördumine ja vennastekoguduste liikumine, kas ei ole need ühtviisi usulise kuuluvuse üle mõtlemine? Vähemalt on talurahvarahutused, usuliikumised ja rahvuslik liikumine kõik osa ühiskondlikust aktiivusest.

Raamatus on tavalisest rohkem trükivigu. Keeletoimetajaks on märgitud Helju Vals, kes kuuldavasti oli keskmisest põhjalikum toimetaja, võibolla paranduste arvutisse kandmine oli siis kellegi teise ülesanne.

Karjamaa värav

Loeng sai läbi. Merje laenas Tristani käest koopiate tegemiseks konspekte, kuna oli kolmest loengust puudunud. Kui Merje oli oma kohale tagasi läinud, ütlesin talle, et ta mulle ka koopiad teeks, sest ma puudusin samadest loengutest. Merje vastas, et kui topelt koopiaid teha, siis see võtab liiga palju aega. Avastasin, et mulle kolme loengu konspektidest ei piisakski, sest olen puudunud viiest. Tahtsin kõigi loengute materjali ära õppida. Nooremana oleksin lootnud, et piisab osades loengutes räägitu teadmisest. Kui neid loenguid, millest on puudutud, on vähe, piisab eksamil vale pileti tõmbamise korral üks kord pileti vahetamisest.

*
Henn joonistas. Ta ütles, et selle paberi peale ta kellelgi teisel joonistada ei luba. Vastasin, et ma olen sinna juba joonistanud, mina joonistasin enne. Henn ütles, et nii see pole. Mina ütlesin, et endast parema mäluga ja parema iseloomuga inimestega ei vaielda. Läksime autoga sõitma. Auto sõitis, aga Henn ei istunud rooli. See oli võimalik tänu sellele, et sõitsime autopiloodiga. Henn oli kaardil ära näidanud, kuhu auto peab välja jõudma, nii et see pööras õigetes kohtades, lisaks sai auto satelliidipildi abil teada, kui teine auto vastu tuli. Võibolla mõne asja sõitsime pikali ka. Istusin ise rooli taha, et seda vajalikul hetkel keerata. Politsei võis kinni pidada ja mult lube küsida. Siis oleksin öelnud, et ega mina ei juhi, vaid Henn, kuigi ta istub tagaistmel, tal on load olemas. Jõudsime pullide karjamaa väravani. See ei olnud tee, mida mööda me oleksime pidanud sõitma. Auto oli vaadanud satelliidipildi järgi, kus on laiemad teed, karjamaa oli teedest laiem. Tagurdasime tagasi. Aga värava olime lahti sõitnud, pullid võisid välja tulla ja mõnda inimest rünnata.

Negatiivne iive

Rahvas ootas enda kadu,
tühi oli lasteladu.

Öeldi: "Ah sa juhtiv madu,
alusta vaid rahasadu,
siis meil sünnib lapsi sadu!"

Raha täis sai lastetuba.
Öeldi: "Ruum on otsas juba!"

Pada ja katel

Jälle katelt sõimab pada.
Tihti kööki viib mu rada.
Tahate mind näljutada?
Tuleb putru väljutada!

Näilikkus arvuliselt

Ajakirja uuel numbril ei olnud sinine mitte ainult kaas, vaid sinine ümbrispaber oli kõigil lehtedel. Isa oli mõned ümbrispaberitest lahti lõiganud. Ta küsis, miks need ümbrispaberid vajalikud on. Eelmisel numbril neid veel ei olnud. Ajakirjas ilmus Tulviste artikkel. Ta kirjutas, et kui inimene on 1,4 ja seda arvu korrutada näilikkusega, siis kokku tuleb 3. Tulviste tundis matemaatikat hästi. Kõndisin tänaval ja mõtlesin, et kui räägitakse rahvalikest tüüpidest, siis neid tüüpe pole olemas, vaid tegemist on näilikkustega.

*
Kõnnitee oli täis surnud flamingosid. Ema oli arvanud, et neid flamingosid süia ei ole ohtlik, aga pimedaks jäänud lammast süia oleks. Mina, Tõnu ja Henn lamasime kodus oma voodites. Valmistuti sööma seda lammast. Mina kavatsesin igaksjuhuks mitte süia. Ütlesin, et lapsena võtsin endale põhimõtte, et looma, keda olen elusana näinud, ma ei söö.

Ajalehed malest

Eelmine nädal kirjutasid "Sirbis" Andres Kuusk ja Tuul Sepp võitja- ja kaotajaefektist. Mõned näited olid malest, kuigi artikli teema oli laiem. Tegelikult males on võimalik ka vahepealne tulemus ehk viik. Osad maletajad mängivad põhimõttel kas-võit-või-kaotus, teised lepivad kergesti viiki ja on ettevaatlikud. Kui ka üksikute mängude tulemused on kõik kas võidud või kaotused, võib olla viigiline matši üldtulemus.

Artiklis arvati, et vaimne vorm kõigub vähem kui füüsiline, mistõttu võidu- ja kaotuseseeriatele otsiti psühholoogilisi seletusi. See ehk on õige, et elu jooksul vaimsed võimed muutuvad vähem, sest males võib kauem tipus püsida kui füüsilises spordis. Aga ma olen oma blogis rohkem tähelepanu pööranud vaimse vormi kõikumistele ja selle põhjustele. Üks teaduslik uuring näiteks näitas, et passiivse puhkuse ajal IQ langeb, selle vastu võitlemiseks soovitati puhkuse ajal lauamänge mängida.

Seda, et Mai Narva tuli omavanuste pika male Euroopa meistriks, sain teada "Eesti Päevalehest". Varem olen kasutanud näidet, et kui maletajat pole kooli pandud, siis on ta jõudnud males maailma paremikku. Näidetena olen mõelnud Kamskit ja Polgareid. Aga "Eesti Päevalehe" järgi on Mai Narval selliseid konkurente, kes koolis ei käi, mitmuses. Võibolla neid on siis kogu aeg olnud, minuni on jõudnud informatsioon seni ainult parimate kohta, aga kõik pole Kamski ja Polgaritega võrreldavat edu saavutanud.

Kraanapildid

Pääsesime Saksa sõjaväest vabaks. Aga varsti kutsuti meid tagasi, sest puhkes uus sõda. Meie hulgas oli neid, kes julgesid Hitlerile vastu vaielda. Hitler neid selle eest ei karistanud, sest tal oli väga sõdureid vaja. Aga mõne asja eest võis ta karistada.

*
Olin maleklassis, kus täiskasvanud mängisid kiirturniiri. Mina ja kolm kõige nõrgemat ei osalenud, vaid vaatasime pealt. Ütlesin, et me võime neljakesi teise turniiri teha. Täna olin nelja kõige nõrgema hulgas, aga mitte alati, vahel oli mu vorm parem. Rei andis mulle rohtu, et ma selle koju isale viiks. Kodus küsiti mult, kuidas täna turniir nii kaua kestis. Vastasin, et täna toimus kaks turniiri, ma mängisin neist ainult viimast. Andsin isale kaks rohtu üle. Isa ei teadnud, mis haiguse vastu need on. Rei saatis viimasel ajal iga kord isale rohtu.

*
Vaatasin oma vanu vihikuid. Segamini olid koolivihikud ja isiklikud. Mulle meeldisid isiklikud rohkem. Olin neisse kirjutanud lapsena muuhulgas romaanitriloogia. Vaatasin ühte romaani, mis oli ilukirjas. Ilukiri võttis rohkem aega kui tavaline, aga ma olin viitsinud seda teha. Ühele paberile olin joonistanud kraanasid. Iga kraana oli ühtlasi mingi tähe vaste, neist kokku moodustus sõna. Tagantjärele ei olnud kõige kergem aru saada, milline kraana vastab millisele tähele, aga tähed olid allservas toodud. Üks kraana oli sissepoole konksus, see vastas eitavale tähele. Näitasin Klausile, kui hästi ma olin osanud kraanasid joonistada. Ütlesin, et ma oskasin seda ainult korraks, enam ei oska.

Naabri sõrmus

Tõnu rääkis, et majandus kasvab liiga kiiresti. Mulle hakkas kohale jõudma, et majanduslangus on asendunud majanduskasvuga. Ütlesin, et muudkui kasvab ja kasvab. Tõnu rääkis, et tahetakse toota mitu triljonit küttepuud, planeet ei ole nii suur. Mõtlesin, et mitu triljonit on maailma rahvaarvust rohkem, aga üks inimene võib tarvitada mitu küttepuud. Küsisin, kui palju ma peaks sellise majanduskasvu tingimustes raamatu saatesõna eest raha taotlema. Tõnu soovitas taotleda kaks korda rohkem kui ma olin küsinud. Mõtlesin, et ta lähtub sellest, kui suured on juristide palgad, aga mina ei ole jurist.

*
Vaatasin sipelgapesa. See oli väikseks jäänud, känd paistis pesa seest välja. Pesa kuulus suurtele sipelgatele, aga seal oli näha liikumas ka üksikut teist liiki sipelgat. Olin lugenud, et kui ühte liiki sipelgas läheb teist liiki sipelgate pessa, hammustatakse ta pooleks. Jälgisin, kas hammustatakse, aga ei hammustatud. Olin lugenud veel, et sipelgad peavad koduloomi. Aga koduloomi selles pesas ka näha ei olnud.

*
Märkasin keset ööd, et laest hakkas vett sisse tulema. Arvuti ei tohtinud märjaks saada. Seni polnud arvutiga midagi juhtunud, aga varem polnud ka laest vett peale tulnud. Mõtlesin, et arvutile tuleb kile peale panna. Elasime Kaunase puiesteel. Vaatasin meie maja väljastpoolt. Meie all elasid mees ja naine. Nende korteril ei olnud välisseina. Ühest toast teise minek oli neil raskendatud. Teise tuppa minekuks kõndisid nad külg ees mööda maja serva, liibudes vastu selja taga olevat tubade vaheseina. See oli allakukkumisega riskimine, aga nad ei kartnud. Istusin koos selle korteri perenaisega õues teisel pool teed pingi peal. Leidsin maast metallrõnga. Perenaine ütles, et see on tema sõrmus. Ta hakkas kahtlema, kas see ikka on tema sõrmus, kui tal oli olnud mitmetahuline, aga see on ümar. Oletasin, et võibolla ta näeb sellepärast valesti, et tal sulas tulekahju ajal silmas olev lääts ära, nii on varem teistega juhtunud. Perenaine vastas, et nii vist oligi.

*
Võistlesin suusavõistlusel. Olin kõige ees, minust natuke tagapool sõitis Krister. Mõtlesin, et kui ta must mööda läheb, hakkan tema tuules sõitma ja liigun kiiremini edasi. Ma vist ei juhtinud, vaid olin teistest ringiga maas. Need võistlused olid kas Euroopa või Eesti meistrivõistlused, ma ei olnud kindel, kummad. Kuigi võisin olla teistest ringiga maas, ma finišisse jõudes lõpetasin sõidu, mitte ei läinud järgmisele ringile.