Haritlaskonna kujunemine

Toomas Karjahärm ja Väino Sirk. "Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850–1917". Eesti Entsüklopeediakirjastus 1997. 424 + XVI lehekülge.

Sõna ülikool tekkis ajal, kui sinna läksid väga vähesed. Sõna näitab, et tegemist on ülimalt kõrge haridusega. Loetud raamatus on kirjutanud 19. sajandist Sirk ja 20. sajandist Karjahärm, 19. sajandi osas jagatakse vaadeldud eestlastest haritlased kolme rühma – kõrgharitlased, keskastme haritlased ja külakoolmeistrid. Kõrgharitlasteks loetakse raamatus nii ülikooli lõpetanuid kui ka üliõpilasi, lõpetamise protsent oli väike.

Hiljuti ilmus aga ajalehes intervjuu Ene Ergmaga, kes ütles, et inimene, kes on lõpetanud ülikooli, aga ei oma magistrikraadi, on poolharitlane, ta ei olevat isegi sell, vaid õpipoiss. Poolik haridus olevat veel halvem kui üldse mitte haridust, sest inimene hakkavat ennast liiga tähtsaks pidama. Kuidas peaks magistrite ja doktorite arv olema suurem kui vastavate õppekohtade arv, seda ta ei seletanud. Samuti mitte, kuidas ühendada eesmärk anda kõigile doktorikraad eesmärgiga tõsta eestlaste iivet.

Karjahärma ja Sirgu raamatus nimetatakse, et on olemas ka iseõppimise võimalus. Eestlastel puudunud pikka aega kõrgharidusega ajalehetoimetaja, kuid Jannsen, Jakobson ja Koidula jõudnud iseõppimisega kõrgharitlase tasemele. Kui kõige paremini õppivat õpetades, siis ajalehetoimetaja õpetas rahvast iga nädal ja siis pidi tema haridustase muidugi tõusma.

Aga üldiselt samastatakse raamatus siiski formaalset haridust ja tegelikku haridust liiga palju. Koolis käidud aastate arv ei näita, mitu protsenti ajast ja millise intensiivsusega kooli ajal ja pärast kooli lõpetamist on õpitud, samuti mitte seda, milline on inimese sünnipärane vastuvõtuvõime.

Males võib murdeealine olla juba suurmeister, samas võib doktorikraadiga maletaja jääda kõige tavalisemal klubiturniiril hoolimata pikaajalisest malega tegelemisest viimaseks. Need, kes propageerivad male viimist kooliprogrammi, põhjendavad oma soovi muuhulgas sellega, et malega tegelemine tõstab inimese enesekindlust. Ülikoolis arvatakse, et kellel on kõrgem kraad, see on targem, aga males tuleb oma tugevust igas mängus uuesti tõestada. Mängutulemus on mänguoskuse kohta objektiivsem näitaja kui teadlasel publikatsioonide või viidete arv.

Üks ajakirjanik kirjutas hiljuti, et kõrgharidus näitab eelkõige inimese võimet alustatut lõpule viia. See kõlab umbes, et ükskõik, kas õppimise või mahakirjutamisega. Aga inimene võib lõpule viia ülikooli asemel ka mõne muu asja, nagu formaalse kõrghariduseta 19. sajandi ajalehetoimetajad said valmis ajalehe aastakäigud ja nende kõrvalt veel muid asju.

Mineviku kooli on erinevalt hinnatud. Jaan Undusk on kirjutanud, et vanasti käidi vähem aastaid koolis, aga mäletati õpitut paremini. Ühes Nõukogude-aegses ajalooraamatus toodi keisririigi aja kooli kohta vastupidine näide, et vabrikukoolis algas lapstööliste koolipäev pärast tööpäeva lõppu, mistõttu nad olid nii väsinud, et ei suutnud kümne piires arvutada. Sirk kirjutab samuti, et 19. sajandi keskel oli isegi kooliõpetajatel endal raskusi lugemise ja kirjutamisega, aga nende tase hakanud siiski järgnevalt tõusma.

Sirgu ja Karjahärma kirjutatud osade vahel ei ole suuri vastuolusid. Ühe erinevusena märkasin siiski, et Grenzsteini kohta toob Sirk välja rohkem positiivset ja Karjahärm negatiivset. Tõnissoni Eduerakonna kohta kirjutab Karjahärm, et see polevat erinevalt Pätsist tahtnud enne 1917. aastat minna mõisamaade kallale, aga minu loetud allikad lükkavad selle väite ümber. Mõisamaade eest oleks makstud küll "õiglast" tasu. Mõisapidamisest rääkides ei kasutanud Tõnisson küll alati sõna mõis, vaid nimetas seda suurmaapidamiseks, võibolla selle tõttu on tõlgendatud valesti, nagu käiks jutt suurtaludest.

Raamatus on juttu ka poliitilistest ideoloogiatest, sest ideoloogiast teadlikumad olevat olnud eelkõige haritlased. Nagu viimati loetud "Ajaloolise Ajakirja" numbris, on ka selles raamatus segadust radikaalsuse mõiste kasutamisega. Ajaleht "Virulane" olevat olnud radikaalne, kuna huvitus sotsialismist, liberaalid jagunenud mõõdukateks ja radikaalideks. Rein Toomla oma raamatus peab liberaalsust ja radikaalsust lähedasteks, aga natuke erinevateks mõisteteks. Radikaalid pooldavat liberaalidest rohkem valimisõiguse laiendamist ja vabariiki ning radikaalsed parteid tegutsevat rohkem katoliiklikes maades.