Male, kabe ja võõrkeel

Vaatasin ajalehe malenurka. Seal oli toodud välja, kes olid saanud turniiridel auhinnalised kohad. Vaatasin, et iga kord oli esikoha saanud üks ja sama mängija. Siis nägin, et see suurte tähtedega kirjutatud nimi ei olnudki maletaja, vaid fotograafi nimi, maletajate nimed olid väikeste tähtedega. Ja ühel korral oli fotograafi nimi ka teine. Parempoolses tulbas oli kabe. Mõtlesin, et panen lauale enda väljamõeldud kabelõppmänguseisu ja püian seda lahendada. Ainult et kabes võivad lõppmängud palju aega võtta. Nägin, et kabenupud pole karbis, vaid on lükatud lauaservale. Ütlesin: "Kui mõni nupp kadunud on, siis sina vastutad." Teisest toast vastati: "Ei vastuta." Mõtlesin, et äkki ma ei rääkinudki vennaga, vaid mõne täiskasvanud mehega. Seda enam, et kui Henn minuga samasse tuppa tuli, siis rääkis ta teistsuguse häälega kui teisest toast vastatud oli. Olin koolis. Lahkusin oma pingist ja kõndisin raamaturiiuli juurde. Olin andnud ühe oma malelaudadest sugulastele kasutamiseks. Mõtlesin, et olen lahke, aga tulevikus võivad sellepärast kohtuprotsessid tulla. Võtsin lugemiseks prantsuskeelse raamatu. Prantsuse keelt ma ei osanud, aga mingist protsendist jutust sain aru. Lugesin välja, et Saksa kodanlastest meeleavaldajad ei võtnud neid laiali ajanud politseinikuid tõsiselt, sest politseinikud polnud kodanlased, vaid töölised. Mõtlesin, et kui ma sellele kuskil viidata tahaksin, siis peaksin ikkagi sõnaraamatuga üle kontrollima. Võtsin järgmiseks venekeelse romaani. Lugesin seda Ivari kõrval viimases pingis istudes, enne olin istunud esimeses pingis. Mõtlesin, et romaani lugemine teeb vene keele meeldivaks, mitte õpetaja antavad grammatikaharjutused. Õpetaja käskis ühe asja vihikusse kirjutada. Seetõttu läksin tagasi esimesse pinki, kuhu olin jätnud oma asjad. Küsisin, millisel õpiku leheküljel see harjutus on. Õpetaja vaatas minu vihikusse ja käratas, et ma pole peaaegu midagi üles kirjutanud. Vastasin, et vähe küll, aga ma olen vähemalt alustanud.