Kirjutusvahend kaasvangile

Kõndisin mööda Uut tänavat. KGB majast läksin ringiga mööda, sest selle juures olin ükskord peksa saanud, nii et üks kõrv jäi kurdiks. Läksin ühte majja. Seal tõukasin ühte meest. Ta kukkus seljaga vastu seina ja hakkas rääkima, et sai nii kõvasti haiget, et on valuvaigistit vaja. Ta läks teise tuppa. Mulle öeldi, et ma ei oska oma liigutuste tugevust kontrollida. Vastasin, et nii see on. Ütlesin, et võibolla oleks sellele mehele vaja kiirabi, mitte valuvaigistit. Arst vastas, et selle mehe elu päästaks ainult jala amputeerimine, aga parem on tal surra lasta, muidu ma lähen vanglasse. Ütlesin, et ma olen vanglasseminekuga ka nõus. Lisasin, et ma üldse ei mäleta, miks ma seda meest tõukasin. Arst seletas, et tegin seda selle mehe ühe sugulase mõrva varjamiseks. Ütlesin, et mõrvast ei tea ma midagi. Olin vanglas. Lubasin anda kaasvangile kirjutusvahendi. Ta ulatas mulle allkirjastamiseks lepingu, et koos kirjutusvahendiga annan üle ka oma sahtli, enne parandan sahtli luku ära ja seal sahtlis hakatakse taimi kasvatama. Ma ei osanud lukku parandada, aga oleksin saanud tellida töömehe, kes seda teeb. Ütlesin, et seda lepingut ma ei allkirjasta. Kõik, kes on mu unenäokirjeldusi lugenud, teavad, et sahtlid on minu jaoks ühed tähtsamatest asjadest. Ma võin mõne sahtli ära anda, aga mitte kõige vanemaid. Pimesi ma lepinguid ei allkirjasta. Olin olnud vanglas palju aastaid. Või võibolla tundus aeg igavuse tõttu pikem, võibolla oli seda aega olnud ainult üks aasta. Läksin teisest toast kaasvangile andmiseks kirjutusvahendit tooma. Mul oli palju pastakaid, aga suurem osa neist olid tühjad. Võtsin sellise, mis ei olnud tühi, sest sain uue asemele osta. Otsustasin anda kaasvangile ka vildikaid. Mul oli kolm vildikakarpi, otsustasin anda keskmise suurusega karbi, mitte kõige väiksemat. Seal toas jagasid klassikaaslased loteriiauhindu, aga mul polnud aega nendega ühineda. Läksin teise tuppa tagasi. Üks poiss hakkas toodud vildikatega joonistama. Osad olid juba kuivanud. Teised kuivasid joonistamise käigus. Poiss läks ja lasi vildikakorkide sisse vett. Ütlesin, et see võib kuivamist kiirendada. Otsustasin, et lähen toon ühe vildikakarbi juurde.

*
Mängisime kooli õuel jalgpalli. Seisin oma värva otsajoonel. Krister söötis mulle palli. Lõin selle talle kohe tagasi. Teised hakkasid naerma. Krister lõi mulle veel ühe korra palli ja lõin selle jälle tagasi. Olin löönud palli ilma põrketa. Olin kuulnud, et põrkega antud söödud võetakse vahelt ära. Rei oli mind õpetanud, et ma ei lööks liikuvat palli, vaid paneksin selle enne seisma. Aga ma ei osanud seisma panna. Mõtlesin, et unenägudes olen alati Kristeriga samas meeskonnas, sest temasse suhtun hästi, Ariel ja Ivo on alati vastasmeeskonnas.

*
Oli kokku lepitud, et meie klass ei tee keskkooli ajaloo lõpueksamit, vaid esitab selle asemel kollektiivse uurimistöö. Töö esitamise tähtaeg jõudis kätte, aga Krister ja Artur hakkasid seda alles praegu kirjutama. Nad kirjutasid ainult poolteist lehekülge. Olin oodanud, et töö tuleb palju pikem. Krister ja Artur andsid tööle allkirja, öeldi, et 36 allkirja on veel puudu. Aga neid ei kogutudki ühekaupa, vaid kirjutati lihtsalt: "36 allkirja". Mõtlesin, et kuna töö on nõutust lühem, siis on tõenäoline, et kogu klassil jääb keskkool lõpetamata. Sain seda tööd lugeda. Krister oli selle kirjutanud luuletusena, ainult puudusid riimid ja ka luulerütm, kuigi read olid murtud. Krister kirjutas, et on uskumatu, et ta näeb kohvikus direktorit Hitlerist rääkimas. Sõna direktor oli kirjutatud sõrendatult. Direktori kohta oli kasutatud Q-tähe sarnast, aga natuke keerulisemat märki, samasuguse märgi pani Krister ka allkirjaks.