"Keeles ja Kirjanduses" kirjutati, et ma ei või "Eesti mõtteloo" sarja raamatuid arvustada ega üldse ei tohi üle ühe perekonnaliikme samale raamatusarjale kaastööd teha. Vanasti oli seisuslik ühiskond, siis oli perekonnaliikmetel lausa kohustus sama tööd teha. Või oleks pidanud talulapsed hoidma naabertalu karja?
Kui lõpetasin magistriõppe, küsisin kõigepealt tööd arhiivist, aga ei antud. Võimalus õpetajana töötada ei tule arvesse sotsiofoobia tõttu ja taksojuhina ei saa töötada koordinatsiooni puudumise tõttu. Ma ei ole kellegi tööd ära võtnud, vaid sarjale raamatute koostajatest on puudus. Igaüks ei ole nõus miinimumpalgast väiksema stipendiumi eest koostama. Räägitakse pealegi, et "Keeles ja Kirjanduses" kirjutaja naine töötab samuti temaga samas asutuses.
Mis puutub sellesse, et olen sarja raamatuid arvustanud, siis keeld seda teha oleks sama hea, kui keelata doktorandil oma doktoritöö teemal artikleid avaldada või ühel ülikooli professoril arvustada teise sama ülikooli professori raamatut. Ma ei vali loetavaid raamatuid kirjastuse, vaid teema järgi. Vähemalt võrgus arvustan kõiki ajalooraamatuid, mille läbi loen, kirjastusest sõltumata. "Akadeemias" arvustatud Mihkel Martna raamatu kohta oli enda arvates ka midagi olulist öelda. Ajakiri avaldas selle ilmselt seetõttu, et antud kuul paremaid arvustusi ei laekunud.
reede, aprill 17, 2015
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar