Tegin sõrmedega märke

Vaatasime ühte filmi. See tundus kuuluvat samasse sarja, mille varasemad osad olid väga ilusad, aga see enam mitte. Tegijad olid väsinud. Selles osas juhtusid hoopis õudused. Mõtlesin öelda, et maalikunstis öeldaks sellise teose kohta manerism. Üks teine vaataja kasutas enne mind sõna maneer. Ütlesin, et tahtsin ka just manerism öelda. Siis filmi peategelaseks olev tüdruk ärkas, sellega õudused lõppesid, ta tänas magamise eest, aga siis hakkas uuesti hirmuga läbielatust mõtlema. Näidati maju väljastpoolt. Ütlesin, et see on kindlasti meie maja. Siis näidati klaasseina, mistõttu ma ütlesin, et eksisin. Siis tuli meelde, et kunagi oli meie maja lähedal tõesti klaassein, see oli Sõpruse puiestee bussipeatuses, seega oli näidatud siiski ka meie maja. Need olid vanad kaadrid, tol ajal olid filmides tuhmimad värvid. Läksime maale. Vastu tuli vanaema. See oli pilt minevikust, muidu ta poleks enam elus olnud. Läksime kööki ja hakkasin otsast hammustama hiigelsuurt vaarikat. Kõige parema isuga ma seda ei söönud, sest ta oli koeraga koos. Isa ütles, et ma sööks. Ütlesin isale, et vanaema tervitab teda tulevikust. Parandasin, et minevikust. Rääkisin ühe inimesega nii, et näitasin sõrmega ennast ja teda, mis tähendas, et me oleme üks ja sama. Siis näitasin sõrmega kõiki ruumis olevaid inimesi, et kõik on üks ja sama. Siis näitasin elutuid objekte ja raputasin pead, mis tähendas, et elutute asjadega me sama ei ole. Tuli meelde, et Jeesus samastas ennast küll leivaga. Seetõttu näitasin leiva sarnast seina ja taevast, et Jeesus ja leib on sama. See, kellele ma olin neid märke teinud, oli minu naine. Hakkasin temaga selliste liigutustega tantsima, milliseid me polnud varem teiste nähes teinud.

*
Mängisin malet. Kirjutasin protokolli terve variandi, millist polnud veel lauale tulnud. Siis tuli meelde, et uute reeglite järgi ei tohi protokolli midagi peale tehtud käikude kirjutada. Aga vastane kirjutas ka variandi, et kui ma teen järgmisel käigul vea, siis ta paneb mulle ühekäigulise mati. Tegin siiski selle käigu, sest nägin, et matti ei tule, kuna ma käin kuningaga raamatuvirna otsa ja olen siis vastase nuppudest kõrgemal. Mõtlesin, et järgmiseks käin raamatuvirna taha laua servale, kuhu vastane matti panema ei pääse. Laual oli ka minu Sitsiilia kaitses malepartiide ajaleheväljalõigete karp. Panin sellele kaane peale.