Raamat kaladest 2

See sissekanne käib "Loomade elu" kalade köite umbes lehekülgede 120-200 kohta.

Üks huvitavamaid kalu minu jaoks neil lehekülgedel oli gorbuuša. Ta on lõhe sugulane ja lõhega sarnase näoga, aga seljal on tal küür nagu kaamelil. Minu isa mäletab, et Nõukogude ajal oli seda kala Eesti poodides müügil, mina ei mäleta.

Lõhed on minu jaoks seostunud forellidega. "Loomade elust" lugesin, et forelli liha on roosa aga ainult siis, kui ta sööb kindlat toitu, teise toidu peal kasvades jääb tema liha valgeks. Hiljuti tutvustati ajalehes lühinuppudena kahte uut eestikeelset kalaraamatut, üks oli särgede ja teine forellide kohta. Forelliraamatu tutvustuses küsiti, kas jõeforell ja mereforell on üks või kaks liiki, jättes sellele küsimusele vastamata. Varem lehitsetud raamatute põhjal olin arvanud, et kaks erinevat liiki, aga mõni päev pärast selle ajalehe lugemist jõudsin "Loomade eluga" forellini ja sain teada, et jõeforell ja mereforell võivad üksteiseks muutuda, nagu lülijalgsete köites peatäi ja riidetäi. "Loomade elu" ütleb mõnevõrra sarnaselt angerja kohta, et angerjas on algul sootu ja vanemaks saades valib, kas temast saab isane või emane.

Angerjatest oli pikalt kirjutatud, autorid pidasid teda nähtavasti lugejale eriti huvitavaks kalaks. Ühe asjana kirjutati, et angerja veri on imetaja verre sattudes mürgine, aga maost läbi käies mürk hävib, samuti piisaval temperatuuril kuumutades. Seega võib angerjat süia, aga ta ei tohi haavadega kokku puutuda. Minu vend ütles, et üldse ei tohi ühe looma veri teise omasse sattuda. Aga raamat väidab seda ainult angerja sugulaste kohta. Vennaga rääkides tuli meelde näide, et raamatus "Hulkur Rasmus" sõlmisid lastekodulapsed verevendluse, lõigates sõrmedesse haavad ja pannes haavad kokku. Hiljem meenus, et üldse kasutatakse doonoriverd. Aga doonor peab tõesti olema kontrollitud, et mitte levitada aidsi või hepatiiti.

Elektriangerja kohta ütleb raamat, et ta polegi angerjaga lähedalt sugulane, vaid ainult väliselt sarnane. Elektriangerjas on kala, kes käib veepinnal hingamas ja seda teha saamata upub.

Elektrikalu on teisigi. On olemas elektrikalad ja laternaga kalad, aga vist mitte elektrilaternaga kalu. Ühe kala kohta kirjutati siiski, et ta kasutab elektrit teisiti kui muud kalad, mitte saagile löögi andmiseks, vaid orienteerumiseks.

Ladinakeelsetest kalanimedest üks meeldejäävamaid oli lutsu vaste Lota lota. Kui seda oma emale nimetasin, siis ta ütles, et on kuskilt mujalt endale välja kirjutanud kolm huvitavat ladinakeelset liiginime, üks oli just see. Ta oli need vist mulle ette ka lugenud, aga mul polnud meeles, millised.

Eestikeelsetest liiginimedest huvitavam oli harilik heeringakuningas. Et samaaegselt harilik ja kuningas, lisaks algriimis. See kala näeb pildil ka imelik välja.

Sisukorrast vaalkaladest lugedes arvasin, et need on suured kalad, aga edasi lugedes selgus, et väiksed. Vaalhai on küll suur, seda tunnen juba raamatust "Varjud meres".

Angerjalisi nimetatakse ladina keeles erinevate nimedega, üks nimi tähendab jalutuid, sest neil pole kõhuuimi, nagu oleksid uimed jalad ja muud kalad poleks jalutud.

Nende kalade hulgas, kes eelistavad magevett, on omakorda järvevee ja jõevee eelistajaid. Mere seda osa, mis jääb kaldast ja merepõhjast kaugele, nimetatakse pelagiaaliks, osad kalad eelistavad seda või on seal nende mari. Kuigi erinevad kalaliigid elavad erinevatel sügavustel, on neid, kes viibivad erinevatel kellaaegadel eri sügavustel. Varem olen kuulnud, et kui sügava vee kalad tuua pinnale, siis nad lähevad rõhumuutuse tõttu lõhki, samuti ei tohi tuuker sügavast veest järsult pinnale tõusta.