Iluhetked

Isa ütles, et ta on kirjutanud mälestusi ja ta tahab, et mina neid loeks, sest need tuleks ajaloole jäädvustada. Isa küsis, kus iluhetked on. Leidsin ühest riiulist iluhetkede köiteid, milleks olid laste joonistusvihikud ja ajakirja "Täheke" numbrid. Hakkasime neid vaatama. Kahtlesin, kas isal muid mälestusi oligi, võibolla ta mäletas valesti. Joonistusvihikutesse olid lapsed ka jutte kirjutanud. "Tähekeses" oli avaldatud luuletusi. Oskasin peale vaadates ilma lugemata öelda, milline luuletus on parem ja milline halvem.

*
Ema rääkis, et ma olin väga iseseisev laps, sest tol ajal ei olnud temal aega. Vastasin, et kõik on tasakaalus. Sellega pidasin silmas, et nüüd ma jälle vanemate juurest ära ei koli. Ema ütles, et kõik on tasakaalus jah. Ta hakkas rääkima, et ma peaksin joonistama samal põhimõttel nagu malet mängima. Ta tahtis vist selleni välja jõuda, et nagu males tuleb õigel ajal alistuda, nii ei tohi ka joonistades tõmmata liiga palju jooni. Sellele oleks mul olnud vastata, et males ei ole vaja alistuda enne, kui mängu tulemus on kindel. Nõrgema vastasega selgub tulemus hiljem ja tugevamaga varem, juba viguri ettejätmise hetkel. Ema rääkis pikalt. Kuna ta ei jõudnud lõppu välja, siis ma ei teadnud ka, mida senisest jutust arvata. Ema tõi näiteks, et ta on joonistanud harja. Ta oli vist unustanud, et eespool kasutas ka maailmameister Spasski näidet, et ta on sageli joonistanud harja. Sõitsime maale. Sõidukist väljudes kõndisime mööda jalgrada edasi. Mul läks pea vastu oksi. Astusin kõrvale ja ütlesin tagapool tulevatele emale ja Annile: "Ärge siit tulge, siin kriimustab." Ann hakkas naerma ja kordas minu lauset. Hakkasin tallama senise raja kõrvale uut rada, mida oli natuke ka varem olemas. Ann tuli minu järel.