Raadio näitas pilti

Tulin täielikult ärkamata voodist välja ja läksin akent kinni panema. Ütlesin vendadele, et ma magan. Ma ei hakanud ütlema, et olen kuutõbine. Kui aken oli suletud, ütlesid vennad, et avasid selle sellepärast, kuidas ma hingan. Nüüd kuulsin ka ise, et hingan valesti. Vennad tegid akna uuesti lahti. Väljusin voodist teist korda ja hakkasin uuesti akna suunas minema. Aga seekord ma seda ei sulgenud. Ma võisin olla teises kohas kui unenäos tundus, mistõttu mind ähvardas oht majast välja kukkuda. Läksin väiksesse kööki. Seal oli vanaaegne raadio mängima unustatud ja oli juba kaua mänginud. Raadio oli hakanud näitama ka pilti. Tegemist oli ühe väliseesti jaamaga. Nupp oli ultralühilaine kõige parempoolsemas servas. Hakkasin seda vasakule keerama, aga mõtlesin, et ma ikka ei taha sellelt jaamalt lahkuda. Esikus kohtusin jälle vendadega. Üks neist tegi Arieli häält. Ütlesin: "A-a-ariel ka siin."

Ajalooline Ajakiri 151/152

"Ajalooline Ajakiri" 2015, 1/2 (151/152).

Heiki Valk kirjutab Kagu-Eesti pühadest veekogudest. Selgub, et püha ei pea tähendama midagi head, vaid vägevat. Mõningatel andmetel ohverdasid eestlased pühadele veekogudele lapsi, et veekogud kurja ei teeks. Seega kurja ärahoidmiseks tehti ise kurja. Raamat "Renessansiaja inimene" viitas renessansiaegsele autorile, kes kirjutas indiaanlastest ja arvas, et kõige usklikum on see rahvas, kes ohverdab oma lapsi. Aga eestlaste kohta on väidetud, et nad ei ohverdanud oma, vaid varastatud lapsi.

Arvo Tering kirjutab inglise keeles Riia ja Inglismaa loodusteadlaste sidemetest aastatel 1660–1710. Ea Janseni hiljuti loetud raamatust jäi meelde, et seltsid tekkisid maailmas valgustusajal. Aga Teringu järgi oli Londoni Kuninglik Selts olemas juba varem.

Peeter Tammisto kirjutab inglise keeles Eesti iseseisvuspäevast aastatel 1919–1940. Nagu ka varem samas ajakirjas ilmunud ingliskeelsete artiklite puhul, on raske aru saada, kes on sihtgrupp. Ühelt poolt seletatakse põhikooli õpiku tasemel fakte, teiselt poolt tahetakse anda teadusele omapoolset panust. Joonealustes viidetes on eestikeelsetes sõnades kasutatud tähte w, aga seda ei pea tegema. Eesti ajal olid korraga kasutusel gooti ja ladina tähed, mis gooti kirjas oli w, see oli ladina tähtedega v. Seega kui "Ajalooline Ajakiri" ilmub ladina tähtedega, siis võib kasutada tähte v. Viidatud oli ka uuel ajal ilmunud "Eesti ajaloo" köidetele ning kõigil oli märgitud kirjastuseks Ilmamaa. Tegelikult on Ilmamaa kirjastanud ainult neljanda, kuuenda ja viienda köite; teisel ja kolmandal köitel on kasutatud Ilmamaa kujundust, aga muu on teinud teine kirjastus.

Ago Raudsepp kirjutab Teise maailmasõja osaks olnud Briti-Soome sõjast. Sellega ta tahab näidata, et kui on sõnastatud reegel, et demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi, siis on sellel reeglil olemas ka erand. Erandeid püüdsin leida ka ükskord ajaloo osakonna listi saadetud kirjavastuses, kus nimetasin nendena Ameerika kodusõda ning Jeltsini ja Dudajevi riikide vahelist sõda. Erandeid leiaks ilmselt veel demokraatlike Vana-Kreeka linnriikide juurest. Suurbritannia ja Soome vahelise sõja puhul tuleb aga arvestada, et tegemist oli koalitsioonide vahelise võitlusega. Mõlemasse koalitsiooni kuulus totalitaarseid riike. Soome sõdis eelkõige Nõukogude Liiduga ja Suurbritannia Saksamaaga. Võib ka küsida, kui demokraatlik oli tolleaegne Briti impeerium. Inglaste jaoks oli demokraatia tõesti olemas, aga osad impeeriumi koosseisu kuulunud rahvad olid allutatud jõuga ja võitlesid vabaduse eest.

Oliver Pagel teeb samuti juttu soomlastest, täpsemalt Soome turistidest Nõukogude Eestis. Olen kuulnud jutte sellest, et Nõukogude ajal oli Tartu kinnine linn. Stalini ajal oli veel kogu Eesti kinnine, esimesed välisturistid saabusid pärast Stalini surma ja suuremal arvul hakkas neid tulema 1965 Eesti ja Soome vahelise laevaühenduse sisseseadmisel. Turistidelt teeniti valuutat alkoholi ja suveniiride müügiga. Mind huvitaks, milline oli Gorbatšovi alkoholivastases poliitikas välisturistide osa.

Ljudmila Dubjeva kaastöö räägib Peeter Tarvelist ja tema õpetajast Jevgeni Tarlest ning sellest, mida nad on kirjutanud Prantsuse revolutsiooni kohta. Koolis õppisime, et generaalstaadid jagunesid kolmeks seisuseks, aga Tarvel ja Tarle on eristanud kolmanda seisuse sees kodanlust ja töölisklassi.

Marten Seppel arvustab raamatut, kus on juttu 1710. aasta "kapitulatsioonidest". Kapitulatsioon on ilmselt sõna, mis vastab kõige täpsemalt tolleaegsetes allikates kirjas olevale, aga need allikad ei ole eestikeelsed. Kuna tegemist oli kahepoolsete lepingutega, siis võibolla oleks parem tõlkida kapitulatsiooniakt või kapitulatsioonileping. Alistumine ehk kapituleerumine ehk kapitulatsioon viitaks nagu sündmusele ja kapitulatsiooniakt või kapitulatsioonileping dokumendile.

Kanada inglise keel

Inglise keele õpetaja andis küsimused eksamiks valmistumiseks. Ta tahtis, et me ettevalmistuseks palju võrgust loeksime. Sellega ma polnud rahul, sest teisteks eksamiteks pidi ka õppima. Siis mõtlesin, et asi pole hull, sest eksamil ei pea vastama kõike, vaid ainult osa loetust. Kanadas räägiti teistsugust inglise keelt kui mujal. Kanada inglise keele kohta oli toodud näiteid. Aga eksamil me ei pidanud kanadapäraselt rääkima. Sooviti, et kõik Kanda elanikud toodaks Euroopasse elama. Minu meelest ei olnud tänapäeval võimalik, et üks maa jääks tühjaks.

Augusti üritused läbi

Augustikuusse on mahtunud 3 õpingukaaslaste kokkutulekut, 3 kiirmaleturniiri ja 1 sünnipäevapidu. Neist üks kiirmaleturniir ja kursusekokkutulek leidsid mõlemad aset eilsel päeval. Kursusekokkutulek toimus esmakordselt, toimumiskoht oli Vilde kohvik. Ei teatud ette, kui palju inimesi kohale tuleb, aga valitud ruumi suurus osutus üsna õigeks, mõni istekoht jäi veel üle. Kohviku arve tuli mul 4.50. Tellisin ainult magustoidu, sest otse enne kodust väljumist sõin lõunasööki. Jõin ainult vett, mis oli tasuta. Meil oli suur kursus ja suur loengute valimise vabadus, kõigi kursusekaaslastega ma ülikooli jooksul rääkida ei jõudnud ja kõigi kohaletulnutega ei rääkinud ka eile. Mõnele ütlesin ainult tere ja lõin klaasi või kätt pitsiga kokku. Kõik kursuse liikmed ei saanud vist kokkutulekust teada. Mõnele teatasin sündmusest omalt poolt, aga kõigi kontaktandmeid mul ei olnud ja maksimaalse aktiivsusega ei otsinud.

Peaministrile unest

Ärkasin majas, kus oli külas peaminister. Ta küsis mult, kuidas ma magasin. Vastasin, et selle kohta, kui vähe ma magasin, tunnen ennast hästi. Peaminister naeris ja kiirustas tööle. Selle järgi, mis kell oli, oleks võinud arvata, et ma olen kaua maganud.

Vanker liiga kaugel

Tänase turniiriga tähistati Villeri ja Šukyse sünnipäevi. Tulemused olid:

1. Trohhalev 6,5 p.
2. Salupere 5
3. Šukys 4,5
...
8.-9. Runnel 3,5

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Et saada paremat tulemust kui kahel eelmisel nädalal, lühendasin maletreeninguid, sõitsin rohkem trenažööriga ja mängisin aeglasemalt. Tulemus paraneski.

Trohhalev-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. d3 b5 6. Ob3 Oe7 7. Rc3 0-0 8. 0-0 d6 9. h3 Ob7 10. a3 Ra5 11. Oa2 c5 12. Re2 Vc8 13. Rg3 c4 14. b3 cd 15. cd Vc7 16. Oe3 Vc3 17. b4 Rc6 18. Ld2 Va3 19. Of7+ jne. valge võiduga.

Füüsika uurimistöö

Ütlesin, et suurema osa eurolisti kirjutanute nime olen hiljem ajalehest lugenud. See näitab, et selle listiga kalduvad liituma targad inimesed. Või siis olen mina nad targaks õpetanud. Inimestest muidu väga palju ajalehes ei kirjutata, paljudest kirjutatakse üks kord elus.

*
Olin varem õppinud ülikoolis ajalugu ja nüüd olin füüsika üliõpilane. Olin juba esimesel korral teinud sisseastumiseksamid nii ajalukku kui ka füüsikasse ja mõlemasse edukalt. Hiljem olin teinud eksamid ainult füüsikasse. Küsisin Klausilt, kas ma sain teisel korral ikka sisse. Olin juba loengutes käinud, aga hakkasin kahtlema, kas mul on selleks õigus. Klaus näitas arvutist, et olin viiendana sisse saanud. Ta ütles, et küll ainult nendest, kes füüsikat õppima jäid. Vastasin, et oli ka neid, kes isegi füüsikasse sisse ei saanud. Kui mina olin varem ülikoolis õppinud ajalugu, siis Klaus füüsikat. Nüüd tekkis küsimus, kas tema läheb järgmise ainena ajalugu õppima. Ütlesin, et mul pole füüsikaannet. Füüsikas ei tohi teha arvutusvigu, aga neid ma teen. Aitaks, kui kõik arvutused taskuarvutiga üle kontrollida. Algul tuleb arvutada peast ja seejärel taskuarvutiga üle kontrollida. Aga taskuarvutit on ka võimalik valesti kasutada. Kui ma vahetasin eriala, siis sai öelda, et ma jätan kõik asjad pooleli. Sai ka öelda, et mind huvitavad kõik asjad. Füüsikas ei osanud ma ühtegi uurimistöö teemat välja mõelda. Tuli küsida õppejõult. Mõtlesin välja, et eelkõige olen siiski ajaloolane ja kirjutan ajalooga seotud füüsikast. Võtan uurimistöö teemaks Kolumbuse laeva Santa Maria ja teen selle kohta arvutusi. Arvutan välja, mis oli Santa Maria veeväljasurve. Ma polnud kindel, kas ma leian algandmed. Neid oleks saanud võrgust otsida. Aga viidata tuli siiski paberraamatutele. Võrgust sai otsida, milliseid paberraamatuid kasutada.

Ülepunktid

Laskusin ühes majas esimesele korrusele. Esimene korrus jagunes paremsektoriks, vasaksektoriks ja veel kaheks sektoriks. Väljusin majast. Maja kõrvalt leidsin filmilindi, millel olid kellegi võõra klassikokkutuleku pildid. Näitasin ühele klassivennale ühte vana paberit. Klassivend ütles, et ta ei oska vanu tähti lugeda. Küsisin, kas ta ei ole siis kunagi ühtegi vana asja lugenud. Ta vastas, et ei ole.

*
Olin magistrant. Läksin Tamuli juurde ja ütlesin, et bakalaureuseõppes jäi mul tegemata sajandivahetuse eksam, tahaksin selle nüüd ära teha. Leppisime kokku päeva, millal ma seda tegema tulen. Tamul vaatas mu eksamilehte ja ütles, et Kasekampile olen teinud ainult ühe eksami, ta luges ju nii palju. Tamul sodis läbi eksamilehe esimese lahtri lainelise joone, nii et kõik esimeses tulbas olevad numbrid muutusid loetamatuks. Vaatasin, et olen Kasekampile teinud siiski kaks eksamit, eespool on tema nimi lihtsalt raskesti loetavalt kirjutatud. Tamuli eksami jaoks oli vaja kirjutada ka essee. Varem olin mõelnud kirjutada malest sajandivahetusel, aga nüüd mõtlesin, et võin kirjutada ka sajandivahetuse luulest. Või luuletuste kohta ei oska ma kirjutada muud kui seda, milline luuletus on armastusluuletus ja milline mitte, seetõttu oleks parem teema ajakirjandus sajandivahetusel. Võrdleksin kahte erinevat ajalehte, et mida on konkreetsete teemade puhul kirjutanud üks ajaleht ja mida teine. Mul oli magistriõppes jäänud olla veel kaks aastat, aga nõutav punktide arv oli juba täis. Öeldi, et nüüd ma hakkan punktide peale õppima. Üks laps vaatas minu peegelpilte. Laps oli veel nii väike, et ta ei osanud pabereid vaadata muidu kui neid kortsutades. Ütlesin talle, et need pildid ongi vaatamise jaoks tehtud, aga kuna ta neid kortsutas, siis tuleb need nüüd ära visata. Tegelikult ma neid ära viskama ei hakanud. Mõtlesin, et kõik asjad on veel ilusad, midagi ära visata ei ole vaja. Varem ma olin mõelnud oma asju salajastena. Oma vanas märkmikus olin oma sünnipäeva kohta teinud lehekülje, mille nimeks olin pannud Salakalender. Et olin samas klassis õppinud vene keelt, siis olin eesti keeles sõna "kalender" kirjutades kasutanud kogemata vene tähte "ja".

Väeosade paiknemine

Uuriti, kus on olnud Eesti valdade piirid. Üks vald oli paljudes kohtades laiali. Soovitati, et selle ühte eriti väikest tükki ei ole vaja arvesse võtta. Koostati nimekirju ühes sõjas osalenud Eesti sõduritest. Mõni sõdur oli lahingutes osalenud erinevate nimede all. Uurija lausus, et ta ei hakka ütlema, kas sama inimese erinevate nimede kokkuviimine on kuritegu või mitte. Asi oli selles, et nimede kokkuviimine kergendas vaenlasel repressioonide läbiviimist. Näidati, et kuna Tallinnas paiknevad väeosad on sõdade tänavalahingutes traditsiooniliselt mattunud rusuhunnikusse, siis on need nüüd linnast välja viidud ja paigutatud linna ümbrusesse. Mõned olid saartel ja eriti palju väeosasid oli Tallinnast läänes. Mõtlesin, et kui nad hakkavad üle linna ida suunas tulistama, siis nad võivad kogemata tulistada ka linna. Mõned üksused paiknesid siiski veel linnas, mis valvasid valitsushooneid ja parteikontoreid. Ühes majas olid kahe partei kontorid, üks neist parteidest oli värskelt asutatud. Me ei lugenud välja, kas selle partei nimi on Jutupartei või üks teine. Ütlesin, et parteid võiksid ennast ise tutvustada, aga teised parteid on vastu.

Vaikides kokkutulekul

Hakkasime autoga maale sõitma. Juhtis üks võõras mees. Kui oli juba tükk aega sõidetud, jõudsime alles Tartust välja. Edasi sõites läks auto teelt välja ja keeras sellele tagasi. Siis enam autot ei olnud, vaid näidati käbidega, kui halb on, kui auto millegagi kokku põrkab. Samuti näidati, et on halb, kui jalakäija ei lähe autol eest ära, vaid ütleb, et tee peal on limukas. Näidati, kui väikse osa teest me läbi oleme sõitnud. Selleks joonistas üks mees teetolmu sisse neli võrdse suurusega kasti, millest esimeses pidi olema üks vili, teises Eesti, kolmandas Läti ja neljandas Leedu. Läksime Tartusse tagasi. Meie Kaunase puiestee maja oli Kalda tee ääres. Mõtlesin, mis siis saab, kui see maja peaks kunagi teist värvi värvitama.

*
Lähenes kursusekokkutulek. See pidi algama kohvikus kell seitse. Kirjutasin, et kes tahab, võib kell kaksteist öösel ka kohale tulla. Vastuseks saadeti üks emotikon. Arvasin õigesti ära, et saatja oli Reeli. Mõtlesin, et mul läks meelest ära, et seekord ei ole mina peakorraldaja. Ma ei olnud ka kontrollinud, kas kohvik on veel kell 12 lahti. Läksin kokkutulekule kohale, koolimaja moodi majja. Üks mees ulatas mulle koridoris kinopileti, seejärel veel kaks piletit muude filmide vaatamiseks. Varsti võttis ta piletid enda kätte tagasi. Arvasin, et need on tasuta, aga igaks juhuks küsisin, kui palju need maksavad. Mees vastas, et need maksavad palju. Seisin seina ääres ja minu juurde tuli Ariel. Mõtlesin, et ma ei pea ootama, kuni ta mind ründab, seekord võin ise esimesena kallale minna. Ühes kohas koridoris seisid minust noorema klassi õpilased koos oma õpetajaga. Üks poiss vastas luuletust. Mõtlesin tema lugemist kirjeldada, et ta loeb lihtsa, aga samal ajal keerulise häälega, et kukub välja nagu kukub. Kõndisin teise kohta. Mõtlesin, et midagi rääkida ei olegi vaja, ma lihtsalt jälgin inimesi. Lamasin oma voodis ja olin ainult poolunes. Et oleks huvitavam lamada, hakkasin jalgadega tantsuliigutusi tegema.

Raamat kaladest 5

"Loomade elu. Kalad" lõpuni.

Nüüd on läbi kaks "Loomade elu" köidet. Kalade köide on paksem kui lülijalgsete oma, aga sai palju rutem läbi. Lülijalgsete köidet lugesin mitu aastat, kalade köidet pool aastat. Lülijalgsete köide jäi venima, sest oli liiga paks ja korraga ei tahtnud nii palju võõrast eriala lugeda. Kalade köitega oli mul süsteem, et hommikuti loen ajalugu ja õhtuti muid raamatuid, kui kaladest on 100 suurt lehekülge loetud, teen vaheaja ja loen läbi mõne muu raamatu.

Uku Masingust on meeles muuhulgas, et ta ei uskunud evolutsiooniteooriat. Ta seadis selle kahtluse alla küsimusega, et kuidas laternaga kala endale laterna valmis ehitab. Evolutsiooniteoorial olevat seletust olemas, et kalad võistlevad, kellel on suurem latern, kuid see seletus polevat piisav. Ka nüüd loetud zooloogiaraamatu lehekülgedel on sellist, mis jääb seletamatuks. Suuremal osal kaladel on uimede sees kiired, need jagunevad pehmekiirteks ja ogakiirteks. Ogakiired võivad ulatuda uimede seest välja ja neil võivad olla mürginäärmed. Meriahven on kala, keda süiakse, aga kelle ogakiired võivad puhastaja sõrme elu lõpuni liikumatuks muuta. Õudnäsalik on veel mürgisem, kui tema ogakiired tungivad pealeastuja jala suurde veresoonde, saabub mõne tunniga inimese surm. Miks kipuvad omavahel mitte lähedalt suguluses olevatel loomadel olema mürgised just need kohad, mis on teravad - kalal ogad, rästikul hambad, kiletiivalistel astel? Kas paaritumisel kontrollitakse, et sellel, kellega järglasi saada, on mürk selles kohas olemas?

See pole siiski reegel, et terav koht on mürgine. Ühe kala puhul ütlesid autorid, et on üllatav, et selle ogad ei ole mürgised. Mõnel kalal on mürgine mõni muu koht. Ühel kalal, keda süiakse, on liha maitsev, aga mari mürgine. Teisel, keda samuti süiakse, on mürgine nahk ja see tuleb eemaldada.

Peale mürkide on raamatus juttu ka meeldivamatest asjadest. Erinevusi on madalamas ja sügavamas vees elavate kalade vahel. Omavahel suguluses olevatel liikidel kalduvad suuremad olema nende kalade silmad, kes elavad sügavamal vees. See tekitab võrdluse öökulliga, kes on öise eluviisiga ja kelle silmad on suured. Ka inimese silmapupillid on pimedas suuremad kui valguse käes. Sügavamas vees ei ole mitte ainult pimedam, vaid ka vesi on liikumatum. Nii võivat ühe liigi isased leida emased üles lõhna järgi, sest liikumatus vees püsivat lõhnajälg kauem. Tuttavates veekogudes võivad põhjas vett liigutada siiski allikad.

Raamatu kirjutamise ajaks oli mõnda kala uuritud rohkem ja mõnda vähem. Seda, mis toitu mingi kala sööb, on vaadatud selle järgi, mida leidub nende maos. Teine võimalus oleks panna nad akvaariumisse ja teha katseliselt kindlaks, kas ta ühte või teist asja sööb. Akvaariumis ei ela kõik liigid siiski kaua, mõni võib ennast vastu selle seinu saatuslikult vigastada.

Vahepeal lehitsesin ka ühte teist kalaraamatut. Vanaema raamaturiiulis leidus üks 1960. aastatel ilmunud raamat Atlandi kaladest, peamiselt toiduretseptidest. Natuke oli seal juttu ka lauakommetest. Mõned mõtted tundusid imelikud. Tuunikala konservi kohta oli kirjutatud, et sellel tulevat korraga avada nii kaas kui ka põhi, siis saavat paremini lõigata. Siis olid vist tol ajal teistsugused tuunikala konservid, praegusel ajal on nendes pudi, mida ei olegi vaja lõigata. "Loomade elu" järgi on tuunikalu erinevaid liike. "Loomade elu" autorite jaoks on peaaegu reegel, et rasvasem kala on maitsvam, aga kalatoitude raamatus öeldakse, et maitse headus ei sõltu ainult rasvasusest.

Õuduste esilekutsuja

Isa oli kohtunud ühe usukuulutajaga. Isa rääkis, et selle usukuulutaja ümber hakkavad juhtuma õudused. Usukuulutaja oli andnud brošüüri selle kohta, kuidas saada lahti ärevusest. Selle oli ta kirjutanud oma kogemuste põhjal. Brošüüris ütles ta, et ärevusest saab lahti siis, kui tööle asuda. Klassivennad rääkisid kooliteel, et usukuulutaja oli käinud koolis samal teemal loengut pidamas. Ütlesin, et mis tema soovitused aitavad, kui ma õpin niigi väga kõvasti. Läksin ajaloo õppehoonesse. Seal oli pandud välja kuulutus kursusekokkutuleku kohta. Kutsutud oli kõiki, kes kindlatel aastatel ajaloo osakonnas õppisid, kokkutulek pidi toimuma rannas. Paistis, et kursusekokkutulekut korraldavad siis kaks seltskonda korraga üksteise tegevusest teadmata, sest internetis oli kirjutatud, et kursusekokkutulekule kutsutakse kõiki kindlal aastal alustanuid ja see toimub kohvikus. Üks kursuseõde tahtis panna õppehoones rippuva kuulutuse peale teadet õige kursusekokkutuleku kohta. Otsisin talle selleks kotist paberit. Mul oli kotis pakk puhtaid A4 pabereid, aga mul õnnestus sellest siiski tõmmata täiskirjutatud pabereid. Samal hetkel, kui kuulutuse peale pandi teine kuulutus, hakkasid ülikoolis juhtuma õudused. Ütlesin, et need on usukuulutaja lavastatud, ta käis ülikoolis loengut pidamas ja nüüd tahab näidata, nagu läheksid tema sõnad täide. Kuulutus rannas toimuva kursusekokkutuleku kohta oli nupp, millele vajutamine pidi õuduste protsessi käivitama. Kuulutuse ülespanijad ei olnud üldse meie kursusekaaslased, muidu nad oleks teadnud, et kursusekokkutulekut juba korraldatakse. Usukuulutaja kohta sai süütõendeid koguda selle abil, et ka tema välismaal toimunud esinemistele olid järgnenud samasugused sündmused.

*
Istusime tunnis, kus õpetaja rääkis ajaloolisest geograafiast. Ta nimetas haldusüksuse nime, mis vanasti olemas oli. Eesti alal oli olnud väike arv selliseid suuri üksusi. Õpetaja näitas kaardil, kus olid nende piirid, värvides piire punaseks. Ei pinginaaber ega mina ei olnud sellist liiki haldusüksustest varem kuulnud. Oletasin, et õpetajal on nimetus valesti meeles, sest see sarnanes sõnaga krai. Aga vene keeles krai kõlas siiski teisiti. Õpetaja näitas ka, kus paiknesid Eesti naaberaladel sama liiki haldusüksuste piirid. Kõiki ta ei saanud näidata, sest kaardile väga palju maid ei mahtunud. Olime Peedul kirjanike suvila aias. Aial olid nüüd uued omanikud. Aga öeldi, et Ansip kingib isale selle asemel naaberaia. Küsisin, kas meil on nüüd siis kolm suvilat korraga. Vastati jah. Teised olid Peedu vanaema suvila ja Meelva talu. Kirjanike suvila naaberaias olime varem ka käinud, kui seal kasvas võsa ja tegime sellest endale õngeritvasid. Kirjanike suvila aias toimus matemaatika tund. Küsiti nelinurga ühe nurga kraadide arvu. Hakkasin lahendama, et üks külg on a ja teine b, nurga laiuse saab kätte võibolla selle abil, et nelja nurga summa peab olema 360 kraadi. Siis vaatasin, et teised lahendavad siinuste abil. Ütlesin, et siinuseid ma hästi ei mäleta. Muutsin lahenduskäiku, öeldes, et a ja b on defineeritud muutujatena, nende abil vastust kätte ei saa. Kirjutasin tehte, et siinus alfa pluss siinus beeta pluss kaks siinus gammat ja viimane jagatud kahega.

Sõna kontrollimine

Üks vennapoeg rääkis, mida ta vanasti tegi. Mulle tegi nalja, et nii väikse lapse jaoks on midagi ammu. Küsisin, mis sajandil see oli. Klaus näitas emale saksakeelset artiklit, mille kohta oli varem minult nõu küsinud. Ema ütles, et mina eksisin. Ma ei saanud aru, kas selles, mis ma vennapojale ütlesin, või selles, mis olin öelnud Klausile. Ema ja Klaus arvasid, et sõna Bund võib tähendada rahaliitu. Mina pakkusin, et määrava artikliga võib see tähendada Saksa riiki, sest seda nimetatakse Liitvabariigiks. Kontrollisin sõnaraamatust. Seal oli väikse tähega märksõna bund, mille vasteks oli antud raha. Suure tähega märksõna Bund ei olnudki. Oletasin, et siis võib olla olemas märksõna Bundes, mis esineb ainult liitsõnades.

Uusi turniirid tulekul

Alanud on registreerumine Uusi mälestusturniiridele. Juhendid asuvad aadressidel http://www.maleliit.ee/info/2015/gunnar_uusi_2015.pdf ja http://www.maleliit.ee/info/2015/Gunnar_Uusi_2015_noored.pdf .

Skandinaavia avang

Peebo, Hinrikus 5,5
Metsoja 5
...
Runnel 1,5

15 minutit, 7 vooru, vist 16 osavõtjat

Runnel-Seljodkin

1. e4 d5 2. ed Rf6 3. d4 Rd5 4. c4 Rb4 5. La4+ R8c6 6. d5 b5 7. Lb3 bc 8. Lc4 Oa6 9. Lc3 Ld5 10. Oa6 Ra6 11. Rf3 e5 12. 0-0 Ob4 13. Lc2 0-0 14. Vd1 Rd4 15. La4 Rf3 16. gf Lf3 -+

Praegu mul mõjub vormile halvasti võibolla see, et on pidude hooaeg. Viimase seitsme päeva sisse mahtusid klassikokkutulek ja ema sünnipäev. Täna segas mängimist natuke ka palavus. Võimalik ka, et olen liiga palju treeninud ja seetõttu on turniiripartii vastu huvi väiksem kui vaja. Üks kaotuste põhjus on ilmselt kiirustamine, kuigi tänases ühes mängus andis mulle viigi vastase kella kukkumine.

Söömata lõuna

Oudekki väitis, et ta sai kunagi kuni 8-aastaste luuleauhinna. See oli veel nooremalt kui mina. Kahtlesin, kas ta tegelikult sai, võibolla ta tahtis ainult, et jääks mulje, et tema on minust andekam. Ütlesin, et kui ta selles vanuses oli, siis kirjutasin tema jutte üles mina või vähemalt nägin, mida ta kirjutas. Ma nägin, et ta ei kirjutanud nii pikalt, et selle eest oleks auhind antud. Oudekki vastas, et kui paber nina alla topitakse, siis muidugi. Lisasin, et mina kirjutasin tema jutte üles, kui ta oli 7-aastane. Pärast seda läks ta kooli ja 8-aastaselt oli juba koolis ise kirjutama õppinud.

*
Mängisime pikal maleturniiril. Esimeses voorus ma võitsin, aga mäng oli pikk, selles keerati aega juurde. Klaus hakkas koos oma vastasega analüüsima partiid, mille nad olid mänginud. Klaus oskas seisu peast peale panna, mis mul ei tulnud viimasel ajal välja. Ta ütles vastasele, et oda on koos lipuga lipust ja ratsust tugevam juhul, kui vastasel on kolm vankrit. Nii peent põhimõtet ma ei teadnud. Ütlesin, et praegu on Klaus tugevam kui mina. Ütlesin, et Capablanca järgi on üldjuhul lipp ja ratsu lipust ja odast tugevam. Minu esimese vooru mäng oli läinud nii pikale ja järgmine voor järgnes nii kiiresti, et lõunat sööma minna ma ei jõudnudki. Turniir mängiti Fischeri males. Selgus, et järgmise vooru algseisud olid kirjutatud tahvlile, mida ma polnud kohe märganud. Seletasin mittemärkamist sellega, et ma ei jõudnud lõunat sööma minna. Tahvlil oli näidatud ühte Fischeri male algseisu põhjusel, et sellest pole mõtet edasi mängida, valge võit on kindel. Valgel olid vankrid kõrvuti liinidel, aga musta nupud paiknesid teisiti, kuningas ja ratsu olid lähestikku ja kuningaseis oli kaitsetu. Meie laual läks nuppude pealepanek aeglaselt, teised juba mängisid. Põhjendasin aeglust lõunat mitte sööma jõudmisega. Et ma ütlesin korduvalt sama asja, hakati naerma. Nupud pidid olema laual hajutatult. Kui seis oli peal, ütlesin, et tuleb kokku lugeda, kas nuppude arv sai õige. See võttis ka aega. Kui vastane oli lugemise lõpetanud ja saanud õige arvu, jätsin mina lugemise pooleli, sest kui ma oleks saanud vale arvu, oleks tulnud veelkord üle kontrollida, mis oleks jälle aega võtnud.

*
Sain uue raamatu. Selle kaanele oli kirjutatud hästi pikk autorinimi. Selle põhjal oletasin, et raamat on Oudekki kirjutatud, sest olin andnud talle oma raamatus pika varjunime, aga mitte nii pika. Selle raamatu kaanele kirjutatud nime pikkuse kohta sai vist öelda, et on mindud juba liiale. Nime järel oli punkt ja järgnes teine pikk, kuigi natuke lühem nimi, mis võis olla pealkiri. Raamatu eessõnas öeldi, et raamatus on juttu veealusest elust, aga pole vett kordagi nimetatud. Mõtlesin, et see ei ole realistlik, sest kalaraamatust tean, et vett on palju liike. Vee puudumist nimetati eessõnas sõnadega, et raamatus pole õhkamist. Öeldi, et selle raamatu autor on parim uus tulija.

Koer majas

Nõukogude Liidus puhkes vägivallalaine. Mõtlesin, et jään sellest puutumata, sest elan riigi nurgas. Nõukogude Liidul oli neli nurka ja mina elasin loodenurgas. Siis mõtlesin, et võibolla see pole päris nurk, sest elan küll viiendal korrusel, aga ma ei tea, milline selle korruse korteritest on nurgale kõige lähemal. Minu voodi all oli salajane paber. Venemaalt kaevati voodi alla salakäik. Arvatavasti selleks, et see paber kätte saada, aga võibolla ka mingil muul põhjusel ja paberit märkamata. Asusime venelaste kaevatud käiku mööda Venemaale sõjaretkele.

*
Koju oli tekkinud koer. Öeldi, et Pille kodustas selle. Mõtlesin, et nüüd läheb elu hirmsaks, sest mulle koerad ei meeldi. Minu ja Pille vahelise tüli korral võis koer asuda Pille poolele. Selleks, et koer minusse ka paremini suhtuks, andsin talle leiba ja tegin pai. Ühte vennanaist olin esimesel korral halvasti vastu võtnud ja nüüd oli ta vennast lahku läinud. Teiste vennanaiste esimene vastuvõtt oli olnud parem ja nemad olid alles. Läksin internetti, et koer ära blokeerida. Arvuti vastas blokeerimiskatsele, et koera kohta midagi kahtlast ei leitud, selle asemel blokeeriti minu vana blogisissekanne väikeparteide kohta. Sellega ma polnud rahul, sest minu meelest olid väikeparteid seaduslikud. Aga võibolla välismaal sama nimega parteid ei olnud.

*
Mõtlesin teatada, et minu blogi rubriik "päev" on valmis. Samuti rubriik "mõttekäik". Tegelikult vahel veel täiendasin neid, kuigi põhiliselt kirjutasin unenägudest. Nägin Kaunase puiesteel kollase ja pruuni hoovi vahel ühte blogi, mille nimi sarnanes minu blogi parooliga. Võibolla oli minu parool teada saadud ja selle järgi teisele blogile nimi pandud, et minu tähelepanu äratada.

Putukad trepi kohal

Istusin Paide verandatrepil ja lugesin. Minu ümber lendas järjest rohkem mingeid putukaid, kellel oli trepi sees pesa. Seetõttu lahkusin trepilt ja läksin kööki. Ütlesin, et need putukad on herilasekärbsed või kaevurherilased. Arvati, et kuigi see liik inimest ei nõela, on ta ikkagi ohtlik, sest võib nõelata parmu ja parm võib samal ajal inimest hammustada, nii et herilasekärbse mürk satub ikkagi inimesse. Kööki olid saabunud autoga tulnud inimesed. See auto pidi meid peale võtma. Need inimesed ütlesid, et mina olen pikemaks kasvanud. Varem olid vennad pärast kasvamise lõpetamist uuesti kasvama hakanud, nüüd siis ka mina.

*
Mõtlesin, et doktoritöö kirjutan teemal "Jürgensteini mõtted". Töö eesmärk on välja selgitada, kas Jürgenstein sarnanes rohkem Tõnissonile või Grenzsteinile. Doktoritöös viitan palju enda koostatud raamatutele. See peaks tagama parema hinde.

Lapikud arvutid

Laenasin venna lapikut arvutit, kus oli mäng, milles olid ajaloo küsimused. Tahtsin endale samasuguse mänguga arvutit. Küsisin ühe poe müüjalt, mis kellani teine pood, arvutipood lahti on. See, mis asub Rüütli tänava kandis. Müüja vastas, et ta saab minust aru, peaaegu. Läksin arvutipoodi ja võtsin kätte lapiku arvuti. Sellel oli hulk keeratavaid lehekülgi, nagu ajakirjal. Mänge ma esialgu ei leidnud. Siis leidsin mängud ka üles, aga neid oli vähem kui venna arvutis, üks oli male. Üks vend tahtis poest leitud arvutit minuga korraga vaadata. Süüdistasin teda, et ta kortsutab lehti. Ütlesin, et me ei pea arvutit korraga kasutama, vaid ta võib oodata, millal mina kasutamise lõpetan. Venna käitumise seletuseks räägiti, et üks vennapoeg tahab teha kõiki asju teise eeskujul, nii et nad loevad korraga sama raamatut ja ei teagi, et seda raamatut on kodus kaks eksemplari. Mulle meenus, et ma olin ise ka lapsena Pillega sama raamatut lugenud ja et kolmas vennapoeg võtab neljandast eeskuju.

Publikatsioonid

Üks naine rääkis, kui palju on ühel teemal viimasel ajal kirjutatud. Ta ütles, et arvustused tõmbavad raamatutele tähelepanu. Vastasin, et mulle on just seda ette heidetud, et ma tõmban tuttava kirjastuse raamatutele tähelepanu. Pillasin riiuliserval olnud raamatu põrandale. Korjasin tükid kokku. Tükkideks oli raamat läinud vist kukkumise tõttu.

"Tuna" 2/2015

"Tuna" 2/2015.

Number algab Ilmar Vene esseega. Ta väidab, et kui keegi midagi räägib, siis alati ainult seda, mida talle meeldib rääkida. Seda väidet ei saa pidada päris õigeks, mõnest asjast räägitakse sellepärast, et see on ebameeldiv. Võidakse rääkida ka kohusetundest. Nõukogude ajal ei valetatud sellepärast, et oleks meeldinud valetada, vaid et taheti ellu jääda. Vene nimetab valgustusaega uueks renessansiks ja ütleb, et valgustusaja inimest iseloomustas see, et huvituti kõigest, vastandina keskajale, mil oldud ühekülgsed. Ka sellele on võimalik tuua vastuväiteid. Valgustusaja kunst oli klassistsism. See ei tähendanud huvitumist kõigist võimalikest kunstivormidest, vaid vastupidi rangeid reegleid. Reeglitele allutatud kunstis on vähem võimalusi kui ebareeglipärasel. Valgustusajal ei suurenenud huvi kõigi asjade vastu, vaid huvi ühtede asjade vastu suurenes teiste arvelt. Suhteliselt väike oli huvi religiooni, perekonna ja unenägude vastu. Kui öelda, et religioosne keskaja inimene on ühekülgne, siis religioosse inimese enda jaoks on Jumal suurem kui inimene, tema jaoks on siis ilmselt hoopis ateisti huvid väiksemad. Usklik huvitub nii maisest elust kui ka teispoolsusest, aga ateist ainult maisest elust. Vene järgi iseloomustab meie ajastut, et kirjutatakse endast rohkem kui varem. Seejuures endast rääkimise pärast veel vabandatakse, aga kuulajatele olevatki endast rääkimine huvitavam, sest tuntakse teemat paremini. Siinkohal tulevad meelde kaks ütlust, et teise silmis näeb pindu ja enda silmis ei näe palkigi, ennast ei näe kõrvalt, teiselt poolt öeldakse, et teise inimese sisse ei näe. Jutu huvitavusse on võimalik samuti erinevalt suhtuda, islamimaades peavad naised nägu varjama just sellepärast, et nägu on huvitav.

Mait Kõiv kirjutab "muistse Lähis-Ida ja Kreeka" pärimusest. Ülikoolis meil oli vist Vanade Idamaade, mitte Lähis-Ida loengukursus, kuigi samade maade kohta, siis luges seda Tänava. Kui nimetada maad Lähis-Idaks, siis on see asendi määramine mingi muu maa seisukohalt. Tänapäeval võib keskpunktiks pidada Lääne-Euroopat või Ameerika Ühendriike, aga artiklis kirjeldatud ajal niinimetatud Lähis-Ida oligi maailma keskpunkt. Kui võtta keskpunktiks hoopis Eesti, siis peaks Lähis-Idaks nimetama Pihkvat ja Novgorodi. Venemaal on Eestit lähivälismaaks nimetatud, aga Eestis pole selle üle heameelt tuntud. Kõiv kirjutab, et erinevate maade kohta edasi antud suulises pärimuses kujunesid välja ühed ja samad mäletamise tüüpmustrid, kus ühte riigi loojast valitsejat mäletati positiivsena ja ühte valitsejat, kelle ajal riik lagunes, negatiivsena. Olen püüdnud näidata, et ka kirjalike allikate põhjal teada olevas ajaloos korduvad ühed ja samad tüüpskeemid. Kui kindlad seaduspärasused esinevad nii ajaloos juhtuvas kui ka ajaloo mäletamises, siis peaks need kaks seaduspärasust veel üksteist võimendama.

Toomas Karjahärm kirjutab 1905. aasta revolutsioonist. Ta viitab ühele vanale raamatule, kus on toodud väga umbkaudne arv revolutsiooniaegsete lendlehtede hulga kohta. Magistriõppes lugesime kaasmagistrant Endel Kuusiku magistritööd, kes on lendlehti detailsemalt uurinud, temalt oleks saanud vist täpsema arvu.

Reigo Lokk kirjutab Eesti taasiseseisvumise järgsest dekoloniseerimispoliitikast. Ta ei kirjuta, et see poliitika oleks reedetud, vaid paistab kahetsevat, et seda üldse aeti. Pronksiöö ning Gruusia ja Ukraina sõda peaksid siiski näitama, et on hea, et eestlaste osakaal riigi elanikkonnas on kasvanud. Lokk eelistab Rahvarinde poliitikat, mis oli dekoloniseerimisest vähem huvitatud. ERSP-d ja liberaaldemokraate nimetab ta pisemateks nišiparteideks, Rahvarindest välja kasvanud parteide kohta kasutab positiivsema konnotatsiooniga sõna, et need on Rahvarindest sirgunud. Asi on siiski nii, et ERSP oli edukas Eesti Kongressi valimistel, ERSP ja liberaaldemokraadid kuulusid Laari valitsuskoalitsiooni ja nende parteide järeltulijad on IRL-i ja Reformierakonna näol ka praeguses valitsuses. Kui Keskerakond oleks Rahvarindest sirgunud, siis üks võimalus sellisest sõnast aru saada oleks, et ta peaks olema veel suurem kui Rahvarinne, kuid Savisaar pole enam teist korda peaministriks saanud.

Ivar Leimus arutleb, kas keskaegsetes allikates toodud andmed suurte varanduste kohta on õiged või valed. Mõnel juhul olevat need õiged, väljaarvatud juhul, kui tegemist on hilisema ümberkirjutusveaga. Ka sellesarnasest küsimusest oli magistriõppe seminaris juttu. Kaasmagistrant Toivo Heinla kirjutas magistritöö keskaegsetest kirjadest. Teine kaasmagistrant väitis, et keskaegsetes allikates ei kasutatud arve matemaatilises, vaid sümboolses tähenduses. Heinla oli seisukohal, et kui kirjades on konkreetseid arve nimetatud, siis need arvud sellised ka olid.

Paavo Kivine kirjutab küsimusest, kas Paul Keresel kästi maailmameistrivõistlustel kaotada. Ta peab dokumentaalseks tõestuseks kaotamisnõude kohta, et ühe dokumendi järgi olid Keresel lootused tulla teisele-kolmandale kohale. See lause üksi ei oleks veel tõestus, sest ka neil võistlustel, millel mina olen osalenud, on ikka tehtud ennustusi ühe või teise mängija lõpptulemuse kohta. Aga koos muude tõenditega näitavad kõik asjaolud, et Keres ei olnud võimude soosik. Soosikutel oli rohkem treenereid ja Daniel Johnson on raamatus "Valge kuningas ja punane lipp" kirjutanud juba varem, et Nõukogude Liidus on toimunud isegi kohtuprotsess, kus esitati süüdistus Botvinniku võitmises.

Birgit Kibal refereerib teiste hulgas Aadu Musta, kes viitab omakorda Herbert Ligi ütlusele, et rahvusliku identiteedi peamine tugisammas on ajalugu. Siin võiks küsida, kas selleks ei ole keel. Aga tuhandeid aastaid vastu pidanud juudi rahval on selleks tõesti rohkem ajalugu ja religioon kui keel. Eestlastel on võibolla keel, sest enda kirja pandud ajalugu on vähe, aga eestlaste rahvustunnet on Johannes Aavik ka liiga nõrgaks pidanud. Uuemal ajal väljendub see ilmselt püüetes kirjutada täiesti erapooletut ajalugu. Paul Keres õpetas maletajaid, et parem on halb plaan kui plaanita mäng. Maailmameister Garri Kasparov on kirjutanud malest kui elu mudelist, mis on rakendatav kõigil elualadel. Kui ajaloolane esindab kindlat maailmavaadet, siis tal on kirjutamiseks plaan olemas, erinevalt täiesti erapooletust, kes tahab ennast minevikku uputada ja tänapäeva ees silmad sulgeda.

Kati Lindström ja Ulrike Plath intervjueerivad keskkonnaajaloolast Verena Winiwarterit. Kui kaalusin liitumist loomisel oleva rohelise erakonnaga, siis selle programmi taheti panna punkti, et keskkonnateadlikkuse suurendamiseks tuleb õpetada rohkem loodus- ja reaalteadusi. See ei olnud mulle kui ajaloolasele kõige meeldivam. Nüüd avaldatud intervjuu põhjal võiks lisada, et keskkonnateadlikkust suurendab ka keskkkonnaajalugu. Ja kui tänapäeva inimeste eluviis on liiga loodust reostav, siis saab minevikust õppida, kuidas elada vähem reostades.

Kaks klassikokkutulekut

Eile peeti põhikooliklassi kokkutulekut. Kui keskkooliklassi kokkutulekul nädal varem oli olnud poiste ülekaal, siis põhikooliklassi omal suur tüdrukute ülekaal. Mõlemad kokkutulekud toimusid koduaedades. Keskkooliklassist on suurem osa kolinud Tallinnasse, aga põhikooli omal elatakse endiselt Tartus. Rohkem inimesi tuli sellele kokkutulekule, mille toimumisaeg pikemalt ette otsustati ja mille puhul ka inimesi ühekaupa kutsumiseks läbi helistati. Protsentides klassides õppinutest oli vahe veel suurem. Aga tänavu vähem osalejaid kogunud põhikooliklassi kokkutulekud on viimastel aastatel toimunud sagedamini, võibolla kõik ei pidanud vajalikuks nii tihti osaleda, kaks aastat tagasi oli osalejate arv suur.

Korduvad jutud ja tegevused

Sel sajandil on kõigil klassikokkutulekutel räägitud sellest, kui hea mälu mul on. Nädal tagasi toimunul küsiti: "Kas mingi selline asi ka on, mida sa ei mäleta?" Vastasin, et hõbemedaleid ei mäleta. Enne seda oli juttu olnud, et meie klassist said keskkooli lõpetamisel üks inimene kuldmedali ja kümme hõbemedali. Kuldmedalisaaja oli meeles, aga mitte see, et neid rohkem ei olnud. Maleturniiridel jagatakse auhinnaks kommikarpe ja küpsisepakke. Kunagi jagati ka vorsti, aga juudi päritolu mängija protesteeris, et mälestusturniiridel see ei sobi, pärast seda lõpetati muudel turniiridel ka ära. Protesteerija ise enam mängimas ei käi. Ma vahepeal mõtlen uuesti iga nädal mängimas käima hakata ja vahepeal mõtlen, et peaks üldse maleturniiridest loobuma. Tänavu olen seni järginud põhimõtet mängida kuus vähemalt ühel turniiril. Klubi suvepuhkuse ajal ei saanud sellest kinni pidada, oleks saanud ainult kaugemale sõites. Selle asemel käisin rohkem maal. Augustis saab juba ülikooli raamatukogus käia, aga mitte veel nädalavahetustel.

Kinnine neljaratsu

Kuigi treenisin suvi läbi, sain esimesel turniiril vormi kontrollimas käies halvema tulemuse kui kevadel enne pika treeningperioodi algust. Esimeses voorus võitsin teiseks tulnut, teises sain samuti võidu, kolmandas oli algul parem seis, aga mäng läks viiki, neljandas kahis hilisem viimase koha saaja avangus kogemata või meelega viguri, igal juhul tal õnnestus lõppmängus võita, pärast seda sain veel kolm kaotust. Suvisest treenimisest oli võibolla niipalju kasu, et ma ei jäänud üheski mängus ajapuudusesse ja kaotused ei tulnud puhtalt ettejätmiste, vaid valede plaanide tõttu. Üks mäng oli umbes selline:

Seljodkin-Runnel

1. d4 d5 2. Rc3 Rc6 3. Rf3 Rf6 4. Og5 Of5 5. e3 e6 6. Of6 Lf6 7. Od3 Od3 8. Ld3 Od6 9. Rb5 0-0 10. Rd6 cd 11. h4 Vfd8 12. c3 e5 13. Rg5 e4 14. Le2 h6 15. Rh3 Lh4 16. 0-0-0 a6 17. Rf4 Lg5 18. Vh5 Lf6 19. Rd5 Le6 20. Kb1 Vac8. Siiani peaks käigud täpsed olema, aga järgmisi näitan ainult umbkaudu. 21. Rb6 Vc7 22. g4 Lg6 23. Rd5 Vcd7 24. g5 Re7 25. gh gh 26. Vdh1 f5 27. Vh6 Le8 28. Rf6+ alistusin. Lõpp võis olla natuke teistsugune, sest mulle tundub, et mustal oli ettur b5 ja vanker c8, aga ma ei oska öelda, mis siis valge teisiti tegi.

Punkte saadi turniiril järgmiselt:

1. Tätte 5
2. Hinrikus 4,5
3. Ojaste 4
...
6.-7. Runnel 2,5

8 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Uued asjad

Mul ei olnud riideid seljas, ainult rätt ümber. Sain maleajakirja uue numbri. Selles ei olnud enam midagi malest, vaid ainult ristsõnad. See ennustas, et antud number jääb viimaseks. Ristsõnadega taheti enne ilmumise lõpetamist vist natuke raha teenida. Mul olid nüüd uus tuba ja uus blogi kujundus. Blogisissekannete kataloogis oli palju pilte, mis ei olnud mu enda pildid. Nende ülesriputamise järel oli rohkem kommentaare tulema hakanud. Uued blogi jälgijad lisandusid vist eurovastasuse tõttu, aga siis nad pidid varsti pettuma, sest põhiliselt kirjutasin muudest asjadest. Kui uuesti vaatasin, siis oli lisandunud kolm uut blogi jälgijat, aga kaks vana olid jälgimise lõpetanud. Õues üks poiss kommenteeris, et ta luges minu tänastest unenäokirjeldustest välja midagi enda kohta. Küsisin, kas ta arvab, et tema on hoovi kõige tähtsam. Minu meelest olin kõige tähtsam mina. Ütlesin, et tänastes unenägudes ei saa midagi selle poisi kohta olla, sest eile ma tema häält ei kuulnud. Poiss seletas, et eile ta ei olnud õues, vaid õppis toas. Ütlesin, et suurepärane, laupäeval saab ka esmaspäevaks õppida. Minu ajal õpiti pühapäeviti, aga hiljem keelati see ära.

Trükivigadega luulekogu

Mul ilmus uus luulekogu pealkirjaga "Ruuduline paber", mille kujunduses oli kasutatud ruute. Vaatasin, et pealkirjas on trükiviga, tiitellehele oli kirjutatud "Rutuline paber". Võibolla oli toimetaja teinud meelega sisulise muudatuse, mõeldes, et niiviisi oleks veel parem. Siis nägin, et raamatusse olid tehtud meelega trükivead, neid oli teisigi ja eessõna lõpus oli eraldatud ruumi, kus lugeja sai vigadeparandust teha. Mõeldi, et kui mu luuletused on lapse oma moodi, siis oleks nad veel rohkem lapse moodi, kui vead sisse teha. Eessõna oli pikk. Vaatasin alles nüüd, kes on selle autor, enne ma polnud huvi tundnud. Eelmine raamat oli mul ilmunud 2010 ja see ilmus nüüd 2015. Seega mult uusi raamatuid ikka ilmus, kuigi ilmumise vaheajad läksid pikemaks.

Tasuta söök

Läksin lugemisasutusse. Kuulsin, kui üks ülemus ütles, et kellelgi on tolmu lõhn. Hakkasin jalamatil taldu puhastama. Kui tallad olid puhtad, siis vaatasin, et enne puhastamist olin jätnud põrandale tolmused jäljed. Mõtlesin need harjaga ära pühkida. Mõtlesin, et peaksin võtma järgmiseks kuuks kooli söökla söögitalongi. Sel kuul olin vist mõned korrad ilma talongita söömas käinud. Kui vendadel oli tasuta söömise õigus, siis vist ka minul. Aga kindel ma selles ei olnud, sest erinevalt vendadest olin passiealine. Kui suure pere lastele anti tasuta söömise õigus, siis see ei tähendanud ühte last pere kohta, vaid palju lapsi.

Une paranemine

Esimesel ööl kodus pärast Tallinnas halvasti magamist oli uni muidu normaalne, aga minu kohta ebatavaline see, et unenägusid meelde ei jäänud.

Kallifatides

Theodor Kallifatides. "Uus maa minu akna taga". Rootsi keelest tõlkinud Ruth Laidmets. Loomingu Raamatukogu 2015/7.

Käisin Tallinnas klassikokkutulekul ja jäin sinna ööbima. Et võõras kohas magan halvemini, siis tõusin pererahvast varem üles ja hakkasin kodust kaasa võetud raamatut lugema. Mõtlesin, et selleks ajaks, kui saan raamatu läbi, peaks keegi trepist alla tulema. Täpselt samal minutil, kui raamat läbi sai, peremees tuligi. Seega lugesin teose läbi ühe hommikuga ja Tallinnas. Raamatus kirjeldatakse Kreekast Rootsi kolinud inimese elu. Ta mõtleb kogu raamatu jooksul sellest, et on sisserändaja. Võiks arvata, et see on siis lihtsalt selle raamatu teema. Aga järelsõnast selgub, et autor on avaldanud kümneid raamatuid ja kõik on sarnasel teemal. Mina Tallinnas viibides kogu aeg ei mõelnud, et olen tartlane, kuigi vahepeal siiski.

Õpetavad pildistajad

Teisel pool lauda istus kaks noort naist, kes õpetasid, millises asendis ma pean olema, et nad saaks mind pildistada. Nad küsisid, millal mul habe ja vuntsid kokku kasvavad. Vastasin, et ma arvan, et ei kasvagi. Ma lihtsalt ei viitsi habet ajada, mulle üldse ei meeldi, et see kasvab. Pildistamist lõpetades ütlesid naised, et järgmine kord oskan ma juba paremini.

Nuppude löömine

V-O-O-R-K-R-L-V
1. d4 d5 2. Rfe3 c6 3. c4 f6 4. cd cd 5. Rc3 Oe6 6. Od3 Rc6 7. g3 Of7 8. Lg2 e6 9. 0-0 Rd7 10. f4 f5 11. g4 g6 12. Od2 Oc7 13. Vf3 Ob6 14. Rc2 0-0-0 15. Vc1 Kb8 16. e3 fg 17. Lg4 Rf6 18. Lh4 Lg7 19. Ob5 Re7 20. Ra4 Rf5 21. Le1 Oc7 22. Oa5 b6 23. Ob4 g5 24. fg Lg5+ 25. Kh1 Vhg8 26. Lg1 Lh5 27. Lf2 Oh2 28. Vf5 ef 29. Oe2 Og3 30. Oh5 Of2 31. Of7 Vg3 32. Oe7 Vd7 33. Of6 Vf7 34. Oe5+ 1:0

Leping mälupulgal

Jagomägi tuli koos ühtede poistega meie esikusse. Ütlesin, et ma ei ole Jagomäele veel Kultuurkapitali lepingut näidanud. See oli mul mälupulgal. Pidin minema sellega kirjastuse arvuti taha. Kirjastus asus ülikooli raamatukogu tagumises osas. Mõtlesin, et hea, et ma mälupulka Jagomäe kätte ei andnud, vaid ise avasin, pulgal on nii palju faile, et ta poleks õiget üles leidnud. Kui tõmbasin mälupulga arvutist välja, siis kartsin, et võisin tõmmata arvutiaugu katki, nii et järgmise mälupulgaga ei saa ühendust. Väljusin raamatukogu tagauksest. Jagomägi oli mind selle juures kaks tundi oodanud. Ta küsis, miks ma venitasin, kas ma pidin yahoo-d kasutama. Vastasin, et ma ei kasutanud yahoo-d, vaid nortonit. Jagomägi ütles, et hea seegi.

Rongiga Tallinna

Sain politseilt trahvi. Järgmine kord rikkusin seadust meelega ja läksin sellest ise politseile teatama, et veel trahvi maksta. Mõne aja pärast teatas politsei mulle, et minu käitumise tõttu võeti vastu seaduseparandus, et politsei meelega seaduserikkumist ei kiida heaks ega tolereeri. Kui keegi kallab koore kohvitassist mööda, siis peab ta kinni maksma eelkõige kohvi.

*
Hakkasin rongiga Peedult Tallinnasse sõitma. Vagunisse sisenedes mõtlesin algul istuda ühele kohale, aga mõtlesin ümber, et lähen uksest kaugemale. Valitud kohal olid maas konid, lükkasin need jalaga pingi alla. Nüüd oli raudtee kaherealine ja rong sõitis varasemast kiiremini, nii et aknast välja vaadata oli halvem. Kui Tartu jäi selja taha, hakkas tunda olema, et sõit on tavalisest pikem. Mulle tuli meelde, et ma ei kirjutanud üles, mis aadressil ma Tallinnas pean minema. Seega oli sõit kasutu.

"Emotsionaalne intelligentsus"

Daniel Goleman. "Emotsionaalne intelligentsus. Miks võib EQ olla tõhusam kui IQ". Inglise keelest tõlkinud Viivi Verrev, Mari-Ann Mändoja, Piret Viilu, Inga Koppel. Kirjastus Varrak. Tallinn 2015. 423 lehekülge.

Ma kaldun ilmselt uskuma rohkem neid raamatuid, mida olen varem lugenud. Enne seda raamatut lugesin Jüri Alliku kriitikat selle kohta. Ka pärast Golemani enda raamatu lugemist tundub mulle Alliku kriitika veenvam kui raamat ise. Aga kui küsisin kolmanda psühholoogi Tulviste arvamust, siis tema pidas seda korralikuks raamatuks.

Alliku põhietteheide raamatule oli terminoloogia alane originaalitsemine. Selle kohta võiks öelda, et terminoloogia on ajaloos kogu aeg muutunud ja see ei pea olema kõigil ühesugune. Allik kasutab ise ka ekstravertsuse mõistet teisiti kui enne teda Jung. Aga Golemani terminoloogias häiris mind tõesti mõiste "emotsionaalne kirjaoskus". Koolides tulevat õpetada esimesest klassist viimaseni õppeainet nimega emotsionaalne kirjaoskus. See on õpilase suhtes alandav, sest ütleb, nagu oleks ta aastatepikkusest õppimisest hoolimata endiselt kirjaoskamatu. Või kui tal on oma seisukohad ja ta on mõnes küsimuses raamatu autorist targem, siis on ta kirjaoskamatu, kuna ei ole kõigega nõus. Mul olid juba sündides närvid haiged, üheksandas klassis jäid need veel haigemaks ja ülikooli viimasel aastal haigus süvenes. Kas ma peaks siis ütlema, et minu kirjaoskus jäi väiksemaks? Haiged närvid tekitavad tavaliselt negatiivseid emotsioone, aga mul on olemas ka positiivsed emotsioonid. See on kooskõlas Alliku teooriaga, mille järgi positiivsete emotsioonide hulk ei sõltu negatiivsete emotsioonide hulgast. Mõnel võib olla rohkem ühte, teisel teist, kolmandal mõlemat palju ja neljandal mõlemat vähe.

Allik kritiseeris ka emotsionaalse intelligentsuse mõistet. Goleman kirjutab, et kes oskab teise inimese näost paremini emotsioone välja lugeda, see on emotsionaalselt intelligentsem. Allik vaidleb vastu, et teise inimese emotsioonidest arusaamine ei sõltu enda emotsionaalsusest, vaid IQ-st. Tõepoolest. Ma võin mõne autori luuletusest paremini aru saada, kui mul on samasugune emotsioon nagu autoril. Aga osadel autoritel on teistsugused emotsioonid. Kui minu emotsioon on vastupidine, kas ma ei saa siis autorist seda halvemini aru? Kuidas saada aru sellest, mida naisluuletajad meeste kohta kirjutavad? Siin võib aidata loogiline analüüs.

Golemani raamatust võib leida muidugi ka kasulikke soovitusi. Ta ütleb, et tervisele ja õppeedukusele tuleb kasuks, kui hoolitseda positiivsete emotsioonide eest ja vältida negatiivseid. Põhimõtteliselt on see sama tähelepanek, mis William Jamesi raamatus, kes kirjutas, et religioossus tähendab rõõmu ja võib haigustest terveks ravida. Goleman näitab positiivseid emotsioone, mis võivad inimesel olla ka ilma religioossuseta. Haigus võib olla kindlasti kooli poolelijätmise põhjus. Aga ma olen siin vist erand, et kui mul jäid närvid haigemaks, siis hakkasid hinded paremaks minema. Goleman ühel leheküljel viitab ka sellisele võimalusele, öeldes, et eksamistress ühtedel halvendab eksami tulemust ja teistel parandab. Kuna ma tundsin eksamite ees natuke hirmu, siis ilmselt selle tõttu valmistusin just paremini ette. Samas males on mulle neurootilisus ilmselt kahjuks tulnud, sest seal on tegemist juba kahe inimese vahelise võitlusega. Olen palju võiduseise maha mänginud. Lõpuks tuli neurootilisus mulle vast siiski kahjuks ka ülikoolis, sest kui tervis oleks parem olnud, siis oleksin võibolla püüdnud astuda doktoriõppesse.

Golemani raamat on mõeldud Lääne tsivilisatsiooni inimestele, sest üks tema soovitusi on, et inimesed üksteisele silma vaataksid, aga kõigil maadel ei ole igaühel igaühele silma vaatamine lubatud. Ja ka Lääne tsivilisatsiooni inimestest kõigile ei tähenda silmavaatamine positiivseid emotsioone, vaid osadele mõjub väsitavalt. Goleman kirjutab, et näoilmete tähendus on kõigil maadel ühesugune, sest see olevat geenidega kaasa antud. Mujalt loetu põhjal see siiski nii ei ole, keele näitamine tähendab näiteks mõnel maal solvangut ja mõnel tervitust.

Olen kirjutanud ajaloost kui eeskujust. Selle peale pani uuesti mõtlema Golemani toodud statistika, et depressiooni on ülemaailmselt järjest rohkematel inimestel. Siis aitaks minevikuinimestelt milleski eeskuju võtmine ilmselt depressiooni vältida ja ravida. Väikelaste suremus on samas aegade jooksul vähenenud.

Korjandus

Räägiti, et üks vanainimene elab lapsepõlves. Ta oli praegu umbes 90 aastat vana ja oli öelnud, et tahab elada 115-aastaseks. Teise vanainimese kohta öeldi, et ta ei mäleta oma elu 7 viimast aastat. Küsiti, mis sõnaga seda nähtust tähistatakse. Vastasin, et mälukaotuse kohta käib vist sõna amneesia. Natukese aja pärast lisasin, et kui inimene mäletab asju, mida pole juhtunud, siis selle kohta käib vist sõna hüpermneesia. Mõtlesin öelda, et ei pea üldse võõrsõnu tarvitama. Natukese aja pärast ütlesin, et kui ei mäletata elu viimaseid aastaid, siis seda nimetatakse vist kronomneesiaks.

*
Istusin tunnis. Laudadele oli jagatud õppematerjale. Pinginaaber arvas, et neid ei pea koju viima, aga mulle tundus, et peab. Asi oleks selgem olnud, kui koju viidavate materjalide eest oleks küsitud raha. Õpetaja ütles, et maksta tuleb tema südameoperatsiooni toetamiseks. Küsisin, kui palju see operatsioon siis maksab. Üks klassikaaslane tegi sellise küsimuse peale pahast häält. Parandasin, et kui palju ma pean maksma. Korjanduskarbil oli silt, et südameoperatsiooni toetuseks ja selle ebaõnnestumisel kirsturahaks peab maksma 45 senti. Võtsin rahakotist ühe 20-sendise ja ühe 25-lise. Need olid piklikud ja lainelise servaga. Küsisin, kas need rahad kehtivad. Üks klassivend vastas, et kehtivad küll. Ütlesin, et rublad ma sain selgeks, kroonid halvemini ja eurosid pole selgeks saanud. Mõtlesin, kas südameoperatsiooni eest siis riik ei maksa. Buss sõitis Kaunase puiestee hoovi taha. Küsisin, kas nüüd on sellel teel autoliiklus. Buss sõitis hoovist mööda. Ütlesin, et nüüd me sõidame kodust kaugemale. Bussist väljudes hakkasime otsima automuuseumi. Teadsin, et automuuseum on Lätis. Mõtlesin, et kui nüüd oleks Eestis ka automuuseum, siis ma peaksin sellest kuulnud olema. Muuseumi pääsemiseks tuli siseneda lifti. Esimene mineja pistis pea lifti ja lift tõmbas teda üleni sisse. Järgmiseks pistsin pea lifti mina. Mõtlesin, et see lift võib inimesed puruks muljuda.

Kiire tee

Sõjavägi oli ühe linna sisse piiranud. Tulistasime seda suurtükkidest. Tulistamiseks panin suurtüki sisse kuuli ja puudutasin seda kuuma vardaga. Linn üleni põles. Aga inimesed elasid varjendites tulekahju üle. Vanaisa pistis käe varjendist välja ja tõmbas ühe asja enda juurde.

*
Mindi teise ruumi, kus oli algamas maleliidu koosolek. Vaatasin läbi klaasukse, et näen lugeda, mis seal seina peale on kirjutatud. Mõnda noort maletajat huvitas, kas koosolekul noortemalest räägitakse. Mind oli varem samuti huvitanud, aga mõtlesin, et enam ma ei pea selle vastu huvi tundma, sest olen juba keskealine. Jäin eesruumi, kus olid riiulites arvutid. Mõtlesin, et siin on ohtlik paroole sisestada.

*
Üks naine tahtis minna läbi õue, aga jäi keset õue seisma, sest kuuri taha oli tekkinud koer. Naine pööras ringi. Tegin sama moodi. Kooli lähedal oleks muidu saanud minna läbi teise õue, aga seal oli nüüd ka koer. See tähendas, et kooli tuli minna ringiga. Jürgen I. oli ükskord näidanud, et läbi esimese õue on väga kiire tee. Aga tol ajal oli Nõukogude aeg, kui vabadust oli rohkem, sest keegi ei pidanud midagi enda omaks ja majaomanikel ei olnud kurje koeri. Raudteejaama lähedal oli teine sarnane õu, võibolla sealt oli sama kiire tee. Võibolla Jürgen oligi mõelnud, et kiire tee on siis, kui mõlemast õuest järjest läbi minna. Tegelikult, miks oleks need õued pidanud olema täpselt ühesugused?

*
Vajutasin käsku, mis tegi blogi kujunduses muudatuse. Nüüd läks kujundus halvemaks. Tahtsin Karpovi kujundusele tagasi panna. Olid antud käsud, millest sai kujundust muuta, aga ei teadnud ette, millised need muutused on. Enne oli olnud blogisissekannete all ühe kindla pildiga nupp, tahtsin seda tagasi saada. Kujundust muutes olid asjad läinud ka üksteisele liiga lähedale ja sissekannete read liiga pikaks. Proovisin järjest hulga kujundusvariante läbi.

*
Tõlkisin raamatut. Tõlkida oli jäänud veel umbes lehekülg. Märkasin, et kahe sõna puhul pole ma neid ära tõlkinud, vaid kirjutanud ümber originaalkeeles. Tõlkimisega ei saanud jätkata, sest laualambi valgustoru hakkas vilkuma. Muidu oleks saanud võtta asemele väikse köögi laualambi, aga praegu oli Klaus vanasse koju ajutiselt tagasi tulnud.

*
Pidin minema koos ühtede poistega jooksutundi. Nad ei tahtnud hästi minna. Mina leidsin, et võiks minna, sest jooksmine on kasulik. Minul tuli lihtsalt joosta, aga ma ei teadnud, kas poisid seda jaksavad, võibolla nad ei olnud nii treenitud kui mina. Läksime hakkasime jooksma. Vastu tuli lumekoristustraktor. Poisid viskusid selle eest jooksurajalt kõrgemale teeäärsele pinnale ja jäid sinna lamama. Vaatasin, et traktor teist pidi tagasi tulles mulle otsa ei sõidaks. Mõtlesin, et vanasti kooli jooksutundides ma ei jaksanud kogu maad joosta ja vahepeal kõndisin, aga tundi kohale jõudmiseks ja koju tagasi minekuks pidin ka juba pika maa maha kõndima, mida ma ei võtnud arvesse.

Käe näitamine

Lugesin keedetud kartulid üle, et vaadata, mitu päeva ma nädalas töötan. Kartuleid oli neljaks päevaks. Kui arvestada, et neid sööb päevas üle ühe inimese, siis vähem. Seisin esiku kapi varjus ja pistsin käe kapi tagant välja, nii et köögisolijad seda näeks. Mõtlesin, et järgmine kord tuleks must kinnas kätte panna, muidu tunnevad kõik minu käe ära. Vend ütles, et ma olen ise tont. Vastasin, et ma ei ole tont, vaid mängin tonti. Teine vend ütles, et ma rääkivat sageli, et ma olen tont ja nõid.

Korjasin kõrsi

Teises toas oli kaks onutütart. Tundus, et nad hakkavad koju minema. Läksin välja ja korjasin kõrsi, mida potitaimedele toeks panna. Tuppa tagasi jõudes torkasin need otsapidi mulda. Onutütred läksid alles nüüd ära. Esikus ütlesid nad, et kunagi ei mängita enam huvitavaid mänge. Mõtlesin, et kui keegi lillepotis kasvava puu otsa ronib, siis võib tugi alt tulla ja ronija võib alla kukkuda.

Pikem tee

Ema näitas elektrikule vannitoa seinal ühte joont ja küsis, kas vastab tõele, et see on maailma joon. Elektrik vastas, et väga võimalik. Kontrollimiseks pani ta käe vastu, samal ajal toetus kerega vastu mind. Ma ei tahtnud, et elektrilöök minuni edasi kanduks, seetõttu rabelesin lahti. Läksin kööki sööma. Pille hakkas minu käes olevat eset enda kätte sikutama, aga ma ei lasknud lahti. Hoiatasin Pillet, et kui ta tõmbab, võib tal käsi otsast tulla. Pärast mõtlesin, et sikutatud asi koosnes minu asjast ja Pille asjast, oleks võinud selle kääridega pooleks lõigata, nii et kumbki saaks oma poole.

*
Läksin kööki. Uksel üks mees küsis mult, kas mulle meeldib teine korter rohkem. Ma ei saanud aru, millist korterit ta silmas peab. Tuli meelde, et varsti kolime Kaunase puiesteele tagasi. Mõtlesin, et siis läheb raamatukogus käimine raskemaks, Kaunase puiesteelt on raamatukokku pikem maa ja kohale jõuaksin higisena. Teine võimalus oleks sõita bussiga, aga kui sageli sõita, siis kulub piletite peale suur summa. Pealegi on jala käimine tervislikum. Kõndisin Kaunase puiesteele. Läksin läbi meie endise hoovi. Hoovi teises otsas kihutas üks auto edasi-tagasi. Hakkasin jooksma, et hoovist enne lahkuda, kui auto mulle võibolla otsa sõidab. Tahtsin minna järgmiseks läbi kooperatiivi hoovi, aga siis tuli meelde, et me kolime tagasi täpselt samasse korterisse, kus me varem elasime. Jõudsin selle trepikoja ette. Sinna sisenesid minuga korraga üks väike poiss ja tema vanaema. Väike poiss ütles, et see on tema trepikoda. Küsisin, kes siin elavad. Poisi vanaema loetles, millistes korterites elavad ainult naised ja kus elab mehi. Läksime trepist üles. Mõtlesin, et siin on kehv uuesti elada, sest ma olen blogis kogu aeg avaldanud unenäokirjeldusi, kus me kolime tagasi, siis võidakse mõelda, et ma kavatsesin tagasi kolida juba nende unenägude ajal.

*
Lugesin, et vanasti oli nii, et kui mõni eestlane jõudiski kõrgemasse seisusesse, siis surusid sakslased ta hiljem madalamasse seisusesse tagasi. Sama võis oodata Tõnissoni, sellepärast ta hakkaski pangast raha välja võtma ja seda laiali jagama. Mõtlesin, et ma teen sama moodi. Enne Helina sünnipäeva küsin tema pangaarve numbrit, et kanda sünnipäevakingina üle sada eurot ehk pool kuu pensioni. Ainult et minu ja Tõnissoni erinevus on, et Tõnisson lisaks raha laiali jagamisele teenis seda ka juurde, aga mina mitte. Olin Pille toas. Rääkisin vennale, et me kolisime Kaunase puiesteele tagasi, see tuba on tegelikult Kaunase puiestee lastetuba ja ainult tundub olevat Pille tuba, sest need toad on ühesuguse paigutusega. Tulin silmad kinni oma voodist käpuli välja. Katsusin käega põrandavaipa, et kontrollida, kas ma ikka olen oma toas.