Bussiga ja kõndides koju

Sõitsin bussis, toetudes vastu bussi esiakent. Kui kaks klassivenda tulid mulle lähemale, siis läksin bussi tagumisse otsa ja toetasin vastu tagaakent. Klassivennad naersid. Ma olin ikkagi kas esiotsas või tagaotsas. Kooli ajal ma polnud veel osanud vastu akent toetuda, olin selle hiljem selgeks õppinud. Bussist väljumise järel kõndisin jala ja möödusin ühest majast. Selle maja juures nägin iga kord kõndimas Oudekkit. Tundsin ta selle järgi ära, et tal oli iga kord laps kaasas. Kui laps oleks suuremaks kasvanud, siis oleksin tundnud veel paremini. Kodus tõlkisin raamatut. Üks mees imestas, et ma jõuan ühe päevaga nii palju tõlkida. Seletasin, et ma tõlgin alates hommikust kuni kella üheksani õhtul.

Film külmalainest

Tahtsin avada oma arvutipostkasti, aga ei saanud, muidu üks mees oleks näinud, mis parooli ma sisestan. Tõmbasin toolil istudes teki üle pea ja arvuti. Vaatasin maleülesannet. Olin selle juba varem ära lahendanud, aga vahepeal lahenduse unustanud. Kui püüdsin seda uuesti lahendada, siis algul käigud ei klappinud, aga varsti leidsin võimaluse, kuidas sai kahe vankriga mati panna. Olin eluaeg arvanud, et ma olen aeglane lugeja, sest lugesin Pillest aeglasemalt, aga nüüd selgus, et Pillele olid ühed asjatundjad öelnud, et ta on üks maailma kiiremaid lugejaid.

*
Hakkasin vaatama filmi külmalainest. Selles kogunesid vanamehed maleklubi ukse taha külma kätte ja ajasid juttu. Ühel poisil ei olnud mütsi peas. Kõiv lasi trepikojas ühe korteri ukse taga kella ja ise põgenes. Mina läksin trepist alla aeglasemalt ja ukse avaja arvas, et kella olin lasknud mina. Tänavat mööda marssis venelaste meeleavaldus. Rebisin esimestel kõndijatel Eesti lipu käest. Istusin tänava ääres lauas Lauri N. ja Arieli vahel. Nemad ajasid omavahel juttu, mina kuulasin. Läksin kahe inimgrupi vahelisse koridori kaklema. See oli ohtlik. Lõpuks meeleavaldus hajus.

"Uudised" 1904

"Uudised". 20. aprill – 29. juuni 1904.

"Uudised" oli sotsialistliku kallakuga ajaleht. See ilmus kaks korda nädalas, seda toimetasid Speek ja Aavakivi. Ilmuma hakkas ta aastal 1903, ilmumine lõppes 1905.

Uuritud perioodil anti lehes kõige rohkem ruumi Vene–Jaapani sõjale, kuigi mitte esiküljel. Ajaleht suhtus Jaapanisse paremini kui aastal 1878 "Sakala" Türgisse seoses Vene–Türgi sõjaga. Avaldati nii Vene kui ka Jaapani väejuhtide pilte. Seejuures polnud tegu sugugi mitte karikatuuridega, vaid paraadportreedega, millel vaenlased kandsid ordeneid. Kiideti, et Jaapan on teinud lühikese ajaga läbi kiire arengu. Ühes uudises toodi ära Jaapani põhjendused sõja alustamise kohta, lisamata üldse Vene poole argumente. Sõna "meie" kasutati siiski Vene poole kohta. Aga nii on see ka Jaapani sõja kohta käivas rahvalaulus, mis algab reaga "Me keisril maad on vähe", kuid pole ometi keisrit kiitev. Ajaleht ei kirjuta kuulsusest, mis sõtta minekuga kaasneb ega vajadusest võidelda vaenlase kurjusega, vaid viletsusest, mida toob perekondadele kaasa toitja kaotus, kui see sõtta läheb. Sõjauudiseid iseloomustas ajaleht ise, et need on ebausaldusväärsemad kui ühegi varasema sõja ajal. Varasema aja baltisaksa kroonikud tavaliselt informatsiooni ebausladusväärseks ei nimetatud. Kas suund rohkem valetada sai alguse juba enne Nõukogude aega? Edutu sõja kohta on ju põhjust rohkem valetada kui võiduka puhul. Või tulid vastupidi valed paremini välja kui varem, sest kommunikatsioon oli edasi arenenud?

Ka teistel aastatel teiste lehtede puhul oli nii, et sellest maast, kus toimus sõda, kirjutati rohkem. Spordis korraldatakse sõpruskohtumisi. Sõda ei saa sõpruseks nimetada, aga ometi õpitakse ka sõja ajal üksteist paremini tundma. Reisikirju kirjutatakse ka rahu ajal, aga sõja puhul viiakse kohale terve sõjavägi.

"Uudised" vaidlesid Eesti siseasjade puhul "Postimehe" ja "Ristirahva Pühapäevalehega", kokkukuuluvust tunti "Teataja" ja "Olevikuga". Seda hoolimata sellest, et ajaleht sai ise aru, et mõttekaaslastega konkureeriti lugejate pärast rohkem. Kas seega tunnistasid vasakpoolsed ise Marxi õpetuse valeks, nõustudes, et ideed kui Marxi järgi pealisehitus on siiski tähtsam kui majanduslik heaolu, mis Marxi meelest oli aluspõhi?

Teised lehed heitnud "Uudistele" ette usuvaenulikkust. "Uudised" vaidlesid sellele vastu. Kuid olles lugenud ka "Ristirahva Pühapäevalehte", tuleb nõustuda, et viimane tegi usupropagandat, "Uudised" mitte. Vastased heitsid "Uudistele" ette ka venestamise pooldamist, millega "Uudised" jällegi nõus ei olnud. Aga enne selle vaidluse lugemist torkas mulle samuti silma, et "Uudised" toovad rohkem vene tähtedega tsitaate kui mulle varem loetud lehtedest on meelde jäänud.

Tolle perioodi seni loetud lehtedest on "Uudised" kõige alkoholisõbralikum. Ühes loos küll öeldi, et väiksel asulal ei ole vaja kahte kõrtsi, kuid see jätab võimaluse, et suurele asulale sobiks see paremini. "Postimees" kirjutas alkoholi tervistkahjustavast toimest, aga ühes "Uudiste" loos arvatakse, et kõrtsis on parem tellida alkoholi kui teed või vett, sest teed tuleb kauem oodata ning kaevuvesi on külm ja must.

"Uudised" kaitsevad vaeste huve rikaste suhtes, kuid vastaseks on sageli valitud rikkam talupoeg, mitte veel rikkam mõisnik. Siin võib oma osa olla tsensuuril. "Uudiseid" võiks oma mõttekaaslaseks pidada praegused astmelise tulumaksu propageerijad, sest ka "Uudiste" meelest oleks maksu suurus võinud sõltuda varanduse suurusest.

Vanu ajalehti lugedes saab uut teada nii selle ajalehe tegijate kui ka muu tolleaegse maailma kohta. Vene seadusandluse kohta oli huvitav lugeda, et tol ajal kaotati Venemaal pühapäeval töötamise keeld. Varem olin raamatust "Augsburgi usutunnistus" lugenud, et luteri kirik loobus Saksamaal sellest keelust juba 16. sajandil.

Välisuudiste alt oli huvitav veel, kuidas ühe Prantsuse poliitiku Itaalias käigu puhul Itaalia rahvas prantslast vaimustusega vastu võttis. Magistritööd kirjutades lugesin 1930. aastate Itaalias toimunud Prantsusmaa vastastest meeleavaldustest. Ka enne Esimese maailmasõja puhkemist olid Itaalia ja Prantsusmaa erinevates blokkides, kuigi sõtta astudes otsustas Itaalia poolt vahetada.

Üleujutused

Televiisoris räägiti mitmendat päeva järjest, et Moskvas on üleujutus. Ütlesin, et Obi jõgikonnas on kogu aeg üleujutus, aga nüüd jõudis see Moskvasse. Obi üleujutustest ei räägitud. Vanaema ütles, et mõnes keeles on väga väike sõnavara, aga sellistes nagu eesti keel on väga suur, sest kui uuel päeval keegi riimib uut moodi, siis on kohe uus sõna olemas.

Raadiointervjuu

J. Malin intervjueeris mind raadiosaate jaoks. Pidin rääkima Grenzsteinist. Malin küsis korduvalt, kas mulle ei meeldi rääkida ja ütles, et ma vastan liiga lühidalt. Ta küsis, mis maade arhitektuuriga Grenzstein tegeles. Vastasin, et Eesti. Malin ütles, et ta arvas, et kaugemate maade, nagu Hiina omaga. Hiinas oli üks palee, mida oli kiidetud, et see on väga uhke, aga eestlased polnud seda oma silmaga näinud. Lõpuks ütles Malin, et saateaeg on täis. Ta oleks võinud intervjueerida saateajast pikemalt, et lasta eetrisse paremini õnnestunud lõigud. Või võibolla ta lõikaski enda kriitilised märkused välja. Mul polnud rääkimine kõige paremini välja tulnud, sest ma polnud enne saadet märkmeid üle lugenud. Kirjutamine oleks mul tulnud välja paremini kui rääkimine. Ma ei mäletanud enam, kas saadet lindistati kodus või raadiomajas.

*
Ootasin Raekoja platsi serval, millal saab selle ületada. Kui saabus paras hetk, siis kõndisin üle platsi ja jätkasin teisel pool platsi kõnniteel kõndimisega. Nüüd ei olnud jalakäijatel enam mujal ruumi kui platsi servadel. Keskosale oli isegi puulatid ette pandud. Võibolla oli eesmärk, et ei saaks enam pidada meeleavaldusi. Hakkasin minema üle autotee. Nägin politseiautot ja astusin kõnniteele tagasi. Politsei mulle trahvi ei teinud. Võibolla sellepärast, et ma polnud teed punase tulega ületanud, vaid ainult teele astunud.

Mälestustahvel Keresele

29. juunil peaks seoses Tartu linna päevaga toimuma Kerese mälestustahvli avamine. Aadressi ja kellaaega ei oska öelda.

*
See nädal ma pole väga palju malenuppe tõstnud, aga analüüsisin edasi juba varem alustatud partiid. Selles tehti käigud 1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6. Siit mängisin oma peaga edasi 20. ... hg 21. Lg4 Rc5 22. Lh4 Od8 23. Lh8+ Kf7 24. b4 Rcd7 25. f5 g5 26. Lh5+ Kg8? 27. Le8 ef 28. Rd5 Lc8 29. ef Re5 30. Re7+ Oe7 31. Le7 Og2 32. Kg2 Lc6+ 33. Kf2 Rd3+ 34. Kg1 Rc1 35. Oc1 Ve8 36. b5 Lc5+ 37. Oe3 Ve7 38. Oc5 dc 39. ba Va7 40. Vb3 Va6 41. Kf2 Rd7 42. Vb2 Va4 43. Ke3 Re5 44. Vb6 Rc4+ 45. Rc4 Vc4 46. Vc6 Va4 47. Vc5 Va2 48. Ke4 Vh2 49. Vc8+ Kh7 50. Vc5 g6 51. fg+ Kg6 52. Vc6 Vf2 53. Va6 Kh5 54. Va5 Kg4 55. Va4 f5+ 56. Ke3+ Vf4 57. Vf4+ gf+ 58. Kf2 f3 59. Kf1 Kg3 60. Kg1 f2+ 61. Kf1 f4 62. Ke2 Kg2 0:1.

Arvuti ostmine ja kasutamine

Ostsin arvutit. Küsisin müüjalt, kuidas saab selle arvutiga lugeda ajakirja "Tuna". Müüja vaatas paberitest järele. Ta vastas, et tuleb vajutada kahte klahvi. Üks neist oli klahv 1. Kui müüja oli läinud, siis mõtlesin, et huvitav, mis saab siis kui vajutada mitte klahvi 1, vaid 2. Selgus, et nii sai lugeda ühte teist väljaannet. Tähendus oli kõigil üheksal numbril peale numbri 0. Nupp 0 oli mõeldud televiisori väljalülitamiseks. Avastasin, et blogi külgribale saab joonistada. Tegin sinna valget joont. Aga kui olin joonistamise lõpetanud, siis süsteem kohendas seda joont, nii et elektrijuhe läks keskelt pooleks ja lühem arvuti küljes olev jupp oli seejuures voolu all. Ütlesin, et kui blogi toimetatakse, siis hakkan blogi asemel kirjutama koduleheküljel. Vastati, et kodulehekülgede puhul on ka juhtunud, et sinna riputatud fotosid muudetakse. Ma polnud ammu oma koduleheküljele vaadanud, aga kui nüüd vaatasin, siis tõepoolest oli seal fotosid muudetud, kõik oli riputatud täis reklaami ja minu üles riputatud asjad olid kadunud. Ütlesin, et siis ma võtan kodulehekülje maha. Teen uue tasulisse kohta, tasulisi vist ei toimetata. Klaus soovitas, et ma vaataks selleks Masingu kolleegiumi koduleheküljele. Klausil tuli elektrijuhtmest ühe traadi ots välja, kuigi see pidi olema tugev juhe.

Raamatukogu võti

Jooksin Klausi ja Tõnuga võidu. Pärast vaidlesime Klausiga, kes millise koha sai.

*
Meile tuli külaline. Lamasin samal ajal suure toa diivani peal ja püüdsin magada. Isa leidis oma kotist, et oli kogemata juba tükk aega tagasi koju kaasa võtnud raamatukogu võtme. Ta ütles, et see tuleks tagasi viia. Isa kasutas raamatukogus kabiini, mina lugemissaali.

*
Olin kirjutanud loetud raamatust. Viive kommenteeris, et mõni autor on parem kui teine. Ta pidas võibolla silmas, et minust parem.

*
Mul oli vaja paberit. Hakkasin selle jaoks klassipäevikust lehte välja rebima. Jätsin rebimise pooleli, sest märkasin, et tagapool olid päeviku vahel lahtised lehed, mis olid sinna soovijatele võtmiseks pandud.

Tuvide jaoks huvitav

Tegin rõduukse lahti, et tuvi rõdupõrandalt ära ajada. Vahepeal oli tuvide rõdul käimine vähenenud, sest oli vahetatud põrandakatet. Aga nüüd oli neid jälle rohkem käima hakanud, sest rõdule oli pandud taimi ja paberiribasid, nii et tuvidel oli seal midagi huvitavat, mida nokkida. Võtsin taimi ja paberiribasid vähemaks. Kui liigutasin ennast nii, et ulatusin rohkem seina taha nägema, siis märkasin ehmatusega, et tuvi oli ikka veel rõdul. Ta oli surnud või suremas.

Kirjutamise meeldimine

"Loomingus" kirjutati ühes raamatuarvustuses, et kellele meeldib kirjutada, see on grafomaan, hea kirjandus sündivat piinadega. See väide on vale. Arvustaja teab mõnda autorit, kellele meeldib kirjutada ja kelle looming arvustajale ei meeldi, aga ta pole ainus arvaja. Jaan Kross ütles ühes telesaates, et talle on raamatute kirjutamine nauding. Kross on ka lugejate hulgas tunnustatud nii Eestis kui ka välismaal. Psühholoogia raamatud ütlevad, et tavaliselt teeb inimene paremini seda tööd, mis talle meeldib. Kuigi olevat ka erandeid, nii võivat muusika huvitada ka seda, kes ise on ebamusikaalne. Psühholoogia raamatud põhinevad tavaliselt suurte inimrühmade uurimisel, raamatuarvustused ühe inimese maitsel.

Sama teed minek

Kõndisin ühe maja suunas. Püsisin tükk aega ühe sama teed kõndiva naisega umbes ühes tempos. Kui kohale jõudsin, siis ma teda siiski enam ei näinud, sest ta oli teisest kohast ära keeranud. Mul oli probleeme arvutiga. Tundus, et minu parool muutub kehtetuks. Mõtlesin, et kui ma sisestan iga kord sama parooli, siis vist hakkab kehtetuks muutunud parool uuesti kehtima.

Ladina-Ameerika rikkus

Kuulasin eile raadiost ajaloosaadet Lõuna-Ameerikasse elama läinud eestlastest. Mulle oli uudiseks, et enne Teist maailmasõda olevat Brasiilia kuulunud maailma kümne rikkama riigi hulka. Millest siis hiljem langus on tulnud? Aastal 1985 ilmunud ENE köide ütleb artiklis "arengumaad", et nende hulka kuulub suurem osa Aasia ja Ladina-Ameerika riike. Konkreetselt Argentiina ja Brasiilia kohta nimetatakse, et nad on arenenud riikidele üsna lähedal. Aga ilmselt siis ikkagi neist maas. Ülikooliloengutest mäletan, et Ladina-Ameerikas on suur kihistumine. Seal olevat küll rikkaid inimesi, aga teised tundvat ennast nende rikkuse kõrval seda vaesematena.

Kaks õpetajat

Õpetaja jagas kõigile õpilastele uut ravipulbrit, mille nad pidid katsetamiseks sisse võtma. Ma ei hakanud seda sisse võtma ja Krister viis oma portsu kohe prügikasti. Õpetaja seletas, miks see ravim on vajalik. Ta tahtis, et mina paneks kirja oma isa kohta informatsiooni ja kõik klassikaaslased täiendaks seda, et saaks luua ühe teose. Järgmisse tundi jäime mina ja üks klassivend hiljaks, sest me ei kuulnud, et kell oli juba tunnis. Seda tundi andis uus õpetaja. Ta küsis, kes ukse lahti jättis. Vastasin, et me kahepeale jätsime. Ma ei mäletanud, kas ma olin sisenenud viimase või eelviimasena. Õpetaja küsis, et õpilased nimetaks ühe Jumalat iseloomustava eriala. Jürgen ütles teoloogia, üks teine õpilane aeroobika ja kolmas sport. See õpetaja arendas vist edasi sama teemat, millega eelmise tunni oma oli alustanud. Mõtlesin, kuidas nad oma teose valmis saavad, kui ma keeldun midagi vastamast. Küsimusi oli pikk nimekiri. Need tuli vist endale hilisemaks tarvitamiseks üles kirjutada, mida oli nähtavasti öeldud enne minu tundi jõudmist, aga ma ei kirjutanud. Õpetaja andis kõigile küsimustele emotsionaalseid ja ühes suunas kallutatud vastuseid. Ütlesin talle, et tema vastused on valed, mitte et ta ei võiks neid nimetada. Õpetaja rääkis, et võrguteosed on kehvad. Ta ütles, et kõik teosed, kus ühte kindlat asja sees ei ole, on väärtusetud. Tundus, et ta tahtis, et kõigis teostes oleks juttu seksist. Ütlesin talle, et ma lähen nõuan direktorilt, et õpetaja meie koolist minema saadetaks. Õpetaja vastas, et minu jutt ei mõju, tema räägib direktoriga pikalt. Ta tuli mulle lähedale. Tõukasin ta eemale. Ta tuli mulle veel kaks korda lähedale ja tõukasin ta iga kord eemale.

Loomade eest ja vanglast põgenemine

Nägin koera ja põgenesin tema eest. Siis nägin hiigellooma. Tema eest tuli ka põgeneda. Põgenesin üle aedade - ühelt poolt üle aiatara aeda sisse ja teiselt poolt sama moodi välja.

*
Olin koos kahe vennaga vanglas. Meil olid ümber kolmekordsed riided. Need olid meile ümber antud, kuna meil oli külm. Külm oli sellepärast, et esimesena antud riided olid märjad. Tegime selle kohta vangivalvurile märkuse, aga ta vastas, et teine vangivalvur on soovitanud tal mitte mõelda. Otsustasime vanglast põgeneda. Läksime kongiuksest ja peauksest välja. Peavälisukse ees olev valvur jäi uskuma, et meid tuleb läbi lasta. Mõtlesin, kus ennast varjama hakata. Me oleksime olnud kogu Euroopa Liidus tagaotsitavad. Ennast varjates oleksime siiski saanud ennast trükis avaldada, kui teha seda varjunime all, mis sarnaneks tavalisele inimesenimele. Kodus võis tulla läbiotsimisi, seetõttu oli parem peita ennast kellegi teise poole. Tänaval kõndida tuli võibolla pimedas, sest meie pildid oleks ajalehte pandud. Vähemalt ei tohtinud tänaval liikuda sel päeval, kui pilt on ajalehes. Hiljem võibolla tohtis, sest ma teadsin juhtumeid, kui mõnda tagaotsitavat nähti, aga ei tuntud ära. Võibolla oleks saanud ennast kodus ka varjata - salaruumiga kapis, mis jätaks mulje, et ta ei ole suurem kui esimese ruumi ust avades paistab.

Vilistlaspäeva loeng

Täna on Tartu Ülikooli vilistlaspäev. Selle üritustes osalesin Rooma ja vanade idamaade ajaloo õppejõu Märt Tänava loengus. See toimus endises keemiahoones, kus nüüd on ajaloo õppehoone. Ülikooli ajal toimusid seal ajalooloengutest vist ainult Kaido Jaansoni omad. Kujutasin enne minekut ette, et loeng on jälle samas suures auditooriumis. Aga välja oli ta kuulutatud üsna väikses ruumis. Sealt koliti siiski suurde ruumi ümber. Kuulajate hulgas tundsin ära oma kunagisi õppejõude, muid ülikooli töötajaid ja ühe poliitiku, aga mitte ühtegi kursusekaaslast. Loengu teema oli poliitiline kultuur Rooma vabariigis. Erinevalt suuremast osast kohaletulnutest ma ka konspekteerisin seda. Kasutasin esimest korda suulise loengu puhul meetodit, et kirjutasin läbisegi üles loengupidaja ja enda mõtteid. Kui pärast peaks tegema eksami, siis võibolla poleks sellise meetodi jaoks aega. Siis oleks ehk parem oma mõtted lisada pärast loengu lõppu. Aga keskkoolis ja ülikoolis jäi mul lisaks konspekteerimisele vahel aega konspektile joonistuste lisamiseks. Tänase loengu lõppedes tuli küsimuste ja vastuste osa. See jäi mulle loengust segasemaks. Ise esitasin ühe küsimuse. Ürituse avas ja lõpetas Tiit Rosenberg. Pärast küsimustele vastamise osa lõppu kuulutas ta välja vaba mikrofoni, mida keegi ei kasutanud.

Malenupud labürindis

Istusin suures rahvast täis ruumis omaette laua taga ja vaatasin maleülesandeid. Ülesannetes olid joonistatud labürindid, kus pidid liikuma malenupud ja mati panema. Selleks tuli teha palju käike. Lipp sai vist panna mati üksi, ilma teiste nuppude abita. Lõpuni lahendada ma ei viitsinud. Ühed vanamehed olid suuremad maleülesandehuvilised. Nad lahendasid ülesanded lõpuni ja seejärel voltisid paberid ülesannetega kokku. Ruumis oli ka poisse, kes käisid maletrennis praegu. Mõned neist tulid minuga juttu ajama. Kui olime natuke rääkinud, hakkasin õhus hõljuma. Et saadaks aru, et ma oskan hõljuda, ütlesin, et ma võin ükskõik kui kaua jalgu õhus hoida. Ütlesin, et ma hakkan säärekonti närima. Üks poiss ütles, et ta sõi naise liha. Minu arvates see oli liig.

Päikse pommitamine

Lugesin vanast pruunide kaantega ENE-st Päikse kohta. Seal kirjutati ja näidati piltidel, et kui inimesed lennutavad Päikse sisse küllaltki väikse objekti, aga suurel kiirusel, siis lendab Päike tükkideks. Seda polnud kunagi juhtunud, aga teadlased olid juba tol ajal selgeks saanud, et nii see läheks.

Kolm uudist

Feisbuki kaudu laekus teade, et Viljandis on tulemas pika mõtlemisajaga turniir, selle kodulehekülg asub aadressil http://www.eestimale.ee/raud2016/.

*
Raamatupoest ostsin Urmo Ilvese raamatu "Kabemängu nipid ja tehnika", mis on ilmunud Tallinnas aastal 2015. Selle kingin vist ära.

*
Analüüsisin edasi Ehlvesti partiid. Esimesed käigud on eelmises malerubriigi sissekandes, kopeerin need ka sellesse:1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3. Edasi tehti partiis käigud 18. ... Ob7 19. Vh3 f6. Selle koha peal vaatasin oma peaga varianti 20. Lh5 e5 21. g6 h6 22. f5 Od8 23. Oh6 Rc5 24. Oe3 Rh7 25. Lh7+ Kf8 26. Lh8+ Ke7 27. Lg7++

Tuna 1/2016

"Tuna" 1/2016. Ajalookultuuri ajakiri. 160 topeltsuurusega lehekülge.

Selle numbri sisekaanel kirjutatakse eelmise aastakäigu parimate artiklite valimisest. Seda lugedes oli mul hea meel, et olin varem kogu aastakäigu kohta oma arvamuse kujundanud ja sain nüüd teiste arvamusega võrrelda, mitte lihtsalt nende oma teatavaks võtta.

Essee rubriigis kirjutab Meelis Friedenthal, mis olid tema arvates renessansi eelised võrreldes praeguse ajaga. Siis olevat olemas olnud ühtne tõde, praegu mitte. Selles väites ma kahtlen. Võibolla iga tõde ei pandud lihtsalt kirja. Ja ka olemasolevate allikate põhjal on teada, et eestlaste hulgas ei valitsenud puhast ristiusku, vaid sünkretism ehk ristiusu ja paganluse segu. Ka Itaalia renessansitegelased toetusid nii kristlikele kui ka antiikaja paganlikele autoritele. Euroopas oli nii katoliiklust, ketserlust, õigeusku, islamit kui ka juudiusku. Mõni inimene elas nende piirialadel.

Inna Põltsam-Jürjo kirjutab käsitluste rubriigis 16. sajandi auküsimusest. Ta leiab, et kohtumaterjalid on põnevad. Võibolla mõnele inimesele meeldib kohtuprotsesse pidada, aga ma kahtlen, kas ma saaksin protsessi ajal öösiti magada. Artiklis on palju kasutatud sõna "sõimama". Olen samuti seda sõna kasutanud, aga mulle on korduvalt öeldud, et see on väga halb sõna, mille tähendus olevat teine. Artikli järgi võis vaadeldud ajal sõna "kelm" kasutamine viia mõrvani. Tänapäeval olen kuulnud laule, kus "kelmikas" on kiidusõna.

See on osalt vene küsimuse erinumber. Kirjutab kaks vene nimega autorit ja teiselt poolt eestlane Peeter Kaasik kritiseerib Nõukogude aja kakskeelsuspoliitikat. Ilja Davõdov kirjutab Vene keisririigi aja ametnike teenistuslehtedest. Mõne ametniku ametitoimik olevat 200 lehekülje pikkune. Mõtlesin, et tänapäeva kirjanduse probleem on, et kirjutatakse liiga palju endast, mistõttu raamatutel on palju kirjanikest tegelasi, aga mõne eluala tegelased võivad täielikult puududa. Selle vastu aitaks, kui kirjanikud töötaksid sarnaselt ajaloolastele arhiivides, et tutvuda ka endast erinevate inimeste eluga. Minu raamatus "Ajalugu unenägudes" on juttu ajaloost ja endast mõlemast ehk sellest, kuidas olen unenägudes minevikku reisinud.

Ivan Petrov kirjutab Eesti õigeusu kogudustest aastatel 1944–1946. Seda lugedes mõtlesin, et kui baltisaksa kroonikud näitavad, kuidas sõda on inimeste religioossust suurendanud, siis tegelikult oli see nii ka kommunistlikus riigis Teise maailmasõja ajal. Artikli autori meelest oli see Stalini poolt silmakirjalikkus, et ta andis siis kirikule senisest suurema tähtsuse. Kuid minu meelest näitab selline poliitika siiski, et Stalin kas andis järele religioossuse kasvule rahva seas või siis vähemalt lõi ise tingimused religioossuse kasvule, mistõttu tulemus oli ikkagi Russowi ja Kelchi aegadele sarnane. Pärast sõja lõppu Stalin küll kohe loobus sellest poliitikast.

Marleen Metslaiu kaastööd Gustav Rängast lugedes mõtlesin selle üle, kust lähevad sotsiaalajaloo ja etnoloogia piirid, kui mõlemad võivad tegeleda lihtrahvaga. Ühest ajaloo listist ja ajalehest olin enne seda lugenud, kuidas nüüd tahetavat hakata ajaloos uurima lisaks inimestele ka loomi või inimeste ja loomade suhteid. Mõtlesin, et tegelikult on agraarajalugu juba varem tegelenud samuti lihtrahvaga ja sellega, kuidas nad loomi kasvatasid.

Peeter Kaasiku artikkel on kriitiline eesti-vene kakskeelsuspoliitika suhtes. Minu meelest loogiline järeldus oleks, et ei peaks pooldama ka praegust eesti keele õiguste piiramist inglise keele arvel.

Rubriigis "Dokument ja kommentaar" on mõnel kaastööl toodud kommentaar ilma dokumendita. Valdur Ohmann avaldab siiski Nigol Andreseni kirja Nikolai Karotammele. Mõtlesin, et vanasti olid kirjad tavaliselt pikemad kui praegu, tundub, et isegi neil aastatel, kus pikalt lobisemine oli eluohtlik. Seda ilmselt mõjutas kasutatav tehnoloogia. Kui iga kirja saatmiseks tuli osta mark, siis ei olnud otstarbekas saata korraga teele ainult ühte lauset, väljaarvatud telegrammides. Praegu võidakse kirjutada lühemalt, aga sagedamini, kokkuvõttes pannakse praegu ilmselt kirja veel rohkem tähemärke.

Rubriigis "Varia" teeb Birgit Kibal juttu sellest, kuidas tegeletakse Esimeses maailmasõjas osalenud eestlaste arvu väljaselgitamisega. Varem oli õpikutes hinnanguline arv 100 000 osalenut ja 10 000 langenut, nüüd tahetakse konkreetsete nimede kaudu arve täpsustada. Mõtlesin, et lõpuks tuleb anda ikkagi hinnang, kui usaldusväärsed arhiiviallikad on, kas sealt võib olla nimesid puudu või esineda fiktiivseid või topelt sissekantud nimesid, kas kõik on säilinud.

Peep Pillak kirjutab, kuidas Eesti eksiilvalitsuse olemasolu mõjus pagulaskonda lõhestavalt, sest oli olemas ka teine konkureeriv esindusorgan. Seega ei ole konkureeritud mitte ainult kodumaal. Tuli meelde H. Runneli luuletus Eesti olude kohta, kus olid umbes sõnad "kolm kolpa kolmes leeris / ja nelja tuule peal".

Istutasin taime

Istutasin toas taime. Panin talle väetiseks putuka. Kui mulla uuesti lahti kaevasin, siis nägin, et olin sinna pannud juba kaks putukat. Teine putukas oli mittemürgine, aga esimene oli herilane, kes oli mürgine ja võibolla ei väetanudki taime, vaid mõjus sellele kahjulikult. Vaatasin, et olin jätnud taime tükiks ajaks paberi alla. Võibolla ta oli selle ajaga ära närtsinud.

Tänased read

Eile alustasin raamatu tõlkimisega lõpuspurti. Olin öösel üsna vähe maganud, aga tõlkimist see ei seganud. Täna magasin kauem ja rahulikult, aga unenägusid meeles ei ole, peale selle, et neid nägin. Enda kohta ärkasin täna ka suhteliselt vara, aga und võib pidada normaalselt pikaks. Ükskord väideti, et ühe magamata öö nädalas võib lubada. See nädal on ülikooli vilistlaspäev. Mul on pileti eest raha makstud, aga ma pole seda veel välja võtnud. Võibolla täna võtan. Teiseks peaksin tooma raamatukogust uue raamatu. Muidu tahtsin laenata seda pühapäeval, aga siis oli raamatukogu kinni, nagu ma juba eile kirjutasin. Eile kirjutasin oma mõtteid ka paberile, aga neid mäletan halvemini. Kui kellelegi teisele kirjutada, siis jääb vist paremini meelde, sest siis mõtlen, mida lugejad sellest arvata võivad. Liiga palju sellele blogis kirjutades küll ei mõtle. Blogis kirjutada on rahulikum kui ajalehes. Ajalehes kaastöö avaldamine jätab võibolla rahulikumaks kui selle tagasilükkamine.

Puulehed ja vanad ajalehed

Eile panin kirja natuke kehva unenäo, üleeile ei jäänudki unenäod meelde ja täna nägin nii kehva, et ei hakka kirja panema. Lisaks täna ärkasin väga vara. Võibolla homme või ülehomme magan paremini. Täna ka on enesetunne muidu hea, kuigi päeva jooksul võin jääda uniseks. Eile olin unenäos ka unine, peale ärkamist unisus kohe ei kadunud, aga hiljem siiski. Lugesin vanu ajalehti rohkem kui viimasel ajal muidu on aega olnud. Aega oli rohkem ka selle võrra, et raamatukogu oli kinni. Eile oli riigipüha nimega nelipüha, aga kuna keegi pole seda kunagi tähistanud, siis unustan iga aasta selle ära ja käin ilmaasjata raamatukogu ukse taga. Eile kui nägin raamatukogu uksel silti, et raamatukogu on kinni, siis istusin pingile maha ja seejärel kõndisin üle Toomemäe, kus muidu pole viimasel ajal käinud. Puude all kõndida oli ilus, aga teiselt poolt alla tulles läksin läbi joomisplatsi, kus tundus kostvat roppe sõnu, see mulle ei meeldinud.

Raske koolipäev

Roniti puude otsa. Läksin ühe maja puutrepist üles, et jõuda pööningukambrisse Reeli juurde. Ta pidi mulle ühte kaupa müüma. Arvutasin, kui palju ma seda olemasoleva raha eest saan.

*
Istusin kirjanduse tunnis klassis 208. Tänaseks olime pidanud läbi lugema Herodotose raamatu. Ükskord ammu olin seda lugenud, aga kõik ära unustanud. Nüüd oli mul uuesti lugemine pooleli. Raamat oli meil laua keskel ja lugesime pinginaabriga kahekesi sama köidet. Kuigi tähtaeg, milleks see raamat anti, oli juba möödas, lugesid alles ka teised klassikaaslased. Õpetaja Volmer tuli minu laua juurde ja ütles, et mind ta ei küsi. Mõtlesin, et võibolla sellepärast, et ma olen ülikoolis ajalugu õppinud ja õpetaja arvates oskaksin ma liiga hästi. Või siis ei taha ta mind küsida, kuna eelmise vastamise ajal läksime tülli. Aga kui ta ütles, et ei küsi mind, siis lõpetasin lugemise ja istusin aknapoolt reast tagantpoolt pingist ümber keskmise rea ettepoole pinki. Enne läksin klassi ette prahti prügikasti viskama, aga viskasin osa kastist mööda. Seejärel lamasin laua peal, hoidsin silmi kinni ja püüdsin magada. Öeldi, et kell on juba pool kaks või pool kolm, miks see tund ei lõppe. Laua taga, mille peal ma lamasin, istusid Erik ja Krister. Keerasin ennast vahepeal ringi. Kolisin uksepoolse rea esimesse pinki ja istusin selle laua peale. Aga märkasin, et olin istunud Merko paberite peale, seetõttu istusin ümber natuke tahapoole toolile. Minu selja taga istus Ivo, kes hakkas mind torkima. Läksin talle omakorda kallale ja ütlesin, et nüüd ta saab kõige eest, mis ta mulle teinud on. Varsti jätsin ta rahule, aga ütlesin, et mina enam tema lähedal kunagi ei istu. Kolisin aknapoolsesse ritta ümber. Aga mõtlesin, et sinna saan minna ka ainult tänu sellele, et täna on vähe inimesi koolis. Kui rohkem oleks, siis ei saaks ma istuda ei poiste lähedal, sest poisid löövad, ega ka mitte tüdrukute lähedal, sest nad võivad arvata, et ma tahan neile meeldida. Tahaks istuda sellises kohas, kus kedagi lähedal ei ole. Lahkusin klassist. Olin endiselt unine. Mõtlesin, et ma võin küll mõelda, et õpin kodus kõik ära, aga unisena ei saa õppida. Läksin sööklasse, kuigi mul ei olnud söögitalongi. Tavaliselt oli söögivahetund olnud kell üksteist, aga täna oli kell juba pool kaks või pool kolm. Istusin maha ja tõstsin endale toitu ette. Seina ääres hakkas korda pidama õpetaja Kalme. Ütlesin talle, et ma küsin kantseleist söögitalongi siis, kui olen ära söönud. Kalme vastas, et aga keegi võib toidust ilma jääda, kellel on talong olemas. Ütlesin, et seda juhtub harva, tavaliselt ei saa sööklas kõik kohad täis. Minu vastas istus Krister. Ta ütles mulle, et nii need asjad ei käi. Vastasin, et vaadaku, mida ta ise teinud on. Krister tõusis vihaselt püsti ja küsis, kes. Ma ei teinud tema vihahoost välja, kuigi ta võis lüia.

Hitleri väljakujunemine

Lugesin ajalehest "Die Welt" intervjuud Hitleri-uurijaga. Olen arvanud, et Hitlerist kirjutatakse võrreldes muude teemadega liiga palju, aga seekordses loos ka põhjendatakse kirjutamist, sellega, et ilma Hitlerita polevat 20. sajandi ajalugu mõistetav. Kas ilma Lutherita oleks? Kui lugesin ühte Ernst Nolte raamatutest, kirjutasin riimkonspekti, milles oli rida: "Hitler tekkis enne sõda", mis tähendas, et Hitler hakkas poliitikast rääkima enne Esimest maailmasõda. Nüüd loetud intervjuu põhjal ei olnud Hitler poliitikuna veel pärast Esimese maailmasõja lõppu välja kujunenud, ta oleks võinud kalduda erinevates suundades, kuigi mitte kõigis. Intervjueeritava meelest tuli Hitleri edule kasuks, et Esimesele maailmasõjale järgnesid revolutsioonilised, mitte evolutsioonilised sündmused, sõda üksi edu ei taganud.

Stopp-nupp

Mõtlesin, et pean oma mobiiltelefonil vist vajutama stopp-nuppu. Aga kui ma seda tegin, muutus number kehtetuks. Nüüd tuli meelde, et telefoni ostmisel oli poes hoiatatud, et ma seda nuppu ei vajutaks. Kuigi number oli kehtetu, sai aparaadiga veel mänge mängida. Panin mängu käima. Seal pidin püüdma veest välja haikala, kes tahtis mind samal ajal ära süia. Mängu ajal nuppe vajutada ma ka ei viitsinud. Siis valis Elisabet oma kodus minu telefoninumbri, mille peale number hakkas jälle kehtima. Elisabet oli kõige väiksem.

*
Läksin kooli riidehoidu, kus oli kaetud peolaud ja paljud istusid juba lauas. Läksin Jügen I-st mööda. Kui olime kandideerinud ülikooli, olin saanud kõigi kolme eriala eksamitel temast rohkem punkte, aga tema oli saanud kõrgemad kohad. Ta esitas mulle praegu ühe küsimuse. Ütlesin, et ma ei taha vastata. Jürgen ütles, et siis tema enam minuga kunagi ei räägi. Aga ma veel vastasin. Olin arvanud, et natsism huvitab ainult alaealisi, aga Jürgen ütles ka praegu: "Tore on olla nats." Vaba kohta ei olnud kuskil mujal kui tema kõrval, aga sinna ma istuda ei tohtinud. Istusin siiski.

Auhind ja köömned

Meenutasin, kuidas jagasin Tartu meistrivõistlustel punktidega teist-kolmandat kohta, algul sain teise koha, aga hiljem anti see Saluperele. Mainisin, et mulle jäid alles nii teise koha medal kui ka rahaline auhind. Peebo vastas, et võibolla ma peaksin selle raha Saluperele andma. Mina ütlesin, et aga malelehes juba kirjutati, et mulle jäi auhind alles. Ütlesin, et ma ei saa raha Saluperele maksta, sest ma ei mäleta, mis oli rahalise auhinna suurus.

*
Aias kasvas üks köömnetaim, aga ümberringi olid muud putked, millest osad võisid olla mürgised. Võtsin sellelt taimelt seemneid, mis oli minu mälu järgi köömen. Klaus tuli vastu ja küsisin talt, kas mul on peos köömned. Osad terad olid peos väga suured. Klaus hakkas uurima suuremaid. Ütlesin, et ei, köömned võivad olla väiksemad.

Suurmeistrite elust

"Uudislehes" ilmus 14. juunil 1939 artikkel "Kas Botvinnik saab maailmameistriks?". See tundub olevat kirjutatud Nõukogude propagandaallikate põhjal, sest milline ajakirjanik oskab võrrelda Kerese ja Botvinniku potentsiaalset tugevust? Kirjutan siia ümber ühe lõigu:

"Maleteoorias ei karda Botvinnik kedagi. Kuigi ta P. Keresest jääb maha kombinatsioonide leidlikkuses ja mitmekesiduses, on ta mäng sügavam ja laiem kui Eesti meistril P. Keresel. Botvinniku tervis on hea, närvid heas korras ja kuna Botvinnik on harjunud raske igapäevase tegeliku tööga, siis omab ta küllaldasel määral vastupidavust ja ei lase meeleolu langeda isegi ebaedu korral. Botvinnik oskab nähtavasti hästi jaotada oma aega igapäevase töö (ta on insener) ja maletamise vahel."

Kivise koostatud uuema raamatu üks autor arvas vastupidi, et Nõukogude meistrid ületasid Lääne omi ainult treeningumahu ja tehnika poolest, mitte mängu sügavuselt. Ja on kirjeldatud ka, kuidas ühel korral langes Botvinnik ebaedu järel pikaajalisse masendusse.

*
Viimastel nädalatel ma pole blogis avaldanud oma partiisid, selle vea parandamiseks üks koduse analüüsi variant. Partiis Ehlvest-Frias tehti järgmised käigud: 1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3. Sellest kohast mängisin oma peaga edasi: 18. ... Ob7 19. Vh3 g6 20. Le1 Rc5 21. Lh4 Vec8 22. Rc2 Od8 23. Lh6 f6 24. gf Of6 25. Od4 Od4+ 26. Rd4 Lg7 27. Lg7+ Kg7 28. b4 Rd3 29. Vf1 Rb4 30. Vb1 Rc6 31. Rf3 Oa8 32. Rg5 h6 33. Rf3 Ra5 34. Vg3 Vc4 35. Rh4 Oe4 36. Re4 Ve4 37. Oe4 d5 38. Og6 Kh8 39. Of7 b5 40. Vg8 Kh7 41. Rg6 Rg6 42. Vb8 Rf4 43. Vb6 e5 44. Od5 Rd5 45. Va6 Rc4 46. Vb5 Rde3 47. Vb7+ +-

Eneke ja kommid

Tahtsin avada oma kodulehekülge. Püüdsin selle aadressi meelde tuletada. Arvuti ütles, et kirjastuse arvutisüsteem on parajasti tugeva rünnaku all. Istusin tunnis ja kirjutasin kontrolltööd. Minu ees istuv Peep vaatas selja taha ja ütles, et mul on ühe arvutustehte vastus vale. Vastasin talle, et ta tasa oleks, sest etteütlemine ei olnud lubatud. Käis sõda ja koolimaja hakati pommitama. Õpetaja soovitas, et kõik millegi alla poeksid. Ma ei viitsinud midagi pea peale panna. Kõndisin neljandalt korruselt esimesele, kus oli palju rahvast. Mõtlesin, et kõige tähtsam ei ole vist, mitmendal korrusel viibida, vaid et pea oleks kaitstud.

*
Otsustasin hakata Enekest läbi lugema. Kõigepealt mõtlesin lugeda esimese köite esimesed sada lehekülge ja siis nende kohta listi ülevaade saata. Aga listi teema on ajalugu, kuid Enekeses kirjutatakse peale ajaloo ka muudest asjadest. Siis tuleks koos esimese kirjaga listi liikmetelt küsida, kas neid see teema huvitab. Kui järgmisi osasid ei saa saata ajaloolisti, siis võib saata kultuurilisti. Hakkasin Enekest lugema. Seal kasutati mina-vormi ja kirjutati horoskoopidest. Esimene köide oli ilmunud aastal 1978, oleks arvanud, et tol ajal Nõukogude Liidus horoskoopidest ei räägitud. Raamat oli praegu huvitav sellepärast, et see oli kirjutatud lastele, aga lapsena polnud ma sellest veel nii hästi aru saanud. Ema tõi mulle midagi, mis tundus olevat komm. Sõin selle ära. Mõtlesin, et peaks igaks juhuks üle küsima, kas see oli ikka komm. Olin mõelnud, et ema tõi kommi minu kommikarbist, aga nüüd nägin, et minu kommikarp on veel avamata ja selles on teistsuguse kujuga kommid. Väiksed lapsed olid juba kommi saanud, aga küsisid juurde. Mõtlesin, et kui kommikotid on nende vaateväljas, siis muidugi. Läksin kotte ära peitma.

Laevapilet

Pidin minema laevareisile. Ühe vanaaegse ennustuse järgi pidi sellel reisil osalejatel minema halvasti. Ma ei teadnud, kas ennustusel on mingi tõepõhi all. Läksin majja, kus müüdi pileteid. Ulatasin müüjale raha. Ta ütles, et pilet maksab rohkem. Andsin raha juurde pileti hinnast natuke rohkem, aga vist selle jaoks liiga vähe, et reisil kõhu täis saaks. Küsisin, kas Poolas saab Eesti raha vahetada. Müüja vastas, et ei saa.

*
Läksin maleklassi. Tahtsin maksta Tartu maletajaskonna aasta liikmemaksu. Aga selgus, et see, mida mina olin pidanud aastamaksu summaks, oli kõigest kuumaks. Mõtlesin, et siis maksan liikmemaksu ainult nendel kuudel, kui toimub mõni võistlus.

Mesilaste lähedal

Mesilased tegid maa sisse pesa. Panin tähele, et mesilasepesa on minu voodile ennemolematult lähedal. Mul oli selle üle hea meel, sest nad ei nõelanud mind. Teised tahtsid mesilasi mürgitada. Minu meelest mesilasemürk oli ohtlikum kui mesilased ise. Üks tüdruk ütles, et ta tahab lapsi. Ma ei tahtnud midagi ebaviisakat vastata, seetõttu vastasin, et raha ei ole. Tüdruk ütles, et meile kolmele jätkub küllalt. Ta läks sellisesse kohta, kus temaga võis ühel päeval midagi halba juhtuda. Mõtlesin, et kiiresti vastata on ohtlik. Teised rääkisid, et ühel inimesel on õudne nimi, mõeldes seda tüdrukut.

Video ja raadio

Vaatasime televiisorist filmi. Seal toimus põgenemine. Põgenikul õnnestus jõuda joostes välisriiki. Vene saadik läks teda otsima. Ta küsis teise riigi esindajatelt, kas põgenik on seal. Need olid just temaga juttu ajanud, aga saadikule vastati, et põgenikku seal ei ole. Siis üks mees andis teistsuguse vastuse, millest oli võimalik välja lugeda vihje, et tegelikult põgenik on küll seal. Üks filmi tegelane oli V.A., mis võibolla tähendas V. Adamsit. V.A. nimeline tegelane oli olnud ka T. Kalda romaanis. Filmi üks tegelane olin ka mina. Filmi tegevus toimus aastal 1986, aga mind kujutati sarnastelt teistele tegelastele täiskasvanuna, kuigi päriselt ma seda tol ajal ei olnud. Filmitegijad olid teadnud, et lapsena mängisin ma tüdrukutega, seetõttu olid nad loogika põhjal oletanud, nagu huvitaks mind täiskasvanuna ka naised keskmisest rohkem. Isa ütles, et nüüd peame filmi vaatamise katkestama. Ma tahtsin edasi vaadata, sest seal näidati palju tuttavaid inimesi. Kui oleks jätkanud filmi vaatamist järgmisel päeval, siis oleks ühe filmi peale kulunud kaks päeva. Praegu olime vaadanud natuke üle tunni ja videokasseti pikkus oli neli tundi, nii kaua ma ei viitsinud ühel päeval ka järjest vaadata.

*
Ühes majas oli vanaaegne raadioaparaat. Proovisin seda mängima saada, aga ta oli tummaks jäänud. Kui kangutasin jaamavalimisnuppu kõvemini, muutus see jälle keeratavaks ja raadio hakkas mängima. Isa tahtis mängida minuga mängukindluse vallutamist. Ta ütles, et ma saadaks ratsaväe rünnakule. Avaldasin kahtlust, kas kindluse vastu on ratsaväest kasu. Isa vastas, et on küll, ratsanikud saavad visata kindluse suunas odasid. Ma olin küll ülikoolis ajalugu õppinud, aga väga hästi seda ei tundnud, mulle tuli seminari vormis asjade arutamine kasuks.

Türgi ja Inglismaa

Lugesin eile ajalehest "The Telegraph" 16. sajandi Inglise kuninganna Elizabeth I suhetest Türgiga. Tema ajal olnud Inglise-Türgi suhted head, sest islamiusulistel ja protestantidel oli ühine vaenlane katoliikluse näol. Lisaks ühendanud islamit ja protestantlust ikonoklasm ehk pildivastasus, kuigi artiklile oli lisatud ka maal Elizabeth I kohta. Ühe türklase sõnul olid protestandid kõige paremad kristlased. Elizabethi aegse kirjaniku Shakespeare'i näidendis kujutatavat islamisuslisi siiski hirmsatena. Varem olen lugenud vist Ameerika endise riigisekretäri Kissingeri raamatust, nagu oleks olnud see järgmisel sajandil Prantsuse kardinal Richelieu, kes seadis esimesena poliitilise koostöö usulisest kuuluvusest kõrgemale, hakates tegema koostööd protestantide ja islamisuslistega teiste katoliiklaste vastu, seetõttu mind üllatas, et sarnast asja saab öelda juba Elizabethi kohta. Meie maa kroonik Kelch oli küll protestant, aga ei kiitnud Türgit, vaid nimetas seda oma esimeses kroonikas Saatana pruudiks.

Nähtamatuspulber

Läksin ühte suurde majja, kus asus üks asutus. Vastutulejad ütlesid mulle, et majas on mõned inimesed kärbsehammustuste ja muude halbade asjade tõttu surnud. Siis pidi nende toas olema väga palju kärbseid. Minu toas oli neid vähem. Proovisin ühte aparaati tööle saada. Selleks keerasin kruvisid lahti. Ühe kruvi pillasin põrandale. Isa ütles, et neid ei tohi ära kaotada. Seetõttu hakkasin koguma suuremat arvu kruvisid, et neid oleks tagavaraks. Võibolla lisaks võetud olid küll liiga jämedad. Aparaate oli üle ühe, aga nendega tegelemine tuli ära lõpetada. Võibolla olekski muidu inimestele midagi mürgist suhu sattunud. Näidati, kuidas üks õpetaja teatas lastele, et läheb ujuma ja kutsub lapsi kaasa, lapsed tahavad võibolla teda ujumas näha. Lapsed järgnesid talle rivis. Täiskasvanud omakorda vaatasid, et lapsed lähevad kuhugi, ja järgnesid lastele rivis. Täiskasvanutel ei olnud eriti riideid seljas.

*
Võtsin suure formaadiga märkmiku ning kirjutasin ja joonistasin sinna. Nooremana olin teinud suured märkmikud keskelt lahti ja kirjutanud juhuslikele lehekülgedele läbisegi. Paljud avasid luulekogusid ka keskelt. Nüüd kirjutasin märkmikusse järjestikustele lehekülgedele esimesest leheküljest alates. Vahepeal olin kasutanud väikseformaadilisi märkmikuid, aga mõtlesin, et nüüd võiksin suureformaadilisi juurde ostma hakata, siis saab lisaks kirjutamisele joonistada. Tegin märkmikusse ka selliseid märke, mida polnud ette kavatsenud, aga see oligi just tore. Ühes peres oli üks liige nähtamatu. Teised pereliikmed otsisid teda mööda korterit. Oli olemas nähtamatuse pulber, millega sai muutuda nähtamatuks, aga jäi samal ajal kuuldavaks ja kombitavaks. Aga võis võtta lisaks ka kuuldamatuse ja kombitamatuse pulbreid. Kuuldamatuspulbrit ilma nähtamatuspulbrita ei olnud minu meelest mõtet võtta, sest siis oleks inimene olnud lihtsalt tumm. Kõndisin mööda tänavat. Leidsin üles doominoklotsi, mis meil oli ära kadunud. Aga varsti leidsin maast ka muid doominoklotse, mis meie omad ei olnud. Seetõttu panin ka üleskorjatu maha tagasi, asetades ta vette. Üks doominoklotsidest oli siiski meie oma. Kui me nüüd oleksime hakanud kodus olevate doominoklotsidega doominot mängima, oleks üks klots olnud puudu ja seetõttu oleks mängu lõpus üks klots kätte jäänud.

Võidulahendamine

Oli saksa keele tund. Õpetaja teatas, et kes ütleb esimesena ühe ülesande ühe küsimuse õige vastuse, see saab hindeks viie. Ükskord olin saanud ühe ülesande eest korraga kolm viit, sest olin kõige kiirem lahendaja. Nüüd vaatasin natuke ülesannet, mõtlesin ja leidsin jälle lahenduse. Keegi polnud veel lahenduse leidmisest teatanud. Mina ka ei teatanud, vaid ütlesin, et ma ei taha iga kord öelda. Õpetaja tuli ise minu töövihikust ülesannet vaatama. Küsimuse järjekorranumber oli hästi suur, eelmise ja järgmise omad olid hulga väiksemad. Selgus, et mul oli töövihik valest kohast lahti. Keerasime paar lehekülge edasi, seal oli õige koht õige lahendusega. Teadsin, et ma magan. Väljusin kodust ja silmad olid raskelt kinni. Mõtlesin, et vaatan, kas magamisest teadlik olemisest hoolimata areneb unenägu selliseks, et näen lampi. Minu kõndimistee ääres seisis mitu autot. Tundus, et selleks, et saaks mulle atentaati teha ja et valetunnistajad oleks olemas. Hakkasin tagasi jooksma.

Sünnipäev klubis

Täna tähistati päevakeskuses minu ja Seljodkini sünnipäevi. Sünnipäevalastel läheb väidetavalt males tavaliselt halvasti ja vähemalt sel korral sain tõesti aasta seni väikseima punktide arvu. Viimases voorus mängisin turniiri võitjaga. Sain enametturi ja vastane oli nõus, et mul oli paremus, aga materjali võitmise järel panin kohe ise lipu ette ja alistusin. Kohad olid:

1. Peebo 6,5 p.
2. Trohhalev 5,5
3.-4. H. ja A. Pedmanson 5
5. Raidväli 4
6.-10. Runnel jt. 3
...
14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Ettevalmistused

Mul oli ühes võõras linnas kindel marsruut, mida mööda ma pidin vahel kõndima. Varem olin tee üles leidnud, aga praegu ei olnud hästi meeles, kust tuli minna. Mõtlesin, et vaatan internetist järele, siis sinna linna minnes tean teed. Lõin otsingumootorisse ühisesse otsingusse sihtkoha tänavanime, sinna viiva bussi liininumbri ja bussipeatuse nime. Üksteise lähedal asusid Kooli tänav ja Õpetaja tänav. Kõndisin seal linnas.

Endine pensionär

Kahe aasta pärast mind ei nimetata enam pensionäriks. Seni on olnud kaks sissetulekut - stipendium töö eest ja pension selle eest, et stipendium ei ole suurem. Tegelikult olen töötanud iga aasta pärast aastat 2005 suvepuhkuseta. Ma kogu aeg kas magan, õpin, töötan või treenin. Kui minu koostatud ja tõlgitud raamatuid vähe ostetakse, kas see näitab minu või teiste töövõimetust? Praegu pole veel selge, kas kahe aasta pärast muutub ainult nimetus või veel midagi. Mul on tervis natuke nõrk, aga iseloom tugev. Midagi kasulikku teen iga päev, sõltumata sellest, kas selle eest makstakse.

"Uudisleht" AVRO turniirist

Isa andis mulle jälle viiteid Kerese teemalistele artiklitele. "Uudisleht" kirjutas 25. novembril 1938 lk. 12 AVRO turniirist pealkirja all "Kas Keres võidab turniiri?", võrgus on see keskkonnas dea.nlib.ee:

"Poole punkti haaval rühitakse Hollandis esikoha poole. Ainult harva, eriti harva aga turniiri lõpu poole, satub sekka ka mõni täispunkt. Niivõrd pinevalt areneb seal suur malesõda. Ta hoiab meid isegi rohkem ärevil kui olümpiamängud."

Praegu peetakse malet teisejärguliseks spordialaks. Isegi üks maletaja on arvanud, et malet mängida pole nii tähtis kui olümpiamänge vaadata. On kirjutatud, et Nõukogude ajal oli male populaarne sellepärast, et Stalin seda propageeris ja diktatuuririigis ei olnudki muud teha, aga sellest ajeleheartiklist on näha, et male muutus populaarseks juba Eesti ajal tänu Keresele. Toodud tsitaadis on huvitav veel, et viiki peetakse pingelise mängu tunnuseks. Tavaliselt peetakse vastupidi viigimeistreid rahumeelseteks.

Samal leheküljel on toodud ka Kerese isa arvamus:

""Mis seal ikka arvata või ennustada," arvab rätsepmeister Peeter Keres, näol muhe naeratus, kui oleme suunanud jutu poja suurele võiduteele ja küsinud isa arvamusi-ennustusi. "Kõik oleneb meeleolust ja õnnest. Olin ka ise noormehena kange mängumees - sai löödud malet ja kaarte, sellepärast oma kogemusist võin ütelda, et ennustamine males on kõige raskem. See on niisama raske kui surma ennustamine; nagu meie ei tea terve inimese surma ennustada, niisama ei ole võimalik ennustada ka mängus võitu. Alles kui kõik on mööda, võib ütelda, et nii see oli. /.../""

Mõtlesin, et maletaja töö on mõnes mõttes rätsepa omast kergem, sest males lubatakse vahel kaotada, aga rätsepalt valesti õmmeldud riideid ei taha keegi.

4. detsembril 1938, lk. 3 kirjutab sama ajaleht pealkirja all "Keres jõudis koju", kuidas lennujaamas Kerese saabumist oodati:

"Lennujaama sooja otsima minnes kerkis muidugi üles ajaviite küsimus. Ja siin ilmnes selgesti Kerese suurte tegude mõju: tavalise bridzhi-löömise asemel otsisti kuskilt üles malelaud ja pandi käima malelahingud. Malejüngrid polnud küll ükski just meistermängijate leerist, nende hulgas polnud isegi Maleliidu tegelasi, aga huvilisi kogus mängijate ümber suur ring."

Mõtlesin, et malemängule ülemineku eeldus ei ole siiski ainult Kerese edu, vaid ka eelnev bridžimängukogemus oli ilmselt soodustav tegur.

Pea maharaiumine

Üks mees ei teadnud, kas teda peab hukatama või mitte. Üks naine ütles talle, et otsustagu ise. Mehel tuli meelde ainult piiblikoht, mille järgi pidi hukatama, aga ei meenunud teine piiblikoht, et süüdi on ainult see, kes ennast süüdi tunneb. Timukas lõi tal pea maha, aga seejärel haaras mees timukast kinni, et näidata, et timukas on ise laip, sest ühe piiblikoha järgi juhtus teistele tehtu endaga.

Tsitaadi päritolu

Eero Medijaineni raamatu "Saadiku saatus" tagakaanel on toodud tsitaat "Saadik on aus mees, kes saadetakse valetama oma riigi heaks". Tsitaadi autoriks on märgitud sir Henry Wotton, kes oli Inglise kuninga saadik Itaalias XVII sajandil. Tuletan seda meelde, kuna raadiosaates ei osatud algallikat nimetada.

Sain vanemaks

Eile tähistati minu 39-aastaseks saamist. Kingiks sain mobiiltelefoni, tomatitaime, nartsisse, paju- ja kaseoksi. Võtsin vastu kirjalikke õnnitlusi, telefonikõnesid ja külalisi. Plaanis on tähistada sünnipäeva veel maleklubis.

Kelchi kroonika järg

Christian Kelch. "Liivimaa ajaloo järg" (kaanel "Liivimaa kroonika järg"). Tõlkinud Ivar Leimus. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2009. X + 436 lehekülge + nummerdamata pilditahvlid.

Kelchi teise kroonika tõlkel on võrreldes esimesega tehnilisi parandusi. Teises köites erinevalt esimesest algavad lõigud taandreaga ja lehekülgede ülaserva on lisatud aastaarv, mis ajast jutt parajasti käib. Samuti on minu meelest teise köite must kaanevärv ilusam kui esimese köite hall, samas ei saa seda erinevalt Renneri kroonikast veel ülearu ilusaks pidada.

Mõlemal Kelchi köitel on pilditahvleid, aga teise köite piltide teema on natuke teistsugune. Pildistatud on mälestusmedaleid, mida nii Venemaal kui ka Rootsis lahingute ja muude sündmuste puhul välja anti. Mõtlesin, kas praegused olümpiamedalid on varasemate lahingumälestusmedalite edasiarendus. Kui barokkstiilile on omased kontrastid ja dünaamilisus, siis nendel medalitel on kontrast medali kahe külje vahel, et ühel küljel võib olla staatiline valitseja portree, aga teisel küljel dünaamilisem lahingustseen, kus on välja joonistatud näiteks suurtükikuulide lennutrajektoorid. Valitsejate pildid on medalitel küll staatilises poosis, aga juuksed või parukad on neil puha lokkis, mis mõjub samuti sirgetest juustest dünaamilisemalt. Kuigi barokkpargiks loetakse sirgjoontega prantsuse stiilis parki, kasutatakse barokkmaalidel üsna palju kõverjoont. Ühel medalil seisneb kontrast selles, et ühel küljel on valitseja maises ilmas ja teisel küljel hõljub pärast surma pilvedel.

Entsüklopeedia järgi lõppes kirjanduses barokk pool sajandit varem kui kunstis. Barokile järgnenud valgustusajal hakati uuesti rohkem antiigi poole vaatama. Teine köide on kirjutatud juba 18. sajandil, mida on nimetatud valgustussajandiks. Aga sama autori puhul muutub ilmselt vähem kui uue autori esilekerkimisel. Kelchi teises köites on siiski üllatav, et luteri vailmulikuna viitab ta sissejuhatavas osas antiikjumalale. Esimeses köites vist selliseid viiteid ei olnud. Seal oli ületamatu lõhe juba kristlastest luterlaste ja katoliiklaste vahel, aga nüüd kiidab Kelch Vana-Rooma tarku paganaid. Esimeses köites mind üllatas, et Kelch kirjutas ristiusust nii vähe. Teises köites on sellest siiski rohkem juttu, mis on seletatav sellega, et nüüd kirjutas ta sõjaajal ning sõpra ja Jumalat tuntakse hädas.

Teise köitesse mahub ka Rootsi rahuaja lõpu kirjeldus. Sellesse mahtus ka suur näljahäda. Mati Laur õpetas ülikoolis, et sõjaeelses Eestis oldi Rootsi ajast väga heal arvamusel, aga sellega ei sobinud kokku, et Rootsi aeg lõppes näljaga. Seetõttu ei kirjutatud üldkäsitluses näljaajast Rootsi aja, vaid järgmises peatükis. Nüüd mõtlesin, et tolle aja autoreid võis oma köidete struktuuri valimisel mõjutada ka Kelchi kroonika struktuur. Aga Kelch esimesele köitele punkti pannes ei teadnud veel ette, et tulevad selline näljahäda ja sõda. Mul oli küll endal samuti magistritöös Itaalia fašismist üks periood "kriiside ajastu", seda Kelchist sõltumata, tundus lihtsalt loomulik suurematest kriisidest ühes ja samas peatükis kirjutada, kui need üksteisele järgnesid.

Kuskilt ajalehest või ajakirjast lugesin hiljuti, et Laidre natuke varasemast sõjaperioodist kirjutades on püüdnud näidata, et Venemaa läänekristlastest palju metsikumaks pidamine on põhjendamatu, metsikusi teinud ka teised sõdivad pooled. See ümberhindamine tundub kahtlane, sest kuidas muidu praegusesse olukorda välja on jõutud? Ka Kelch rõhutab korduvalt, et Põhjasõjas oli just Rootsi sõjavägi väga distsiplineeritud, vaenlased vähem. Võiks mõelda, et kui prohvet pole kuulus omal maal, siis pole ka oma sõjavägi kurikuulus omal maal. Aga tundub siiski loogiline, et kui Rootsi oli protestantlik maa, siis seal oli Piibli lugejaid rohkem kui katoliiklastel või õigeusklikel, seetõttu tunti paremini ka kümmet käsku ja oldigi tsiviliseeritumad. Kelchi kirjelduse järgi oli ka Karl XII isiklikult väga tagasihoidlike elukommetega kuningas. Esimese köite lõpus varasema kuninga ajal purskasid purskkaevud veini, aga Karl XII jõi ainult veinist lahjemat õlut. Kirjeldused Karl XII kohta meenutasid mulle teistest ajaloolistest isikutest kõige rohkem Cromwelli iseloomustusi, nende valitsusaegu lahutasid vaid mõned aastakümned.

Esimest köidet lugedes jättis Kelch mulle Russowist pessimistlikuma mulje, aga teises köites ta on nagu kokkuvõttes natuke endisest rõõmsam. Siiski on talle juba ainuüksi kroonika kirjutamine veidi vastumeelne, ta on saanud esimese köite eest kritiseerida ja vajab teise alustamiseks julgustust, samuti hilisematel aastatel ei leia ta enam jätkamiseks väga palju aega, aga lemmiktegevuse jaoks aega lihtsalt võetaks.