Russow teises tõlkes

Balthasar Russow. "Liivimaa kroonika". Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock. Stockholm 1967. 364 lehekülge.

Olen kirjutanud juba selle raamatu esimesest tõlkest eesti keelde. Nüüd lugesin läbi ka teise tõlke ja kirjutan ka selle juures pähe tulnud mõtetest. Kahe tõlke tekitatud mõtete erinevus ei sõltu siiski nii palju erinevate tõlkijate valitud erinevast sõnastusest, kuivõrd sellest, milliseid raamatuid ma kõrvuti loen, kuhu ma olen vahepeal oma elulooga välja jõudnud ja mida vahepeal unustanud.

Võrdlesin lähemalt ühte lõiku kahe erineva tõlkija sõnastuses. Selgus, et uuemas tõlkes on laused lühemad. Võrdlesin ka mõnesid lõike uuest tõlkest saksakeelsete lausetega, nagu Grenzstein neid tsiteerib. Nende lausete pikkus langeb umbes kokku. Tundub, et esimeses tõlkes on lauseid originaaliga võrreldes pikendatud ja uuemas originaalilähedasemalt edasi antud. Teise tõlke tõlkija järelsõnas öeldakse ka, et ühes saksakeelses trükis oli originaaliga võrreldes lauseid kõvasti pikemaks tehtud. Näib, et originaalis on Russowi laused lühemad kui Kelchi omad, mis on seletatav renessansi ja baroki erinevustega, sakslased tegid Russowi lauseid pikemaks romantismi ajal.

Kelchi lugedes sain teda võrrelda varem loetud Russowiga, nüüd Russowit uuesti lugedes võrdlesin teda varem loetud Kelchiga. Mõlemal juhul jäi mulje, et Russow on rõõmsameelsem. Ise ütleb ta küll kroonika uut osa alustades, et kirjutab pisaraid valades. Aga see on ilmselt seletatav raskete aegadega, mitte Russowi enda keskmisest inimesest suurema kurvameelsusega. Russow ja Kelch peavad mõlemad sõdade põhjuseks patte, kuid kui Kelchilt jäi meelde lause, et pole midagi hullemat pikast rahuajast, siis Russow lõpetab kroonika mõttega, et ta loodab, et rahu jääb igavesti kestma. Seega pidas ta võimalikuks pattudeta elu ka rahuajal.

Järelsõnas puudutatakse küsimust, kas Russow (järelsõnas Rüssow) võis olla päritolult eestlane. Mittesaksa talupoja päritolu omistanud talle tema vastased, kuid Russow ise vaikib enda isiku kohta. Mõtlesin, et kui tänapäeva ajaloolane ei kasuta ka tekstis ühtegi korda sõna "mina", räägib ta selle koha pealt rohkem endast kui Russow, et lisab artiklile viiteid. Ta ei pruugi viidata ühelegi enda teosele, aga ka teistele viitamise kaudu jutustab ta sellest, milline tema tööprotsess on olnud, mida ta on lugenud ja mida lugemata jätnud. Russowi puhul ei saa selgust, kust tema informatsioon pärineb. Kuigi Russow võib omakorda endast rohkem jutustada selle kaudu, et annab teistele inimestele ja sündmustele selgemaid hinnanguid, tänapäeva ajaloolane peab selle asemel rohkem lugu erapooletusest. Russowi isiklik arvamus võib muidugi tuleneda kuninga arvamusest.

Kui tänapäeval räägitakse endast rohkem kui minevikus, siis üks põhjus on võibolla demokraatia. Kui keegi tahab pääseda valimiste teel parlamenti või saada Kultuurkapitalilt rahalist toetust, siis ei piisa sellest, et ta kedagi teist maha teeb, vaja on ka ennast tutvustada ja kiita. Kui piirduda kellegi teise mahategemisega, siis võib hääl minna hoopis kellelegi kolmandale. Rooma ajaloo õppejõud Tänava rääkis ülikooli vilistlaspäeva loengus, kuidas Rooma vabariigi valimistel kandidaadid ei andnud valimislubadusi, vaid kiitsid ennast. Päriliku võimuga kuningal ei olnud vaja ennast niipalju kiita, sest valimisi ei toimunud. Võibolla siiski niipalju, et teda ei kukutataks.

Russow ei kiida ega laida ennast, vaid räägib teiste voorustest ja pattudest. Ta hindab enda aega rikutuks, aga ei ole ka ise nii suur moralist kui võiks olla mõni teine. Kui Liivimaale ilmub nudist, siis Russow ei laida tema kommet mitte riideid kanda, vaid imetleb teda pühamehena. Kui üks tegelane tapab enda perekonnaliikme, selle eest, et see ennast võrgutada lasi, siis Russowil on hea meel, et nii julma otsuse tegija saab omakorda surma.

Laidre olevat kirjutanud, et venelased ei ole ainsana julmusi korda saatnud, kuid Russowi hinnangul olid venelased küll isegi teiste venelaste vastu julmemad kui rootslased või sakslased. On kirjutatud, et eestlased hakkasid Rootsi aega heaks pidama alles järgnenud Vene keisririigi ajaga võrreldes, kuid Russowi järgi eelistasid talupojad juba Liivi sõja ajal rootslaste võimu venelaste omale.

Liivi sõja aeg oli Eesti ajaloos üks suuremaid rahvaarvu languse perioode. Laidre järgi oli Liivi sõda vaid osa pikemast saja-aastasest sõjast, kuid kuskil tuletati hiljuti meelde, et 17. sajandil kasvas Eesti rahvaarv üldiselt kiiresti. Mulle pole küll selge, kui palju kaotati Liivi sõja ajal rahvast sõjategevuse ja kui palju katku tõttu. Russow nimetab mitut katkuepideemiat.