Historische Zeitschrift 301/3

"Historische Zeitschrift". 301/3. Dezember 2015.

Olen lugenud mitut eesti- või ingliskeelset kvartali ajalooajakirja, aga nüüd loetud saksakeelne ilmub hoopis kolm korda aastas. Selles on väike arv pikemaid artikleid, suurem arv raamatuülevaateid ja üks nekroloog. Teemade hulgas on ülekaalus Saksamaa ja Euroopa ajalugu, vähem on kaugematest maadest. Arvustatakse kõige rohkem saksakeelseid raamatuid, teisel kohal on ingliskeelsed, esindatud on ka muid keeli. Raamatuülevaated on omakorda jagatud viide temaatilisse rubriiki – üldised teemad, vanaaeg, keskaeg, varauusaeg, mis erinevalt mõnest muust periodiseeringust lõppeb alles 18. sajandiga, ja lõpuks nimeta periood 19.–21. sajand.

Esimest artiklit lugedes tuli meelde väljend "saksa põhjalikkus". Ülevaade on tehtud annetamise ja ohverdamise ajaloost 5000 aasta jooksul, tänapäevani välja, lisaks veel erinevatel maadel. Joonealuseid viiteid on kohati üle poole lehekülje, seega rohkem kui ingliskeelsetes ajakirjades. Aga kui raamatuülevaadete osani jõudsin, siis seal ei olnudki joonealuseid viiteid, viidati ainult arvustatavale raamatule. Ise eestikeelsetele ajakirjadele kirjutades olen pannud rohkem viiteid.

Teine artikkel räägib Ibeeria poolsaare kirikuelust Lääne-Rooma languse paiku. Kuigi keisririigile saabus lõpp, elas kirik selle üle. Riigiprovintsid ja kirikuprovintsid ei ole olnud kattuvad mõisted. Ibeeria poolsaarel ehk tänapäeva Hispaanias arvati, et kohalikud võimud on lähedal, aga paavst kaugel, seetõttu tuleb anda kogu võim paavstile. Sellise põhimõttega saaks seletada ka eestlaste Jakobsoni ja Grenzsteini vene orientatsiooni eelistamist saksa orientatsioonile või Esimese ja Teise maailmasõja aegset kaugemate riikidega lähemate vastu liidu sõlmimise põhimõtet.

Rooma lagunemise ajal olid Ibeeria poolsaarele tunginud germaanlased, võim oli nende käes, aga neid oli tegelikult vaid väike protsent elanikkonnast. See sarnaneb sellega, kuidas 13. sajandist alates valitses ka Eestit väike protsent germaanlasi. Vahe on, et Rooma riiki tungisid barbarid, aga Eestisse tulles oldi arengus ees.

Saksamaa ajaloo kohta on artikkel natside näljapoliitikast Teise maailmasõja ajal. Selles viidatakse Eestile ka ajakirjas endas. Eestlasi pole mõistetud, miks nad suhtuvad Saksa okupatsiooni nii hästi. Seda on seletatud sellega, et eelnes ja järgnes Nõukogude okupatsioon. Kuid see artikkel mainib, et Baltikumis said inimesed sõja ajal ka rohkem süia kui teistes okupeeritud maades. Sakslastel olid kategooriad, kellele kui palju toitu anti. Kõige vähem said juudid, kellele toidunormist ellujäämiseks ei piisanud. Piima said lapsed rohkem kui täiskasvanud. Sõjaaegne olukord sõltunud ka erinevate maade sõjaeelsest arengutasemest. Mõtlesin, et Jaak Valge on kritiseerinud Pätsi põllumajanduslikku orientatsiooni, mille tõttu Eesti jäänud 1930. aastatel Soomest maha, kuid et võibolla põllumajanduse eelisarendamine aitas sõja paremini üle elada. Artikli järgi küll ei olnud kõigi maainimeste olukord ka kerge.

Ülevaateartikkel on pühendatud Viini kongressi 200. aastapäeva puhul ilmunud kirjandusele. Viini kongress kutsuti kokku seoses Napoleoni sõdade lõppemisega. Viini otsused ei olnud küll ainsad, millega Euroopa edasine saatus määrati, oli ka muid lepinguid, sealhulgas kaks Pariisi rahu. Loodi Euroopa kontsert, aga ainult suurematele riikidele. Kuna Prantsusmaa oli suur, võeti ta varsti vastu hoolimata sellest, et ta oli kaotajariik. Mõtlesin, et väikeste riikide õiguste piiramine oli võibolla üks tegur, mis kiirendas Saksamaa ja Itaalia ühinemist suuremateks riikideks. Aga ka praegu ei kuulu Euroopa Liitu Euroopa kääbusriigid, võibolla sellepärast, et nad on eesistumise jaoks liiga väiksed.

Raamaülevaadetest ühele selle numbri omale viitasin ülikooli vilistlaspäeva loengus küsimust esitades. Loeng oli Rooma ajaloost ja täiesti juhuslikult oli mul sel hetkel ajakirja lugemisjärg samuti Rooma ajaloo juures. Loengupidaja tõi välja, et Rooma vabariigis oli võim väga kitsa inimrühma käes ja et valimistel rünnati vastaskandidaate teravalt. Ajakirja järgi oli Rooma vabariik stabiilne, sest seal valitseti kollegiaalsuse põhimõttel. Mõtlesin, et koolis õppisime, nagu pärineks võimude lahususe teooria Montesquieult valgustusajast, aga võimude lahusust on esinenud ka varem. Roomas hakkas alles Caesar kõiki ameteid enda kätte koondama. Ilmselt aitab äärmuslikke otsuseid vältida juba see, kui peetakse nõu kahekesi, isegi kui kogu rahvast ei kaasata.