Kaitsmata töö

Läksin ülikooli õppehoone ühte kabinetti ja maksin ära 3000 krooni magistriõppe õppemaksu, mis oli siiamaani tasumata. Seejärel hakkasin trepist alla minema. Ametnik tuli mulle järele ja ütles, et magistritöö tuleb ka ära kaitsta. Ma ei teadnudki, et selleks on veel võimalus. Rääkisin, et mul jäi magistritöö kirjutamine sellepärast pooleli, et juba bakalaureusetöö kaitsmisel öeldi, et see ei kõlba kuhugi, ja magistritöö on osalt samal teemal. Üks põhjus, miks ma ei ole magistritööd kaitsnud, on see, et pidin õppemaksu maksma. Ma ei tahtnud selle jaoks kogu aeg raha küsida, seetõttu hakkasin tööd tegema ja nüüd olen eluga rahul. Tervislikku põhjust ma ei hakanud mainima. Olime kõndinud ühte auditooriumi. Üliõpilased juhtisid tähelepanu sellele, et ametnik oli kirjutanud midagi tahvlile. Ta oli kirjutanud sinna, et üliõpilastel on iseseisev töö, tema tegeleb minuga. Läksime arsti juurde kontrollima, kas mul on see haigus, mida ma kahtlustan. Sisenesime kabinetti üleriietega, kuigi võibolla ei tohtinud, aga märkust ei tehtud. Arst ja õde nägid väga viletsad välja. See ei olnudki arstikabinet, vaid haiglapalat, kus kõik nägid minust haigemad välja. See ei olnud haiglapalat, vaid saal, kus algas loeng. Üks naine ütles avasõnad ja andis sõna üle järgmisele kõnelejale. Istusin toolil teise inimese kõrval. Hakkasin mõnda saalisviibijat jälle pidama klassikaaslaseks, nagu oli olnud unenäo algul. Nägin klassikaaslasi järjest rohkem.