Peategelane ja indiaanlased

Kõndisin läbi Oravametsa. Tee peale oli langetatud puid, millel olid oksad küljes. Jõudsin kirjanike suvila õuele. Ema pühkis puutreppi. Teise maja kõrvalhoone aknast sisse vaadates oli näha, et seal on nurga taga kaks tüdrukut. Hakkasin sinnapoole vaatama. Raamatu peategelasele olid indiaanlased kunagi öelnud, et nad ei tapa teda, aga süstivad tema sisse mürki. Mees oli hakanud ennast pärast seda halvasti tundma. Aga kui ta oli läinud lõpuks arsti juurde, siis arst oli öelnud, et mehe organismis mürki ei ole. Seega olid indiaanlased ainult hirmutanud. Nüüd mees teadis, et teine kord tuleb indiaanlastele öelda, et ta läheb arsti juurde. Peategelane ütles oma nime, et tema eesnimi on sama, mis ühel raamatutegelasel. Tegelikult see koht oli raamatus sellepärast, et autor püüdis välja vabandada, miks ta paneb tegelasele sama nime, mis üks teine kirjanik oli pannud oma tegelasele.

*
Kirjutasin "Akadeemiale" artiklit. Olin mustandi mälu järgi valmis kirjutanud, nüüd kontrollisin viiteid. Mitu viidet tuli lisada Mart Laarile. Kui artikkel oleks valmis saanud, tahtsin seda enne ärasaatmist näidata isale. Aga kuna see oleks veel ikka olnud viimistlemata, oleks isa arvatavasti nõudnud edasi kirjutamist. Mustand oli kirjas ühes "Akadeemia" numbris. Henn ütles, et ta ei tea, kus see number jäi. Ma ka ei teadnud, aga lõpuks leidsin üles, et olin toonud väiksest köögist oma tuppa terve paki pabereid ja see number oli neist riiulis kõige all. Minu toal olid aknad mitmel küljel. Mõned raamatud olin pannud vastu aknaklaasi. Nii sai väljast nende pealkirju lugeda. Päike võis valguse käes seisvaid raamatuid kahjustada.