Mälumäng ja kojuminek

Jälgisin ühte mälumängu. Küsimuste esitaja loetles autorite nimesid ja raamatute pealkirju ning tuli vastata, kes on millise raamatu kirjutanud. Mul ei jäänud suurem osa autoreid ja pealkirju kuulmise järgi meelde, aga üks autor oli Dumas. Vastaja ühendas nimega Dumas jooni tõmmates kolm pealkirja, ülejäänud autorid polnud kirjutanud tema arvates ühtegi neist raamatutest. Küsimuste esitaja ütles, et vastaja tõmbas ühe joone sellisesse kohta, et tal ei jää järgmisele küsimusele vastamise jaoks ruumi. Hakkasime Kaunase puiesteelt koju minema. Helina küsis, kas ta võib mul käest kinni võtta. Ta võttiski. Ma ei hakanud takistama. Tal oli käsi paljas ja mul kinnas käes. Mõtlesin, et peaks küsima, kas ma pean ka kinda käest võtma. Ühes kirjas oli Helina juba varem kirjutanud, et võttis mul unenäos käest kinni, aga lasi kohe lahti, sest mulle ei meeldinud. Mõtlesin praegu, et võibolla edasi kõndides lasen lahti. Vaatasin kanali poole. Ütlesin, et üks suusataja kukkus ümber. Parandasin, et see on siiski lumelaudur. Ütlesin, et nüüd ma panin pea otseks, nüüd ma näen. Ühes majas nägin ruumi teises otsas isa. Mõtlesin, et nüüd peaks käest lahti laskma. Kui isa oleks Helina kohta küsinud, kes see on, siis oleksin vastanud, et ta väidab, et on mu kirjasõber. Tegelikult ta polnud midagi väitnud, vaid ma arvasin ise ära tundvat, et see on Helina.