Ühiskondlik ja kultuuriline dünaamika

"Social and Cultural Dynamics. A Study of Change in Major Systems of Art, Truth, Ethics, Law, and Social Relationships". Revised and abridged in one volume by the author. Pitirim Sorokin. With A New Introduction by Michel P. Richard. Transaction Publishers. New Brunswick (U.S.A.) and London (U.K.). XX + 719 lehekülge.

See raamat esitab pikemal kujul sama teooria, mille hiljuti loetud teine Sorokini raamat. Ka nüüd loetu ei ole kõige pikem variant, on ilmunud ka neljaköiteline teos sel teemal.

Sorokin on leidnud ajaloost hulga pikemate ja lühemate lainetega lainetusi. Mõnest neist olin ka varem kuulnud ja mõnda ajaloo üle mõeldes ise tähele pannud. Aga kui ma olen järeldanud lainete olemasolu loogilise mõtlemise tulemusel, siis Sorokini meetod on, et ta kontrollib oletusi konkreetse statistika põhjal, kuigi tunnistab ise, et algandmete täpsusaste ei ole ideaalne.

Ülikoolis rääkis ajaloo lainetest vähemalt neli õppejõudu. Berendsen rääkis esimesel kursusel teooriatest üldajaloo lainete kohta ja Valge neljandal aastal majandusajaloo lainetest. Mõlemad rääkisid lühidalt mainides ja mitte ise nende teooriate kasuks argumenteerides, seetõttu ei tundunud need teooriad tol hetkel veenvad. Alttoa rääkis teooriast kunstiajaloo kahe lainetena vahelduva põhistiili kohta, mida ta ise võibolla ei pooldanud, aga mis oli veenvam, sest loengutes ja õpikutes esitatud pildinäited kinnitasid seda. Piirimäe rääkis naiste riidemoe muutumisest ja tegi selle kohta ennustusi, mis on hiljem täide läinud.

Sorokini põhilained on ideatsionaalne, idealistlik ja meeleline kultuur ning ühelt kultuurilt teisele ülemineku ajal esineda võivad kriisid, millest üks olevat käes olnud 20. sajandil. Kriisi ajal pidid ühed inimesed muutuma veelgi meelelisemateks ja naudinguhimulisteks, teised pidid muutuma religioossemateks ja eetilisemateks. Kriis pidi lõppema ajal, mil viimaseid hakatakse juhtidena austama. Sorokin ei ole siiski kindel, kas järgmine faas on ideatsionaalne või idealistlik. Idealistlik oleks ideatsionaalse ja meelelise vahepealne, kui ideatsionaalseid ja meelelisi väärtusi austatakse võrdselt.

Sorokini kunstiajaloo lained on pikemad kui need, mida Alttoa õpetas. Sorokini järgi on renessansist 20. sajandi alguseni kunst muutunud järjekindlalt meelelisemaks. Seejuures loeb ta meeleliseks ka ususõdade aegse barokk-kunsti, kuna üks meelelisuse tunnus olevat dünaamilisus. Sellele ma väidan vastu, et meeltega tajutava pildile kandmine eeldab, et modell saab poseerida, siis võiks ju meelelisemaks pidada hoopis staatilisemat pilti, dünaamilise stseeni jäädvustamisel kasutatakse rohkem fantaasiat. Sorokini arvates kujutatakse meelelisel perioodil rohkem paljast inimkeha. Kui seda on kujutatud siiski ka teistsugusel perioodil, siis Sorokin lahendab vastuolu sellega, et olevat vahe, kas riieteta inimest kujutatakse erootiliselt või mitteerootiliselt. Siin tunduks eri inimestele ilmselt erootilised erinevad asjad, lisaks lapsvaatajatel on rohkem muud huvid.

Olen mõelnud, et üks ajaloo lainetus on sõdade ja rahuperioodide järjekindel vaheldumine. Selle üle on enne mind mõelnud ka Sorokin, aga tema lained on jällegi pikemad. Kui mina olen pidanud ühte sõda üheks laineks, siis Sorokin räägib tervetest ajastutest, millest ühtedel on sõdu tihedamalt ja teistel hõredamalt, lisaks erinevates sõdades tapetakse erineval määral, keskajal võidi vaenlane ka ellu jätta. Kõige ohvriterohkemad sõjad olevat Euroopas olnud 20. sajandil, teisel kohal on 17. sajand, kolmandal 18. sajand ja neljandal 19. sajand. 21. sajandit polnud veel olnud. Sorokini meelest oli esimene sõda, kus lahingutegevus käis iga päev, Esimene maailmasõda. Minu meelest vähemalt kindluste piiramisel oli kindlus iga päev piiramisrõngas juba varem, toiduvarud vähenesid. Ja kui varasemates sõdades ei olnud ka iga päev lahinguid, siis Napoleon Venemaalt taganedes ei kaotanud mehi mitte ainult lahingutes, vaid ka pika rännaku tõttu.

Sorokini arvates on ajaloos peaaegu kõik arengud olnud lainelised. Rohkem räägitavat Euroopas lineaarsest arengust, kuid Sorokini järgi on see lineaarne ainult ühe ajalõigu piires. Ka Sorokin nimetab kolm erandit, mille puhul ei olevat lainelist arengut olnud – inimkonna arv, teadmiste hulk ja tööjaotuse mitmekesisus olevat kasvanud järjekindlalt. Kuid Sorokin ennustab, et ka see ei jää igavesti nii, pööre alles tuleb.