Tunnist välja

Istusin õpetaja Kalme inglise keele tunnis Lauri K. kõrval. Teised kirjutasid, aga mul polnud vihikut laual. Ütlesin, et ah et kirjutada tuleb, ja hakkasin asju kotist välja võtma. Mulle öeldi, et õpetaja Mitt ootab mind, ta on mures. Hakkasin Miti juurde minema. Mõtlesin, et võibolla ta on avastanud, et mul on varasemas klassis mõni õpik tagastamata jäänud. Läksin sinna ruumi, kuhu mind kutsuti. See oli suur auditoorium, mis oli õpilasi üsna täis. Rääkima pääsemiseks pidi ootama. Vaatasin, kuhu oma kotti panna. Tagumistesse pinkidesse ma ei pannud, sest seal oleksin olnud teistele liiga lähedal. Panin koti ühe keskkohale lähemal oleva rea vahekäigu kõrval olevale keskmisele otsale. Aga varsti võtsin sealt ka ära, sest ülejärgmisel toolil istus üks tüdruk. Läksin veel ettepoole. Ruumi ees ei rääkinud õpilastega õpetaja Mitt, vaid Kalme. Mõtlesin, kuidas saab Kalme kahes ruumis korraga olla, kas teda on kaks tükki. Vahepeal ta ei rääkinudki kellegagi, aga ma ei läinud veel tema juurde, sest minu meelest ta oleks pidanud kutsuma. Õpetaja ütles, et Jürgeni tüdrukud tulid. Vaatasin, et sisse marssisid Jürgen I. ja kari tüdrukuid. Nüüd läksid vist nemad ka veel minust ette.

*
Meil oli naiskülaline. Ta hakkas lahkuma ja otsis oma jalanõusid. Ta leidis need kapi alt. Ütlesin, et sellised jalanõud. Kui külaline oli lahkunud, siis vaatasin aknast välja. Mõtlesin, ega vihma ei saja. Seejärel oli selgelt aru saada, et vihma sajab, sest sadu läks tugevamaks. Ja vihm muutus veel raheks. Raheterad läksid järjest suuremaks, need võisid olla juba tapvad. Vaatasin, ega kedagi rahe käes ei ole. Tavaliselt tapva rahe korral olid suurem osa inimesi mingil seletamatul kombel ohutus kohas. Aga meie külaline oli just välja läinud. Tundus, et rahe hakkab aknaklaasi lõhkuma. Aga kui ta lõi mõnda kohta mõra, ei tähendanud see veel, et kõik aknaklaasid üleni puruneks.

*
Vaatasin, et uues "Akadeemia" numbris ilmub minu kaastöö Koidulast, mida ma ise vahepeal ei mäletanud. Mul oli "Akadeemias" varem juba nii palju kaastöid ilmunud, et viimane ei jäänud enam nii hästi meelde. Olin kirjutanud pool lehekülge Koidulast ja sellele oli lisatud veel lühem väitlus, mis oli ainult üks lause pikk. Vastulause pealkirjaks oli "Rohkem tööd". Mõtlesin, et kommenteerin blogis, et selle kaastöö kirjutamine ei olnud üldse minu mõte, vaid isa palus, ja nüüd avaldatakse vastulause. Kirjutasin selle kaastöö isa koostatud raamatu kokkuvõttena kümne minutiga teise raamatu tõlkimise vaheajal, paludes isal üle kontrollida, kas kõik on õige. Isa oli kiitnud, et väga hea.

Lugesin ajalehte

Riiulis oli üks raamat, mis tundus olevat see Carlyle'i raamat inglise keeles, mida ma olin tõlkinud. Aga kui lähemalt vaatasin, siis oli pealkirjas üks sõna siiski teine. Kirjutasin midagi laipadest. Nüüd võisid kurjategijad seda ära kasutada ja mind tapjaks lavastada. Ajalehes ilmus kaks nädalat järjest kord nädalas rubriik, kus luuletaja kirjutas proosalausetega. Ma olin ka luuletaja, aga kui oleksin sellele rubriigile kaastöö saatnud, siis poleks arvatavasti avaldatud, sest ma olin vähem tunnustatud ja avaldamisruumi pärast oli konkurents. Lugesin seda rubriiki võrgulehelt, paberlehes see võibolla ei ilmunudki. Ajalehes kirjutati, et valitsus on kehtestanud kõigile pankadele negatiivse intressi. Ainult nendelt ei võetud raha vähemaks, kellel oli seda kõige rohkem. Mul oli vist natuke vähem.

Edasilükatud etturite taha

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rc3 e6 5. g4 Og6 6. Rge2 c5 7. h4 h6 8. Oe3 Lb6 9. Ld2 Rc6 10. 0-0-0 h5 11. dc Oc5 12. Oc5 Lc5 13. Rf4 Rge7 14. Rg6 Rg6 15. f4 hg 16. h5 Rge7 17. Oe2 La5 18. a3 g3 19. Og4 b5 20. Vg1 b4 21. Rb1 (Siiani partiist Sokolov - Karpov, edasi oma peaga.) 21. ... ba 22. Ra3 Rb4 23. Vg3 Vc8 24. c3 Ra2+ 25. Kc2 0-0 26. Rb1 La4+ 27. b3 Rb4+ 28. Kb2 La2+ 29. Kc1 Lb3 30. Lc2 Ra2+ 31. Kd2 Lb6 32. Ke1 Rb4 33. Ld2 Ra6 34. Ra3 Rc5 35. Of3 Rf5 36. Vg5 Vfd8 37. Lg2 Re4 38. Oe4 de 39. Vc1 Le3+ 40. Kf1 Lc1+ 0:1

Kõlbmatu pirukas

Pidin sõitma Tartust kaugemasse kohta. Olin arvestanud, et tõusen üles tund aega enne bussi väljumist. Aga nüüd mõtlesin, et pean tõusma tund ja veerand, sest pool tundi kulub vannitoas, pool tundi köögis ja on veel vaja veerandit tundi bussi peale kõndimiseks. Mulle oli saadetud pirukas. Lõin sellele hambad sisse. Aga sülitasin hammustatud tüki kohe välja, sest piruka sees elasid putukad. Pirukas tundus lisaks olevat mürgitatud, sest mul tuli keele pealt nahk maha. Pidin jätma reisile minemata. Pirukas võibolla ei olnud mürgitatud, muidu poleks putukad selle sees elusad olnud. Või olid need putukad ise mürgised. Hakkasin minema asutuse wc-sse, et suud loputada. Üks poiss ütles mulle, et tema minu asemel filmimise ajal ei läheks. Mind filmimine ei huvitanud, filmil sai selle koha pärast välja lõigata. Nägin peeglist, et keele otsa keskelt on ka tükk puudu.

Kerese kirjad

"Paul Keres. Mälestusi, materjale, kirju". Koostanud Paavo Kivine. Olympia 2015. 606 lehekülge. Viimati loetud leheküljest 335 kuni lõpuni.

Sain läbi kolmest tsüklist koosneva raamatu viimase, kirjade tsükli. Enne selleni jõudmist oletasin, et see on minu jaoks kõige huvitavam, kuna olen ise aastaid kirjade kirjutamisega tegelenud ja et kirjad antud teoses on Kerese enda kirjutatud.

Kirju on raamatus peamiselt kahele inimesele - ajakirjanik Paul Tammele ja väliseestlasest heliloojale Tubinale. Kirjad Tammele on kirjutatud noorena ja nende kirjutamise ajal huvitas Kerest ainult male. Seetõttu olid need minu jaoks loodetust vähem huvitavad, aga tuletavad meelde, et nooremana oli vist male ka minu enda huvide hulgas vahepeal esikohal. Keres kirjutab Tammele, et peab välkturniiril halvemat tulemust kui 100 protsenti võimalikust läbikukkumiseks, samas halvustab ta Tamme mänguoskust. Mõned laused neis kirjades on sellised, et kui mulle selliseid saadetaks, siis mul vist kaoks tahtmine sellise inimesega kirju vahetada. See on mõnevõrra ootamatu, kuna Kerest on tavaliselt kiidetud üliviisaka inimesena. Aga on tavaline, et nooremana ollakse ebaviisakamad, kuigi mõni võib kibestuda ka vanadushaiguste tõttu. Kirjadest Tammele sain teada, millele ma Kerese artiklikogu koostades ei mõelnud, et kõik ajalehtedes Kerese nime all ilmunu ei olnudki tema enda kirjutatud, vaid osa kirjutas Tamm. Aga kui nad olid omavahel kontaktis, siis Kerese isikupäraga ilmselt siiski arvestati.

Kirjad Tubinale on huvitavamad. Neis ei ole juttu ainult malest, vaid ka muudest asjadest. Seetõttu võiksid need lisaks maletajale huvi pakkuda ka malet mitte mängivale ajaloolasele. Keres kirjutab kaupadest ja kaubapuudusest Nõukogude Eestis, tervise halvenemisest, ka malest, aga mitte väga palju Tubina erialast muusikast. Kui kirjades Tammele mõtles Keres sellele, kuidas male abil raha teenida, siis kirjades Tubinale on päevakorda tõusnud küsimus, kuidas olemasolevat raha kulutada. Tubin aitas Kerest korduvalt erinevate masinate või nende varuosade ostmisel. Ühel korral kirjutab Keres, et tahaks midagi osta, aga ei tea, mida on olemas. Üldiselt uuris ta kaupu siiski hoolega, sest masinatest kirjutades paneb ta kirja ka nende täpse margi. Kui nooruses mõtles Keres turniiril sajaprotsendilise edu saavutamisest, siis hiljem ütleb ta juba, et igal võistlusel ei ole koht nii tähtis ja et ei tahagi väga pikki turniire mängida. On arvatud, et Keres suri noorelt, aga ise peab ta ennast 50. eluaastatel juba vanaks.

Varem olen kuulnud ja lugenud, et hea malemänguoskus on päästnud maailmameister Alehhini ja Tartu meister Kullamaa elu. Nüüd lugesin, et mõningatel andmetel ka Kerese elu. Aga on olnud ka teistsuguseid aegu - Ivan Julma ajal oli Venemaal tsaari males võitmine eluohtlik, nagu kirjutati ühes kroonikas.

Keerulised hinded

Siil sõi rästikut. Küsiti, kas siilid on kasulikud või kahjulikud loomad. Vastasin, et kui nad rästikuid söövad, siis on vast kasulikud, sest rästikud on ohtlikud. Rästiku söömine ajas siili väga paksuks. Kõndisin läbi uste. Üks laps hakkas mind jälitama. Põgenesin tal eest. Kontrollisin, et sain niimoodi ümber tänavanurga keerata, et laps ei näinud, kuhu ma lähen. Läksin kooli. Anti tagasi eesti keele kontrolltööd. Hinde koha peale oli kirjutatud keeruline kribu. Direktor küsis, kas ma sain kahe. Vastasin, et ei, kolme miinuse. Vaatasin, et olin vastanud valesti, olin saanud vist kaks hinnet - nelja ja kolme ilma miinuseta. Lehe pöördele jäävad lüngad olid kõik täitmata. Vaatasin, et lehekülje allservas on punasega number üks. Küsisin Sandrilt, kas ma sain hindeks ühe. Sander vastas, et ei, see üks on see, mis tuleb lünka kirjutada, kõigisse tagumistesse lünkadesse tuleb kirjutada 1. Pidime avama vanad vene keele töövihikud ja lugema uuesti lünkharjutust, mida olime juba aastaid tagasi kolmandas klassis teinud. Mõtlesin, et nüüd võib mul asi halvemini minna kui tol korral. Kolmandas klassis ma natuke oskasin seda harjutust, sest harjutused olid uue osa peale, aga praeguses klassis oli uus osa teine.

Ülikooli arvutisüsteem

Lugesin ajalehest "Edasi" Ehlvesti artiklit. See oli terve lehekülje pikkune ja väga huvitav. Selles oli male kohta selliseid tähelepanekuid, mille peale ma polnud ise tulnud. Artikkel oli ilmunud neli aastat tagasi, aga ma polnud seda varem lugenud. Nähtavasti olid mul jäänud just selle numbri ilmumise kuupäeval lehed lugemata. Lugesin köögis ja pidin varsti kooli minema. Ehlvest oli ise ka köögis.

*
Olin ülikooli peahoones. Sisestasin ülikooli arvutisüsteemi enda kohta andmeid. Osad kopeerisin koduleheküljelt. Sealt võtsin ka fotosid. Võidi öelda, et ülikooli leheküljel peab seljas olema ülikond, mitte teksajakk. Vaatasin, milliseid andmeid Lauristin on enda kohta ülikooli arvutisüsteemi sisestanud. Mina olin sisestanud lühiandmeid, aga Lauristin terveid pikki peatükke. Üks peatükk oli tema õpingukaaslastest ja üks tema õpilastest. Kokku oli tal umbes kuus peatükki. Peatükke oli rohkem, kui ma esimesel hetkel nägin. Need olid vist raamatuna ka ilmunud. Minu kohta võidi öelda, et mul ei tohi ülikooli arvutisüsteemis andmeid olla, sest ma pole ülikooliga seotud. Olin vähemalt ülikooli lõpetanud. Magistritöö kaitsmist polnud toimunud, aga peaasi oli, et magistritöö oli ülikooli raamatukogust kättesaadav. Mõtlesin, et sisestasin õppehoone arvutisse kaks parooli, siin võib nuhkvara olla. Varem vähemalt oli juhtunud, et mõned üliõpilased seda ülikooli arvutitesse panid, võibolla praegused üliõpilased olid targemad. Läksin kirjastusse. Tõnu istus seal arvuti taga, mina ja Henn teisel pool lauda. Panin arvutihiire hiirepadjale. Esimese liigutusega ma ei saanud padjale pihta. Isa tuli ka kohale.

Sündmused poesaalis

Inimesed hakkasid massiliselt Lõuna-Ameerikasse kolima, et Venemaast võimalikult kaugemale saada. Lõuna-Ameerikas tõusid isegi need hinnad, mis Euroopas ja Põhja-Ameerikas langesid. Raadiost tuli Euroopa Liitu astumise teemaline laul. Lauldi, et kas meil on üldse teist valikut. Keerasin raadio kinni. Minu arvates ei tohtinud rumalaid mõtteid lauludena esitada.

*
Mul oli pea maha raiutud. Võtsin ühte kätte oma pea ja teise timukakirve ning hakkasin raudteejaamast kodu poole kõndima. Pead käe otsas oli kantud ka enne mind. Kord nõudiski, et hukatu läheks koju pead käe otsas kandes. Aga ma panin omavoliliselt pea kaela otsa, nii et silmad hakkasid nägema. Mind oli hukatud selle eest, et mul oli oma arvamus.

*
Kõndisin mööda teed. Mõtlesin, et kui eeskõndija mind ründab, siis väänan tal mõlemast käest noa välja. Proovisin seda teha. Läksin poodi. Ladusin valitud kauba kassasse ja läksin riiuli pealt maksmiseks raha võtma. Mulle öeldi, et selle rahaga ei tohi maksta, see on mõeldud teise asja jaoks. Vastasin, et ma arvasin, et minu eest maksavad teised. Mul ei ole endal raha kaasas, kui teised minu eest ei maksa, siis ma ei ostagi midagi. Teised maksid minu eest küll, aga teiste rahatähtedega. Läksin istusin poesaali kaugemasse nurka. Teised istusid ka maha. Ühte istujat rünnati ja ta kukkus selili põrandale. Ma ei teadnud, kui tõsiselt ta kannatada sai. Peeti kõnesid. Üks kõneleja rääkis üsna lühidalt. Kui ta lõpetas, kommenteeris tema kõrval istuja, et eelkõnelejal on endal piinlikum kui kuulajatel. Ta ise vihkab seda anekdooti, mille ta esitas.

Mitmekeelne pagulane

Lugesin Inglise lehest "The Guardian" lugu naiskirjanik Lappinilt, kelle eesnime kirjutati inglise keeles Elena, eesti keeles peaks võibolla olema Jelena. Ta elas lapsena Tšehhoslovakkias ja tema elulugu algas minu oma sarnaselt - ta hakkas kirjutama ilukirjanduslikke jutte kohe, kui lugemise selgeks sai. Ta kirjutas tšehhi keeles, aga kodus rääkis vene keelt. Seoses Praha kevade mahasurumisega põgenes ta vabasse maailma. Ta oli tahtnud saada kirjanikuks, aga nüüd ei olnud tal tšehhi keeles kellelegi kirjutada. Mõtlesin, et siis olid eesti Teise maailmasõja aegsed pagulased õnnelikumas olukorras, sest neid oli nii palju, et nad asutasid oma kirjastused, mis hakkasid eestikeelseid raamatuid välja andma. Lappin sai lõpuks nii selgeks inglise keele, et hakkas raamatuid kirjutama selles. Ja kõige lõpuks selgus, et tema tegelik isa oli ameeriklane ja sünnipärane inglise keele rääkija. Pagulasest kirjanik oletab, et võibolla sel juhul hakkas talle endale ka inglise keel kauge mälestuse tõttu meeldima.

Aparaadid ja vihikud

Läksime ilma riieteta rongi peale. Varsti tuli mõte riided selga panna, sest ilm võis külmemaks minna ja riides inimesed võisid riieteta inimesi peksta.

*
Aknast oli näha suusatajaid, aga need olid rullsuusatajad. Oleks võinud päris suuskadega sõitma minna, aga lumi oli ära sulanud. Vaatasin, milliseid fotosid ma olen teinud. Aparaadis olid järjest fotod loomadest. Mõtlesin, kus ma metsloomi kohtasin. Aga ma polnudki neid kohanud, vaid pildistanud televiisoripilti. Neid fotosid loomadest oleks võinud hakata järjest ühekaupa võrku üles riputama. Kirjutasin vihikusse, et sain teada, et kui ma olen kuulnud, et Pille räägib Helinast, siis need pole olnud hallutsinatsioonid, vaid ta on rääkinud ühest teisest Helinast. Pille kõndis minu kõrvale ja kohendas ennast. Mul tuli liiga hilja meelde vihik kinni keerata, võibolla Pille luges midagi. Kui Pille oli läinud, siis vaatasin, et tema küljest oli tilkunud vihiku peale hapet. Sellest oli kahju, sest ma olin kirjutanud samadesse vihikutesse mitu aastat. Läksin hapet maha pesema. Ehitasin raadiot ümber. Kui panin seejärel raadio mängima, siis see kahises. Panin raadio kinni ja võtsin tema küljest enda lisatud kette vähemaks, et kahin kaoks.

Asjade pakkimine

Lähenes hotellist kojusõit ja pakkisime asju. Olin pannud alumise särgi selga kellegi teise oma. Aga ma ei hakanud seda enam seljast ära võtma, sest midagi pidi seljas olema. Keegi teine võis küll oma särki otsima jääda. Olime pidanud vahetama hotellituba ja osa asju oli niiviisi kaotsi läinud. Andres tõi mulle tagasi raamatu. Ma ei olnud kindel, kas ma olin selle talle laenanud või kinkinud. Seda sai kindlaks teha vaadates, kas pühendus on sisse kirjutatud. Leidsin ka Kristeri käes olnud raamatu ja pakkisin sisse. Leidsin mõned ajalehenumbrid. ERSP lehe otsustasin koju viia, aga kahest lehest, mis Erik enda kätte võttis, loobuda. Isa toodud raamatud olid eri kohtades laiali. Ta oli need toonud Leevaku raamatukogust. Ma ei teadnud, kas ta oli need laenanud või olid need päriseks antud. Juhul kui need olid välja laenatud, võis raamatukogutöötajate pettumus olla suur, et neid tagasi ei viida. Leidsin järjest uusi asju, mida tahtsin koju viia. Asjad olid virnas ja sorteerisin seda, et mille viin koju ja mille jätan siia. Mulle tehti juba märkus, et läheb kiireks. Mõtlesin, et kõik "Malekooli" eksemplarid viin koju. Aga selgus, et üks raamat, mida olin pidanud "Malekooliks", oli hoopis romaan.

Kinnisest variandist teravaks

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rc3 e6 5. g4 Og6 6. Rge2 c5 7. h4 (Siiani Karpovi raamatust.) h5 8. Rf4 Rge7 9. Rg6 fg 10. dc Rec6 11. f4 Oc5 12. Od2 Lb6 13. Ra4 Of2+ 14. Ke2 Rd4+ 15. Kf2 Rc2+ 16. Kg2 Ra1 17. La1 Ld4 18. Ld1 hg 19. Oe2 Le4+ 20. Kg1 Rc6 21. Rc3 Ld4+ 22. Kg2 0-0-0 23. Og4 Kd7 24. Le2 Rb4 25. Lb5+ Kc7 26. Vd1 Vh4 27. Oe6 Rd3 28. Vf1 Rf4+ 29. Of4 Vf4 30. Vf4 Lf4 31. Rd5+ Vd5 32. Ld5 Lg5+ 33. Kf2 Lh4+ 34. Ke2 Lh2+ 35. Kd1 Lg1+ 36. Kc2 Lh2+ 37. Kc3 Lg3+ 38. Kb4 Le1+ 39. Ka3 Le3+ 40. b3+ Lc1+ 41. Ka4 Lb2 42. Ld6++

Klahvivajutus

Ariel rääkis, et üks mees elab maa all ja kogub sinna raha. Ta olevat kogunud juba miljardeid. Ta tahtvat vaadata, kui palju raha sinna mahub.

*
Sain ühelt mehelt elektronikirja, ta küsis ühe teise inimese elektronposti aadressi. Ma ei saanud kohe küsimusest selgelt aru ja andsin ebamäärase vastuse. Mehelt tuli teine kiri, et ma ei anna talle aadressi. Nüüd jõudis jutu mõte mulle kohale ja nüüd andsin. Istusin arvuti taga isa toas. Minu kõrval istuv poiss vajutas ühte minu arvuti klahvi. Ütlesin, et niiviisi ma ei saa selles ruumis töötada. Poiss läks kööki. Läksin talle järele ja tirisin teda juustest. Aga hakkas tunduma, et ma polnud tirinud venda, vaid külalist, sest köögis oli ka üks võõras naine, kes paistis olevat selle poisi ema. Läksin arvutiga väiksesse kööki. Poiss ja tema ema tulid varsti ka sinna. Ütlesin, et ma pole veel ühtegi lauset lugeda saanud ja juba nad tulevad jälle. Poiss tegi uue katse öelda seda, mille eest ma olin teda karistanud.

Arhiiviviide

Räägiti ühest arhiivimaterjalist. Hakkasin endale selle materjali asukohta välja kirjutama. See läks aeglaselt, sest selle materjali asukoht oli segasem kui teistel. Aga mõtlesin, et võibolla tahan sellele materjalile viidata. Lõpus oli üks selgem rida, võibolla oleks piisanud selle rea ümberkirjutamisest.

Lüngad konspektis

Mäletasin veel aega, kui asutati esimesed wc-d, aga ma ei mäletanud, mis enne seda oli. Esimeste wc-de uksed ei asunud põranda kõrgusel, vaid kõrgemal, nende juurde tuli ronida redeliga. Kui olin keset rahvasumma, tuli piletikontroll mult wc piletit küsima. Ütlesin talle, et mul on pilet olemas, aga ma ei leia seda kohe üles. Põgenesime vaenlaste eest ühest katuseaknast välja ja teisest sisse, et selle taga ära peita.

*
Hakkasin õppima magistriõppe üldajaloo loengukursuse eksamiks. Olin kirjutanud nimed ja daatumid välja, õppisin need kiiresti pähe. Siis tuli meelde, et mul ei ole kirjas kõiki nimesid ja daatumeid. Bakalaureuseõppe üldajaloo eksamiteks õppides oli neid olnud neli korda rohkem. Nüüd ma polnud kõigis loengutes käinud. Olin puudunud nii paljudest loengutest, et eksamil oleks küsitud arvatavasti just puudutud osa kohta. Sellisel juhul oli kombeks, et laenati mõne teise korralikuma üliõpilase konspekti. Aga ma poleks kellegagi kohtunud. Siis võis küsida konspekti kursuse listis. Aga listid olid olemas ainult bakalaureuseõppe kursustel. Varem oli olnud ka magistrantide list, aga minu teada oli see laiali saadetud. Seetõttu otsustasin, et ma ei lähegi tänavu eksamile, vaid kuulan järgmisel õppeaastal seda loengukursust uuesti. Neid kohti, mis on juba pähe õpitud, ma uuesti ei konspekteeri. Kahjuks oli kogunenud juba mitu eksamit, mille olin edasi lükanud. Bakalaureuseõppes olin olnud korralikum. Lamasin Paides voodis ja hakkasin üles tõusma. Tuppa sõitis sisse kaks suurt ja hirmuäratavat veoautot.

Peedu 2016

Uued keelereeglid

Vaatasin feisbukki. Üks pilt, millest ma noole üle tõmbasin, vilksatas kahtlaselt. Kontrollisin, ega ma seda kogemata laigitud lehekülgede hulka ei lisanud. Vaatasin, et seal on mul naiste, mitte meeste pildid. Olin laikinud ainult selliseid lehekülgi, millel olid rahulikud pildid - naised, taimed või lumi. Läksin koolimajast välja kooli õuele. Vastu tuli Martin, kes esitas mulle ühe küsimuse. Ta oli haige olnud ja tuli nüüd hilinemisega kooli. Mulle oli täna üks teine klassivend juba koju helistanud ja samuti ühe küsimuse esitanud. Rääkisin, et mul hakkas ka täna öösel nohu tekkima. Seda taheti juba ravima hakata, aga praeguseks on see üle läinud. Nohu võis küll veel uuesti välja lüia. Mulle tuli meelde, et kell võib juba tunnis olla ja õue kaugemasse otsa kellahelin ei kosta. Kiirustasin tundi. Selleks oli eesti keel. Sain tagasi kontrolltöö, mille eest oli pandud hindeks kaks. Olin saanud viimasel ajal kõik eesti keele kontrolltööd kahed. See tähendas, et kaks pidi tulema ka lähenev lõpukirjand. Veaks oli loetud ootamatuid asju. Ka kõik klassikaaslased, kelle hinde ma teada sain, olid saanud kahe. Vaidlesime õpetajaga paranduste üle. Küsisin, mitu viga saab ühes lauses teha. Kui lauset üldse kirja ei pane, siis on see üks viga, aga kui see kirja panna ja kõik tähed on valed, siis on see mitukümmend viga. Küsisin, kui palju peab raamatuid lugeda jõudma. Igas aines peab iga nädal ühe raamatu läbi lugema, tahaks omal valikul raamatuid ka lugeda. Õpetaja ütles, et need õpilased, kes midagi ei räägi, võiksid ka rääkida. Ühena ta pidas silmas mind. Krister vastas, et ei tea, kui kõik räägiksid, siis kuluks rohkem aega. Õpetaja ütles, et 2003. a. õigekeelsussõnaraamat enam ei kehti, 2006 ilmus uus versioon. Lauri H. vastas: "Kes neid osta jõuab? Laseme iga aasta uue versiooni välja ja teeme kohustuslikuks. Koolis peab õppima, mitte pärast kooli lõpetamist." Krister palus, et õpetaja läheks haiglasse tema sugulast vaatama. Õpetaja vastas, et seda ta teha ei saa, see on liiga vastutusrikas. Küsiti, kas keelevigade parandamine on siis tähtsam. Õppisin terve päeva, aga kaks ähvardas tulla ka matemaatika eksam. Mulle võidi öelda, et ma käin liiga raskes koolis. Klassist lahkudes lõin protestiks kontrolltööhinde vastu laudu ja toole ümber. Mõtlesin, et kui lõpukirjand tuleb nagunii kaks, siis mul pole mõtet rohkem koolis olla, lähen minema. Edasi mõtlesin, et järgmine tund on inglise keel, ma parem lähen kohale, inglise keele õpetajaga ma pole veel tülli läinud, inglise keeles saan paremaid hindeid kui eesti keeles. Inglise keele klassis mõtlesin, et kui ma kohe wc-sse ei lähe, siis pean minema tunni ajal. Ma polnud tahtnud enne minna, kui ma leian üles, kus ruumis tund tuleb.

Kolm tuttavat

Üks naine pidas vene keeles kõnet. Ta nimetas ühe nime. Täpsustati, kuidas see nimi umbes eesti keeles on. See nimi oli Helina nime sarnane. Hakkas tunduma, et ma olen vahetanud kirju venelasega.

*
Kirjutasin ühe asja, mille põhjal võidi arvata, et ma näen ette, et Oudekki valitakse presidendiks. Lapsena olin talle juba umbes sellist ametit kambas pakkunud. Olin mõelnud välja, et kambal peavad olema eraldi pealik ja president. Aga ma polnud teadnud, kummast ametist ise loobuda, sest teised kamba liikmed olid minust nii palju nooremad.

*
Tahtsin näidata Tulvistele kunstiraamatust räägitu kohta pildilist näidet. Läksin võtsin ühe maja küljest kunstiraamatu ja Tulviste tuli mulle järele, et seda vaadata. Aga see oli teine raamat kui ma olin arvanud. See oli uuema aja kunsti kohta. Uuema aja kunst oli halvem.

Sarnase kõlaga nimi

Kõik doktorandid saatsid mulle järjest feisbuki liitumiskutse. Kui ma noorem olin olnud, siis nad polnud saatnud. Aga siis ma polnud ise veel õppimisega nii kaugele jõudnud. Läksime külla. Surusime kätt. Minu vennapoega pidas üks naine minu vennaks. Mõtlesin, et ma olen surunud ainult kolme inimese kätt, ülejäänutel mitte. Edasi mõtlesin, et peabki suruma ainult tuttavamatel. R. Soosaare kohta ütles tema juhendaja, et oli Soosaarele ühte tähtsat töökohta pakkunud, aga ta polnud väljagi teinud, sest tal olid oma huvid.

*
Ema ütles, et üks poiss nimetab nime Ivo. See tähendanuks Ivo Schenkenbergi. Vaidlesin vastu, et selleks nimeks on Simo. Poiss kinnitas minu kõrva järgi seda, mis mina ütlesin. Räägiti, et Ivo Schenkenbergi nimetatakse male-Ivoks. Tema mängivat kogu aeg malet, mina kogu aeg lugevat.

Näljased sakslased

"Ajalooliselt Ajakirjalt" lugesin viimati Esimesele maailmasõjale ja selle tagajärgedele pühendatud numbrit, võibolla see mõjutas, et ajalehest "Die Welt" lugesin seejärel artiklit sama sõja teemal. "Ajaloolises Ajakirjas" kirjutati sellest, et Saksamaa kaotust seletati legendiga omade pistodahoobist selga, kuna rinne oli sõja lõpul vaenlase territooriumil, aga tagala hakkas mässama ja sundis rahule. "Die Welt" näitab kätte, mis olid mässu põhjused. Sakslasi muutis mässuliseks toidupuudus. Toidupuuduse üks põhjus oli Suurbritannia mereblokaad. Mõtlesin, et Napoleon oli umbes sada aastat varem kuulutanud välja kontinentaalblokaadi Suurbritannia vastu, nüüd oli see siis tugevnenud ja suutis ise mandrit blokeerida. Nüüd oli küll ka Prantsusmaa inglaste poolel. Näljaga võitlemiseks hakati Saksamaa linnades 1916. aastal rajama rahvakööke, kus püüti toiduainete jagamist igati ratsionaliseerida. Neis antav toit ei olnud küll tasuta. Aga ka rahvaköögid ei aidanud, talve 1916-1917 nimetati kaalikatalveks, sest toiduaineid oli veel vähem. Kaalikatalve nimetus esines vist ka meie keskkooli ajalooõpikus, igal juhul oli see mulle juba enne nüüdse artikli lugemist tuttav. Kaalikatalvel suri sakslasi nälga ja veel rohkem haigustesse, mis olid aga samuti näljast tingitud. Järgmisel talvel oli vist olukord parem, ilmselt idarinde muutunud olukorra, võibolla lisaks ka muude abinõude tõttu. Saksamaa toiduga varustamist parandas ilmselt ka Eesti okupeerimine 1918. Eestlaste mälestustes on see Saksa okupatsioon ebameeldiv aeg.

Lemmikraamatute nimekiri

Olin saanud üle-eestilisel luulekonkursil esikoha. Olin selle saanud kaks korda järjest. Ütlesin, et ma ei mäleta, kas see juhtus eile või aasta tagasi. Tartu luulekonkursil olin jäänud kolmandaks. Viimati toimunud konkursile oli tulnud saata enda lemmikraamatute nimekiri. Nüüd olid korraldajad pannud osalejate lemmikraamatute nimekirjad koos kaanepiltidega ritta. Kõigilt osalejatelt oli sama arv raamatuid. Ma olin nimetanud ka selliseid, mida ma polnud läbi lugenud, lasteraamatuid olin nimetanud rohkem kui täiskasvanute omi ja mõne raamatu pealkirja olin ise välja mõelnud. Aga ka väljamõeldud raamatutele olid korraldajad leidnud kaanepildi. Mulle võisid lugemata raamatud kaanepildi pärast ka meeldida. Kõik minu lemmikraamatute väljatoodud kaanepildid olid selle poolest sarnases stiilis, et kõigil olid kujutatavad objektid kaane keskel. Ühe raamatu pealkiri oli "Hunditund". Korraldajad olid sellest välja lugenud kirjanikunime Undi ja lisanud selle järele omalt poolt hüiumärgi, et küllap mulle meeldivad ka Undi raamatud. Mõtlesin, kas ma võin saada pealkirjade väljamõtlemise eest võltsimissüüdistuse. Vast mitte, sest ka väljamõeldud pealkiri näitas, mis stiilis raamatud mulle meeldisid.

Lootusrikas vähemettur

1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6 Rg6 21. Rc2 Rdf8 22. Rd4 e5 23. Rd5 Ld8 24. Rf5 ef 25. Ob6 Ld7 26. Rde7 Re7 27. Rd6 f3 28. Vf3 Oe4 29. Re4 Vb6 30. b3 Lc7 31. c5 Vc6 32. b4 Rc8 33. Ld5 Kh8 34. Vd1 (Siiani partiist Ehlvest-Frias, edasi oma peaga) 34. ... Vce6 35. Rg5 fg 36. Vf8 Vf8 37. Le6 Lf4 38. La6 Lb4 39. c6 Lc5+ 40. Kh1 Re7 41. Lb7 h6 42. c7 Lc2 43. Vg1 Vc8 44. a4 Lc7 45. a5 Lb7 46. Ob7 Vb8 47. a6 Rc8 48. Va1 Ra7 49. Kg2 Kg8 50. Od5 Kh7 51. Vf1 Vc2+ 52. Kg3 Vb5 53. Ob7 Vb3+ 54. Kg2 Vb2+ 55. Kg1 Kg6 56. Oe4+ Kh5 57. Vf7 Vb4 58. Og2 Vb1+ 59. Of1 Rc6 60. Vc7 Vb6 61. a7 Ra7 62. Va7 g4? 63. Vg7 Kh4 64. Vh7 g3 65. h3 h5 66. Vc7 Vb2 67. Vc4+ Kg5 68. h4+ Kf5 69. Vc5+ Kg6 70. Vg5+ Kh6 71. Vg3 Vb4 72. Vh3 Vg4+ 73. Kf2 Vg7 74. Vg3? Vg3 viik.

Õppetöö ja mängimine

Lugesin oma magistritööd. See oli huvitavalt pikk ja keeruline, kõike ma peast ei mäletanud. Olin kirjutanud magistritöös, et ajaloolane peab olema erapooletu. Hiljem olin lugenud ühte tähtsat ajaloolast, kes oli öelnud, et ajaloolane peab võtma seisukohti. Pärast seda ma enam erapooletu ei olnud. Vaatasin, et osa viiteid, mille ma olin paika pannud, olid muutunud ja viitasid nüüd teisele asjale. Või siis pakuti muudatusi ja küsiti, kas ma nõustun nendega. See tuli sellest, et pärast minu töö valmimist oli kirjutatud neil teemadel uusi töid. Aga minu meelest ei olnud mõtet viidet muuta, kui mina olin viidanud doktoritöödele ja hiljem olid ilmunud nende doktoritööde kokkuvõtted. Või siis võis panna ühte kohta kaks viidet, aga sel juhul oleks minu töö maht liiga suureks läinud. Vana kivimüüri peale olid kirjutatud sõnad ja sisestasin neid arvutisse. Vanas kirjas kasutati peale tähtede ka märke, iga lugeja poleks neist aru saanud. Mulle tuli meelde, et magistritöö kirjutasin sellepärast erapooletult, et teemaks oli fašism, fašismist erapooletult kirjutada oli naljakam kui fašismi vastu.

*
Üks väike laps joonistas paberile ebarealistliku olendi. Ütlesin, et ta teeb seda minu eeskujul. Räägiti, et lapsed loevad käte pealt, mitte paberilt. Võibolla minu käest joonistamise õppimine oli kahjulik, aga arvatavasti oli laps andekas ja oleks hiljem õppinud ka mujalt. Hakkasin ühele paberile joonistama. Siis mõtlesin, et need on vist Anni tööpaberid ja neile ei tohigi joonistada. Mängisime poistega. Minul ja ühtedel poistel oli kindlus, teised poisid alustasid selle vastu sõda. Võtsin nende suure karvase mängukoera vangi. Aga varsti lasin vabaks, sest see koer oli nii suur, et oleks liiga palju söönud.

Mängisime linna

Isal oli vaja siseneda internetipanka. Kirjutasin tema parooli enda jaoks üles. Minu ja isa variant erinesid. Isa sisestas ühe variandi panga leheküljele, aga ei saanud ühendust. Teist varianti ta ei hakanud proovima, vaid helistas panka, et ei saanud sisse.

*
Leidsin suure toa sahtlist, et mul on ühtede kaante vahel pabereid, mille olin ära unustanud. Hakkasin otsima, kas seal on ka andmed, mida mul vaja läks. Mobiiltelefoni ekraanile tuli ette soovimatu asi. Vajutasin nuppu, et see ära kustuks, aga ei kustunud. Kui olin kolm korda vajutanud, siis kustus. Ütlesin, et nüüd ma vist ostsin midagi, sest ekraanile tuli soovimatu asi ja proovisin seda kustutada kõnelõpetusnupuga, aga unustasin ära, et see on hoopis kõnealustusnupp. Lõpuks kustus pilt ekraanilt vist sellepärast, et kõik pakutud kaubad olid ostetud. Raha ma polnud veel maksnud.

*
Mängisin ühe naisega linna. Kui tema oli käigul, puudutas ta ühte asutust ja küsis, kas ma nõuan nüüd käiku. Vastasin, et nõuan küll. Naine käis asutuse linna servale ja ei saanud samal käigul seda vanasse kohta tagasi tõsta. Mina tõstsin oma käigul liigutatud asutuse lähedale jäävad majad kesklinna, nii et servale käidud asutuse ja ülejäänud linna vahele jäi nüüd suur tükk tühja maad ja üksikul asutusel ei olnud enam kliente.

Ebasobiv eksamiküsimus

Suurele inimhulgale kaeti söögilaud, aga sööma ei võinud veel hakata. Piret P. hakkas torti lõikama. Algul lõikas ta viilusid nuga ühest tordi otsast teiseni liigutades, seejärel lõikas veel iga viilu pooleks. Lõpuks lõikas ta tordi keskele ringi. Olin eksami jaoks kõigi raamatute autorite nimed pähe õppinud. Krister hakkas vastama, aga temal ei tulnud autori nimi meelde. Mind hakkas küsitlema Peep. Ta andis mulle vastamisteemaks ühe raamatu pealkirja. Ütlesin selle autori nime ära, aga lisasin, et seda raamatut ma oskan kõige halvemini. Õpetaja kõndis lähedalt mööda, mõtlesin, kas ta võtab mul nüüd hinde alla. Peep küsis, miks ma seda kõige halvemini oskan. Seletasin, et sellepärast, et see raamat nimetati viimases ajalootunnis, kus ma käisin, järgmine kord olin haige ja ei hakanud raamatut lugema. Mõtlesin, et pärast haigeolemist oli vist üks ajalootund veel, tol päeval ma olin koolis, puududes ainult esimesest ajalootunnist.

Ülesanne ajakirjast

Olin maleklassis. Lahendasin maleülesannet. Valge ähvardas matti panna, aga tal polnud selleks aega. Mustal oli esimesele reale jõudnud kolm etturit, mis olid seal suuremateks nuppudeks muutunud ja seisid kõrvuti, ähvardades valge kuningat. See seis oli võetud ühest partiist. Ülesanne oli ilmunud ühes vanas venekeelses maleajakirjas. Järgmises numbris pidi olema ülesande lahendus. Olin ülesande peaaegu ära lahendanud, aga natuke jäi veel puudu. Enne kojuminekut tahtsin järgmisest numbrist lahendust vaadata. Aga seda numbrit ma ei leidnud. Ajakirjanumbrid ei olnud kapis järjest, vaid segamini. Mõtlesin, et selleks, et trenniskäijad neid segi ei ajaks ja oskaksid korda pidada, oleks neile kasulik, kui nad tegeleksid kodus minu moodi malepartiide süstematiseerimisega. Hakkasin sellest mõttest Reile rääkima. Poole jutu pealt vaatasin, et see polegi Rei, vaid üks suur poiss, Rei seisab eemal. Rääkisin siiski lõpuni.

Päevaplaani rikkumine

Mats Traat. "Roheline laev. Noorpõlve luuletusi 1953-1964". Ilmamaa, Tartu 2016. 111 lehekülge.

Eile lõpetasin tõlkimise hajameelsuse tõttu tund aega hiljem kui esialgu plaanis oli. Sellega läks mööda mõni päev maletrennile eraldatav kellaaeg. Lisaks jätsin lugemata ajalehed ja suuremalt jaolt raadio ajaloosaate kuulamata, sest lugesin Mats Traadi värsket luulekogu. Kuigi see ilmus praegu, on raamatus autori noorusaegsed luuletused. Räägitakse, et trükis ilmuvad need alles esmakordselt. Enne lugemist mõtlesin, et kui need luuletused on noorena kirjutatud, siis tõenäoliselt on need riimilised. Riime seal ongi, aga kõlaefektid ei ole siiski Traadi kõige tugevam külg. Seevastu on tal palju huvitavaid tähelepanekuid. Lugemise ajal jõudis neid ka teadvusesse, aga teisel päeval ei ole enam kõik meeles. Igal juhul on juttu maaelust. Kirjutaja naudib kodukohas elamist. Samas iseloomustab ta seda elu korduvalt sõnaga "kare". Ta ei unista välismaale põgenemisest, aga ei ülista ka Nõukogude korda, kuigi ühes luuletuses esines tolleaegset riiki iseloomustav sõna "viisaastak". Ilukirjandus pöörab rohkem tähelepanu detailidele kui mõnda muud liiki raamatud ja sarnaneb selle poolest unenägudele. Selle luulekogu sisu on tasakaalustatud, mitte liiga palju eri soost inimeste suhetest rääkiv nagu mõni teine raamat.

Lumised peenrad

Olime Kaunase puiestee tühermaal. Tüdrukud olid sinna tänavu jälle peenraid tegema hakanud. Nad olid tähistanud ringikujuliselt peenarde piirjooned, aga polnud neile veel midagi istutanud. Mõtlesin, et mina teen nelinurga kujulise peenra. Praegu oli veel lumi maas, seetõttu istutamise asemel hakkasin tegema peenra jaoks lumest kuju. Veeretasin lumepalli. Klaus ei tahtnud, et ma tema peenra lähedalt lund võtaks ja ütles, et tema oli siin enne. Mina vaidlesin vastu, et mina olin siin enne. Tegelikult olenes, mida sõna "siin" all mõelda. Mõtlesin, et ma ei tee kolmest pallist lumememme, vaid ühest pallist lumepea. Hakkasin seda tegema ühte auku, kasutades pea jaoks ära kogu augu lumepinna. Veeretasin lumepalli kiviklibus, nii et peale moodustusid väikestest kividest juuksed, mis nägu ei katnud.

*
Tegime lõket. Püüdsin hoolitseda selle eest, et tuli laiali ei läheks. Veeretasin lumepalli. Veeretasin seda tükk aega. See läks silindri kujuliseks, kuni ma otsustasin, et hakkan teda veeretama teist pidi, et ta oleks kerakujulisem. Vaatasin, et lumepalli küljest on vist üks tükk lahti pudenenud. Veeretasin kaua ja hakkasin ära väsima. Algul mõtlesin, et väsimus tuleb liiga pikast tegevusest, siis mõtlesin, et lumepall läheb ju järjest suuremaks ja raskemaks ka. Olime ühes suures ruumis. Viisin kõrvalruumi söögisaali taldriku peale oma referaadi, seejärel pöördusin esimesse ruumi tagasi. Ükskord olin jälginud prilliklaasi peegelduse pealt kursusekaaslasi, võidi arvata, et ma teen seda ka praegu. Kui oleks öeldud, et mind selles kahtlustatakse, siis oleksin vastanud, et nüüd on peegeldusevastase kaitsega prillid, prilliklaasi pealt jälgimine pole enam võimalik. Kirjutasin päevikusse koduse ülesande. Õppejõud täpsustas, mis sõnastuses tuleb kirjutada. Mõtlesin, et võibolla minu referaat varastati taldriku pealt ära ja ei jõudnudki õppejõuni. Siis oleksin kirjutanud lihtsalt uue. Vanasti ma oleksin mõelnud, et ma ei saa sellega hakkama, aga nüüd teadsin kogemuste põhjal, et saan hakkama kõigi ülesannetega.

Metsloomade julgemaksminek

Ühe talu perenaine märkas, et kõik tema talu loomad on maha murtud. See tuli sellest, et metsloomadele ei peetud enam jahti ja nad muutusid julgemaks. Kui metskitsedele ei peetud jahti, siis läks nende arv nii suureks, et inimesed pidid neid toitma hakkama. Mõtlesin, et kui inimesed neid toidavad, siis nad ei olegi metsloomad, vaid koduloomad. Talu peremees tuli perenaisest hiljem välja. Olin koolis. Vahetasin Arieliga raha, nii et üks andis 50-eurose ja teine 10-eurose vastu. Ütlesin, et nüüd peaks arved umbes tasa olema. Ariel pakkus mulle veel 4010-eurost. Seda ma ei võtnud vastu, sest kui mul oleks rahakotis olnud nii suur raha, siis oleks pätid kallale tulla võinud. Ariel pani selle rahatähe klassi tagaseinale vaatamiseks välja.

Kerese aasta

Feisbuki kaudu laekus teade, et Paikusel toimub 30. juulil kiirmaleturniir Kerese mälestuseks. Sellest saab lugeda leheküljelt  http://www.eestimale.ee/uudised/2016/turniirikutse-paikuse-maleselts-caissa-kiirmaleturniir .

*
Tartu linna päeval oli kavas Kastani tänaval Kerese endises elukohas tema mälestustahvli avamine. Võibolla oleksin sinna läinud, aga sel kellaajal hoidsin vennatütart ja seetõttu ei tulnud üldse õigel hetkel meelde. Natuke aega varem kuulsin, et kõnet oli lubanud pidada Paavo Kivine. Kuna ma olen ühe Kerese raamatu koostaja, siis mult ka küsiti, keda ma esinejaks soovitan, nimetasin erinevaid variante.

Kohtuprotsess kooliga

Mängisin Klausiga malet. Osa lamedaid nuppe oli pikas rivis üksteise külge haagitud, aga rivi ei pidanud lööma tervikuna, vaid selle seest sai üksikuid nuppe ühekaupa lüia. Tundus, et Klaus oskab teha sügavamõttelisemaid käike kui mina. Mul oli malelehes oma rubriik, kus avaldati iga kord üks minu partii. See oli vist viimastes numbrites ka ilmunud. Alguses see rubriik õigustas ennast, sest kuigi ma mängisin nõrgalt, siis vähemalt huvitavas stiilis. Aga nüüd oli minu stiil ka igavamaks muutunud.

*
Lähenesid keskkooli lõpueksamid. Veel ei olnud välja kuulutatud, millistes ainetes need tulevad, aga võis vist ise ära arvata, et need on inglise keeles, saksa keeles, eesti keeles, matemaatikas ja ajaloos. Otsustasin, et hakkan nendeks juba õppima. Eelmine kord, kui olid olnud lõpueksamid, oli mul olnud rohkem vaba aega, aga nüüd ma olin eraldanud osa päevast sellistele asjadele nagu maletrenn. Aga mõtlesin, et eksamiteks õppimise ajal loobun kõigist tegevustest peale õppimise. Minu suur töövõime seisneski selles, et ma võisin päev läbi õppida.

*
Olin saanud teada, et üks klassikaaslane on meie koolist lahkunud. Esimesel korrusel sain teada, et lahkunud on ka teine klassikaaslane. Hakkasin minema kolmandale korrusele tundi. Kolmandal korrusel sain teada, et meie kooli õpilane ei ole enam ka Kristjan K. Olin üks päev pealt kuulnud, et tal vaidles õpetajatega. Pärast seda oli toimunud kohtuprotsesse, mille tulemusel otsustati, et Kristjan ei ole enam meie kooli 10. ja 12. klassi õpilane ning deklareeriti, millistele seisukohtadele tema jääb. Kohtuprotsessi materjalid olid riiulil klaasi taga. Protokolle oli lühikese ajaga kokku saadud mitmeköiteline raamat. Mõtlesin, et õpetajad panevad õpilastele halbu hindeid, aga kui keegi õpetajat ennast kritiseerib, siis kritiseerija heidetakse koolist välja. Mõtlesin, et kui mina jääksin kooli vastu kohtu esimeses astmes süüdi, siis kaebaksin edasi teise astmesse ja seal süüdi jäämise korral Riigikohtusse ning seal süüdi mõistmise korral ka Euroopa kohtusse. Kulutaksin kogu oma varanduse kohtus käimisele ja hakkaksin tänaval elama. Koolist välja heitmise põhjus oli vist, et süüdimõistetu oli võltsinud klassipäevikus hinneteseisu. Võibolla ma olin ise ka klassipäevikusse hindeid kirjutanud, kuigi ma seda ei mäletanud. Juhul kui ma hindeid päevikusse kirjutasin, siis nalja pärast, mõeldes, et õpetaja saab aru, millised on kehtetud. Aga paistis, et sellest polnud aru saadud. Hakkasin meelde tuletama unenäo varasemaid kohti ja eelmisi unenägusid. Olin Narva maanteel. Ühel maal tõstsid koerad jalga auto ratta juures, teisel maal teises kohas.

Vanker kahe ratsu vastu

1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6 Rg6 21. Rc2 Rdf8 22. Rd4 e5 23. Rd5 Ld8 24. Rf5 ef 25. Ob6 Ld7 26. Rde7 Re7 27. Rd6 (Siiani samast raamatust, kust eelmistel kordadel, edasi oma peaga.) 27. ... Oe4 28. Re8 Og2 29. Kg2 Vb6  30. Rf6 gf 31. Lh5 Vb2+ 32. Kg1 Ld2 33. Lg4+ Kh8 34. Vf1 Ld4+ 35. Kh1 Le4+ 36. Kg1 Lg6 37. Lg6 Rfg6 38. Va3 Rh4 39. Va6 Vg2+ 40. Kh1 f3 41. Va8+ Kg7 42. Vf3 Vh2+ 43. Kh2 Rf3+ 44. Kg3 Re5 45. c5 Rf5 46. Kf4 Rd4 47. Ke4 Rec6 48. Kd5 f5 49. Vc8 f4 50. Ke4 f3 51. Ke3 h5 52. Vc7+ Kg6 53. Vb7 h4 54. Vb1 Kg5 55. Vg1+ Kh5 56. Kf4 f2 57. Vf1 Re2+ 58. Kf3 Rg3 59. Vf2 Rd4 60. Ke3 Rgf5+ 61. Ke4 Kg5 62. Kd5 h3 63. c6 Rb5 64. Kc5 Ra7 65. Kb6 Rc6 66. Kc6 Kg4 67. a4 Kg3 68. Vf5 1:0.

Materjalid ja andmed

Olin kirjandusmuuseumis. Nägin, et töötajad on esitanud minu vastu nõudeid. Olin jätnud mõned asjad tagastamata. See oli juhtunud sellepärast, et vahepeal olin läinud vaiksemasse ruumi ja võtnud asjad kaasa, sealt tagasi tulles olid need ununenud kotti. Mul tekkis ühe mehega tüli. Aga see lahenes sellega, et ta selgitas asjaolusid, mille peale ütlesin ahah. Kirjutasin endale kataloogist andmeid välja. See läks aeglaselt ja tegin mõtlemispause. Tundus, et eelmise uurimisteema puhul olen välja kirjutanud täpselt samu andmeid. Kattus neist siiski vaid osa, edasi tulid teistsugused sedelid. Istusin õpetaja kõrval. Peep küsis mult, kas ma vene keelt oskan. Vastasin et ei oska, aga ma loen vene keeles. Ma loen ilma sõnaraamatuta inglise, saksa ja vene keeles. Mõtlesin, kas lisada, et natuke oskan ka soome ja ladina keelt.

Valge laik

Ja kuigi sulle osaks
saab sellest hingepiin,
las jääda saladuseks,
et sind ma laigiksin.

Ajakirjade kaaned

Mängiti peitust. Lapsed peitsid. Ütlesin, et peidukohast tuleb vahepeal välja ka vaadata. Natukese aja pärast kaks last vaataski. Sellega olid nad leitud. Mõtlesin, kas ma ikka pidin neid valesti õpetama, asja tuleks parandada.

*
Reas olid pildiga kaantega ajakirjad. Kahe ajakirja kaanel olid rootslased, kahel rootsi piirkonna eestlased, kahel esimesel poliitikud, kahel lapsed ja kahel linnud. Feisbukis toimusid mitmesugused arutelud. Üks kirjanike listi liige oli kunagi ajalehes kirjutanud, et Kivisildnik paiskab iga mõtte listi. Nüüd ma kahtlesin selles, sest feisbukis ta ei kirjutanud teistest rohkem. Aga võibolla mul olid feisbukis ainult enda sarnased inimesed, kes postitasid kõik keskmisest inimesest rohkem.

Esimene maailmasõda tagajärgedega

„Ajalooline Ajakiri“. Esimene maailmasõda ja selle järelkajad Eestis. 2016, 1 (155). 152 lehekülge.

Seda ajakirjanumbrit pidasin kaane järgi Esimese maailmasõja erinumbriks, aga rohkem on juttu siiski Esimese maailmasõja tagajärgedest. Numbrit kokkuvõtvas avaartiklis ütlevad Mart Kuldkepp, Kaarel Piirimäe ja Pärtel Piirimäe, et Esimest maailmasõda peetakse Lääne-Euroopas mõttetuks sõjaks, aga Ida-Euroopas mitte, sest see viis uute riikide sünnile. Mäletan Pätsi raamatust „Eesti riik. I“, et Päts oli sõja puhkemise üle rõõmus juba sõja algul, nähes ette, mis suunas arenguid see endaga kaasa toob. Rõõmu oli küll ka läänepoolsetes riikides, kuigi sõja lõpuks läks see üle.

Mart Kuldkepp on kirjutanud lisaks artikli Esimese maailmasõja aegsetest eestlastest desertööridest. Rohkem tehtavat juttu kangelastest, mitte desertööridest. Aga ma mäletan Nõukogude ajast, et neid, kellel õnnestus siis Läände põgeneda, peeti just kangelasteks, Ameerika Hääl tõi selle kohta uudiseid. Värskest artiklist ei selgu, kui palju põgeneti Esimese maailmasõja ajal rohkem kui varem. Enne olen lugenud, et põgeneti ka seoses 1905. aasta revolutsiooniga ja veelgi rahulikumatel aegadel sõjaväeteenistuse eest.

Eero Medijainen kirjutab sellest, kas Eesti enesemääramine iseseisva riigina tugines Wilsonile või Leninile. Tegelikult võitles vabaduse eest juba Lembitu. Kohtus prokurör süüdistab ja advokaat kaitseb, aga Medijainen ei pea vajalikuks esineda Eesti riigi advokaadina. Võibolla on küll kasu ka nõrkade kohtade kättenäitamisest, et neid tugevdada. Medijainenit ma ei nimetaks ka prokuröriks, võibolla on ta karikaturist, sest ta on uurinud karikatuuride ajalugu ja lasi neid ka muuteemalistes ülikooliloengutes ringi käia.

Liisi Rannast-Kask kirjutab 1920. aastatel Venemaalt Eestisse tulnud optantidest ja sellest, kuidas kajastus see teema Eesti päevalehtedes. Venemaal läinud elu raskeks, sõjakommunism toonud kaasa nälja. Võibolla tõi ka kommunismi enda kaasa nälg, sest juba revolutsiooni loosung oli „Rahu! Leiba! Maad!“ ja klassivõitlust õhutati juba enne Esimest maailmasõda. Eesti riiki on nimetatud rahvusriigiks, aga sellepärast, et inimene oli eestlane, ei tahetud teda veel Eestisse tagasi lubada, oodatud olid ainult töövõimelised. Kas see pole küüditamise eellugu?

Igor Kopõtin kirjutab Saksamaa ja Eesti sõjaväeküsimustest võrdlevalt. Saksamaal toimuval olnud Eestis toimuvale mõju. Kuid seejuures jääb mainimata, et mõju oli ka nendel maadel, mis artikli teemasse ei kuulunud. Eesti kindralid olid sõjalise hariduse saanud Venemaalt, mitte Saksamaalt. Kopõtin refereerib ajakirja „Sõdur“, aga ma tean, et selle veergudel kirjutas ka Hendrik Sepp, kellele Venemaast ja Saksamaast suuremateks eeskujudeks olid Soome ja Rootsi. Kopõtin võrdleb Saksamaa sõjaveteranide organisatsiooni ja sellest eeskuju võtnud Eesti vabadussõjalaste liikumist. Tegin seda hiljuti ka ise, aga nüüd mõtlesin, et oli ka erinevusi – Eesti vabadussõjalased olid sõja võitnud, Saksamaa Esimese maailmasõja kaotanud. Kopõtin mainib, et Saksamaal kõik ei uskunud, et oldi sõda kaotanud, räägiti pistodahoobist selga ja taotleti revanši. Mul tekkis võrdlus, kuidas praegu tahavad Suurbritannias osad rahvahääletuse kordamist, kuigi neile ebameeldiva otsuse põhjuseid ei ole kõrvaldatud. Aga Esimese maailmasõja lõpus ei toimunud lahingud Saksamaa pinnal, vaid selle piiridest läänes, magistriõppe riimkonspektis kirjutasin Nolte raamatu põhjal Esimese maailmasõja tagajärgede kohta: „Prantsusmaal ja Belgias / maastik aga meenutas / Kuud, mis asub kosmoses. / Kes siis oli kaotuses?“

Ēriks Jēkabsonsilt on tõlgitud läti keelest kaastöö Läti vabadussõja kohta, mis oli selle numbri kõige raskem. Üks põhjus on, et Lätis oli tol ajal olukord veel segasem kui Eestis. Teine põhjus on, et ajaloo- ja keeleõppes on tähelepanu pööratud rohkem Euroopa suurematele maadele ja Ameerika Ühendriikidele kui naabritele. Kuna läti keelt pole õpitud, siis ei jää ka läti nimed nii hästi meelde kui näiteks saksa omad. Rootsi nimed jäävad meelde, kuna nad on samuti germaani keel, aga balti keeltest pole õpitud ühtegi.

Poliitikute nõupidamine

Poliitikud kogunesid kokku, et mõtteid vahetada. Istuti kahekaupa laudades, igaüks koos oma paarilisega. Enne kui keegi sõna võttis, pidi ta vist paarilisega läbi arutama, et nad ei esindaks erinevat arvamust. Sellise ürituse korraldamise peale hakkas mind poliitika jälle rohkem huvitama. Mõtlesin, et sellised asjad vist panevadki võimu inimestele meeldima. Üks mees võttis sõna ja ütles, et ilma minuta oleks kokku saadud tuhandeid allkirju vähem.

*
Kõndisin kodu suunas. Mul oli läinud nägemine halvemaks või olid silmad rähmased, sest ma ei eristanud eriti midagi. Olin kummargil ja vaatasin kõnniteed. Jõudsin liivakastini, kus tundusid istuvat tuttavad Lauri K. ja Martin. Aga nad ütlesid, et Martinit seal ei ole, on üks teine inimene. Rääkisin neile oma tänasest unenäost. Nad olid juba blogist minu tänaseid unenägusid lugenud, aga rääkisin sellise, mille olin kirja panemata jätnud.

Vestlusringide tuba

Lähenes 12. klassi lõpetamine. Abituriendid käisid järjest kooli kantseleis. Läksin ka sinna. Mõtlesin, et küsin, ega mul mõnes aines kaheseis ei ole. Kantseleis võttis õpilasi vastu saksa keele õpetaja. Ta luges paberitest ette, et mul on 2,4 last, lisades omalt poolt, et doktoriõppe lõpetamise ajaks on neid 3. Ta üldse ei mõelnud, et lapsi peab olema täisarv. Ütlesin, et neid andmeid on võltsitud, mul ei ole ühtegi last. Läksin fuajeesse ja küsisin Lauri K. käest, kas tema võltsis mu hinneteseisu. Lauri vastas jaa. Ütlesin, et õpetaja luges paberitest, et mul on 2,4 last, ja jäi seda uskuma.

*

Läksin kodu poole. Lugesin ajalehest, et ühte inimest nimetati pikaks. Tegelikult oli see inimene lühike. Selline eksitus näitas, et ajalehele ei ole kirja saatnud see inimene, kelle nimi all on, vaid kirja on võltsitud. Läksin ühtede poistega koos. Rääkisin neile sellest juhtumist. Jõudsime parajasti teistele poistele järele. Ütlesin, et keegi ei kuula mind.

*

Ühes toas käisid koos interneti vestlusringid. Igas ringis räägiti kindlal teemal. Mõtlesin, et tegelikult on hea, et matemaatikast räägivad need, kes matemaatikat hästi ei tunne, muidu oleks jutt nii keeruline, et ei saaks aru. Kuulasin juttu ise midagi ütlemata. Siis saabus minu kord rääkida, sest jäin ühe inimesega vestlusringi kahekesi. Ma ei hakanud esialgu midagi ütlema, vaid vaatasin teises suunas. Siis otsustasin, et peaks midagi ütlema, ja pöörasin pead.

*

Entsüklopeedias ei olnud ühe märksõna all muud kirjutatud, kui oli öeldud, et sel teemal tuleb lugeda vanemast entsüklopeediast. Meil oli kodus vanem entsüklopeedia ka olemas, aga kõigil inimestel mitte.

Presidendikandidaadi raamat

Jaak Jõerüüt. "Teateid põrgust". Tallinn, "Eesti Raamat" 1990. 120 lehekülge.

Seda raamatut lugesin sellepärast, et autorist on räägitud kui tänavusest presidendikandidaadist. Järeldasin, et ta on intelligentne, sest tal on suur sõnavara. Ja ta on presidendiametiks valmistunud, sest see raamat ei ole kõlvatutel teemadel nagu mõnel teisel kirjanikul, vaid autor on mõelnud ka ühiskonna peale. Aga presidendina naerataks ta vähem kui Lennart Meri, sest Jõerüüdil on negatiivseid emotsioone palju isegi ajal, kui rahvas oli üldiselt rõõmus. Ta kirjutab pommitamisest, kurjast koerast, kiirabiga äraviimisest, inetute inimeste suurest arvust, surmast. Siis võiks oodata, et presidendina tegeleks ta pigem ohtude tõrjumise kui positiivsete algatustega. Kirjanik Meri oli hea president, aga ta oli proosakirjanik. Jõerüüt on kirjutanud nii proosat kui ka luulet, võibolla oleks presidendiamet talle liiga proosaline. Ajalehes tsiteeriti ükskord tema luulerida enda kohta: "ei ole südameümber tal ikka veel kaitsekihti". Presidendina oleks vast kaitsekiht vajalik. Sellega ma ei taha öelda, et Jõerüüt oleks teistest esitatud kandidaatidest halvem. Võtaks riiulist ka teiste presidendikandidaatide raamatud, et nendega lähemalt tutvuda, aga ma ei tea, mitu kandidaati on neid üldse avaldanud. Raamatute olemasolu on Jõerüüdi kui kandidaadi puhul plussiks. Ajaleheartikkel või foto on inimesega tutvumiseks liiga vähe.

Kiired suusatajad

Ühes koridoris oli hulk kortereid. Vene sõjavägi ründas seda koridori. Aga puu-uks oli ees kinni ja ei purunenud. Lõpuks rünnak peatati. Oli olemas ka nõrkasid puu-uksi, aga see oli tugevalt ehitatud.

*
Kuulasin E. Loone loengut. Esialgu ma ei hakanud konspekteerima. Loengupidaja istus minuga samas reas ja ütles midagi selle kohta, et ma ei konspekteeri. Vastasin, et mul on see jutt veel eelmisest korrast meeles. Võtsin siiski pastaka ja paberi välja, et mõned asjad tagantjärele kirja panna. Aga see oli väga laialivalguva värviga pastakas. Pärast loengu lõppu vaatasime Raidoga, milliseid maleraamatuid saab endale võtta. Jagasime ära, kumb kummad võtab. Ütlesin, et mul on kodus isegi palju raamatuid.

*
Kanali ääres olid suusatajad. Üks neist tundus olevat Pille P. Ta sõitis väga kiiresti. Öeldi, et minu sugulased on väga kiired suusatajad. Ühel inimesel ei olnud Oudekki mitte eesnimi, vaid perekonnanimi. Lisaks tundus ta olevat mees. Aga võibolla oli tegemist siiski tuttava Oudekkiga, sest maratoni kolmanda koha auhinna sai naine. Osad osavõtjad olid võistelnud väljaspool arvestust. Neil vist ei olnud kohustust läbida kõiki ametliku raja osi, sest esimeste hulgas lõpetas ka ajakirjanikke, kes osalesid väljaspool arvestust selleks, et võistlust kajastada. Mõned blogid olid ära kustutatud. Aga neid sai võibolla veel lugeda, kui otsida kustutatud blogide arhiivist. Läksin vennaga parki. Seal istus pingil üks sünge näoga mees. Parkides oli viimasel ajal inimesi tapetud. See mees ei kartnud võibolla sellepärast, et ta ei teadnud. Või ei tundnud ta hirmu, kuna oligi ise tapja.

*
Meil olid külas võõrad lapsed. Laua peal oli paar komplekti malenuppe, mida lapsed kaotama võisid hakata. Tegin suu nutmiseks lahti, aga häält ei teinud. Otsustasin, et panen need nupud karpi, mida ma ise kasutan, teiste allesjäämine ei ole nii tähtis. Üks laps palus ise, et ma paneks nupud raadioaparaati. Panin ja sain aparaadi suuremalt jaolt külgedelt kinni, aga ühelt küljelt mitte. Laps ütles: "Ei oska." Vastasin, et kui ma proovin, siis vast lõpuks oskan. Mõtlesin, et võibolla ei saa viimast külge sellepärast kinni, et elektrijuhe jääb vahele. Aga juhe läks läbi võre lohu, mitte üle servajoone.

Kooli raamatukogu ja keemiaklass

Läksin kooli raamatukokku. Seal rääkis õpetaja Mitt õpilastega raamatute sisust. Krister ütles kolmele oma sõbrale, et neli põhitegelast said kokku, ja läks koos nendega minema. Mina lahkusin raamatukogust koos Arturiga. Ütlesin, et mis neli põhitegelast need on, kui meie klassist on ainult üks.

*
Jõudsin hilinemisega keemia tundi, mida andis direktor. Istusin Sandri kõrvale. Otsisin kotist ühe vihiku. Mul ei olnud keemia vihikut kaasas, seetõttu võtsin kotist ühe teise. Mõtlesin, et ma ei ole eriti korralik, sest enne koolitulekut ma ei vaata, et õiged asjad kaasa saaks. Direktor kuulutas, et nüüd alustame kontrolltööd. Justkui selleks, et mina olin puudunud ja ta tahtis mulle kahte panna. Tegelikult võisin vabandada, et ma ei saanud õppida, sest olin nädal aega haige.

Trummi rõngad

Pidu hakkas läbi saama ja pidime varsti bussi peale minema. Tõstsin endale viimast korda toitu ette ja kallasin jooki. Otsustasin, et ma siiski ei joo seda ära, sest bussisõidu ajal ei saa wc-s käia. Üks poiss ähvardas mind noaga. Väänasin tal noa käest välja ja võtsin endale. Rongisõidu ajal rääkis vend oma tööst rätsepana. Tal oli nägemine halvaks läinud, seetõttu oli ta õppinud rätsepaks, sest riiet sai käega katsuda. Aga tema töö oli selle võrra raskem, et tal polnud töökaaslasi, vaid ta töötas üksi. Nii ei saanud korraldada tööjaotust. Vahepeal tal oli mõni tellimus ja vahepeal mitte. Bussil ei olnud katust ja ma seisin selles püsti, nii et pea ulatus seinast kõrgemale. Bussijuht sõitis Tartusse jõudes ühe katuse alla, et mind puruks nühkida. Aga ma kükitasin maha, nii et katus mind ei puudutanud. Istusime Kaunase puiestee õuel ja ema ajas Kerstini emaga juttu. Kerstini ema kutsus meid külla. Ma ei teadnudki, et ta meisse nii hästi suhtub, aga võisin minna. Teised istusid natuke maad minust eemal. Nad hakkasid minuga pahandama, et ma pole kuulnud, mida nad räägivad. Seletasin, et ma ei kuule sellepärast, et nad on minu poole seljaga. Kui suu on teisele poole, siis kostab nende jutt selja taha halvemini kui neile selja taga olija hääl. Olin ühes koolimaja moodi majas. Tristan küsis mult minu märkmikku. Andsin selle talle. Kui ta oli ära lugenud, andis ta märkimiku tagasi. Kirjutasin sinna paar asja juurde ja andsin uuesti Tristanile lugeda. Tristan näitas juurdekirjutatut ühele teisele klassivennale. Mulle tuli meelde, et olin kirjutanud ühe tüdruku kohta piinlikke asju. Kui mul oleks kohe meeles olnud, mida ma juurde kirjutasin, siis ma poleks märkmikku teist korda Tristanile andnud. Algas tund klassis 102. Õpetaja joonistas ühe asja tahvlile ja käskis mul kommenteerida. Rääkisin, et trummi külge on pandud rõngaid, sinna saab panna erineva arvu rõngaid. Õpetaja küsis, kuidas veel saab öelda. Vastasin, et kui ühtegi rõngast külge ei pane, siis on trumm ise ikkagi rõnga kujuline. Tundi saabusid tüdrukud. Nad olid rõõmsad, sest olid just teada saanud, et ei pea laulukooriga Ameerikasse minema. Õpetaja oli meesõpetaja. Tema kohta öeldi, et ta on Ronald Reagan. Õpetaja karjus ise ka inglise keeles, et ta on Reagan.

Laenutused 2015

Eelmine aasta on minu autoriõigusega raamatuid laenutatud 537 korda, selle eest saan 38 eurot ja 65 senti. Minu isal on samal ajavahemikul ametliku statistika järgi 2045 laenutust, millega ta teenib 156 eurot ja 54 senti.

Hulgakesi pealetung

1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 e6 5. Rb5 d6 6. c4 Rf6 7. R1c3 a6 8. Ra3 Oe7 9. Oe2 0-0 10. 0-0 Re5 11. Oe3 Lc7 12. f4 Red7 13. Of3 Ve8 14. Vc1 Vb8 15. g4 Rf8 16. g5 R6d7 17. Og2 b6 18. Vf3 Ob7 19. Vh3 f6 20. g6 Rg6 21. Rc2 Rdf8 (Siiani raamatust "Mäng 1999", edasi oma peaga.) 22. b3 Vbc8 23. Rd4 e5 24. fe de 25. Rf5 Oc5 26. Oc5 Lc5+ 27. Kh1 Ved8 28. Rd5 Rf4 29. Lg4 R8g6 30. Rde7+ Kf7 31. Vh7 Re6 32. Lg6 Kf8 33. Vh8++

Kirjavahetus listis

Saatsin eurolisti kirja. Mulle vastati, et Uku Masing eksis, aga mitte nii palju kui mina. Mina olevat Euroopa Liidu jah-jah mees. Mina olin kirjutanud, et Suurbritanniale on Euroopa Liidust väljaastumine ilmselt kasulikum kui sissejäämine.