Õppetöö ja mängimine

Lugesin oma magistritööd. See oli huvitavalt pikk ja keeruline, kõike ma peast ei mäletanud. Olin kirjutanud magistritöös, et ajaloolane peab olema erapooletu. Hiljem olin lugenud ühte tähtsat ajaloolast, kes oli öelnud, et ajaloolane peab võtma seisukohti. Pärast seda ma enam erapooletu ei olnud. Vaatasin, et osa viiteid, mille ma olin paika pannud, olid muutunud ja viitasid nüüd teisele asjale. Või siis pakuti muudatusi ja küsiti, kas ma nõustun nendega. See tuli sellest, et pärast minu töö valmimist oli kirjutatud neil teemadel uusi töid. Aga minu meelest ei olnud mõtet viidet muuta, kui mina olin viidanud doktoritöödele ja hiljem olid ilmunud nende doktoritööde kokkuvõtted. Või siis võis panna ühte kohta kaks viidet, aga sel juhul oleks minu töö maht liiga suureks läinud. Vana kivimüüri peale olid kirjutatud sõnad ja sisestasin neid arvutisse. Vanas kirjas kasutati peale tähtede ka märke, iga lugeja poleks neist aru saanud. Mulle tuli meelde, et magistritöö kirjutasin sellepärast erapooletult, et teemaks oli fašism, fašismist erapooletult kirjutada oli naljakam kui fašismi vastu.

*
Üks väike laps joonistas paberile ebarealistliku olendi. Ütlesin, et ta teeb seda minu eeskujul. Räägiti, et lapsed loevad käte pealt, mitte paberilt. Võibolla minu käest joonistamise õppimine oli kahjulik, aga arvatavasti oli laps andekas ja oleks hiljem õppinud ka mujalt. Hakkasin ühele paberile joonistama. Siis mõtlesin, et need on vist Anni tööpaberid ja neile ei tohigi joonistada. Mängisime poistega. Minul ja ühtedel poistel oli kindlus, teised poisid alustasid selle vastu sõda. Võtsin nende suure karvase mängukoera vangi. Aga varsti lasin vabaks, sest see koer oli nii suur, et oleks liiga palju söönud.