Tunnist välja

Istusin õpetaja Kalme inglise keele tunnis Lauri K. kõrval. Teised kirjutasid, aga mul polnud vihikut laual. Ütlesin, et ah et kirjutada tuleb, ja hakkasin asju kotist välja võtma. Mulle öeldi, et õpetaja Mitt ootab mind, ta on mures. Hakkasin Miti juurde minema. Mõtlesin, et võibolla ta on avastanud, et mul on varasemas klassis mõni õpik tagastamata jäänud. Läksin sinna ruumi, kuhu mind kutsuti. See oli suur auditoorium, mis oli õpilasi üsna täis. Rääkima pääsemiseks pidi ootama. Vaatasin, kuhu oma kotti panna. Tagumistesse pinkidesse ma ei pannud, sest seal oleksin olnud teistele liiga lähedal. Panin koti ühe keskkohale lähemal oleva rea vahekäigu kõrval olevale keskmisele otsale. Aga varsti võtsin sealt ka ära, sest ülejärgmisel toolil istus üks tüdruk. Läksin veel ettepoole. Ruumi ees ei rääkinud õpilastega õpetaja Mitt, vaid Kalme. Mõtlesin, kuidas saab Kalme kahes ruumis korraga olla, kas teda on kaks tükki. Vahepeal ta ei rääkinudki kellegagi, aga ma ei läinud veel tema juurde, sest minu meelest ta oleks pidanud kutsuma. Õpetaja ütles, et Jürgeni tüdrukud tulid. Vaatasin, et sisse marssisid Jürgen I. ja kari tüdrukuid. Nüüd läksid vist nemad ka veel minust ette.

*
Meil oli naiskülaline. Ta hakkas lahkuma ja otsis oma jalanõusid. Ta leidis need kapi alt. Ütlesin, et sellised jalanõud. Kui külaline oli lahkunud, siis vaatasin aknast välja. Mõtlesin, ega vihma ei saja. Seejärel oli selgelt aru saada, et vihma sajab, sest sadu läks tugevamaks. Ja vihm muutus veel raheks. Raheterad läksid järjest suuremaks, need võisid olla juba tapvad. Vaatasin, ega kedagi rahe käes ei ole. Tavaliselt tapva rahe korral olid suurem osa inimesi mingil seletamatul kombel ohutus kohas. Aga meie külaline oli just välja läinud. Tundus, et rahe hakkab aknaklaasi lõhkuma. Aga kui ta lõi mõnda kohta mõra, ei tähendanud see veel, et kõik aknaklaasid üleni puruneks.

*
Vaatasin, et uues "Akadeemia" numbris ilmub minu kaastöö Koidulast, mida ma ise vahepeal ei mäletanud. Mul oli "Akadeemias" varem juba nii palju kaastöid ilmunud, et viimane ei jäänud enam nii hästi meelde. Olin kirjutanud pool lehekülge Koidulast ja sellele oli lisatud veel lühem väitlus, mis oli ainult üks lause pikk. Vastulause pealkirjaks oli "Rohkem tööd". Mõtlesin, et kommenteerin blogis, et selle kaastöö kirjutamine ei olnud üldse minu mõte, vaid isa palus, ja nüüd avaldatakse vastulause. Kirjutasin selle kaastöö isa koostatud raamatu kokkuvõttena kümne minutiga teise raamatu tõlkimise vaheajal, paludes isal üle kontrollida, kas kõik on õige. Isa oli kiitnud, et väga hea.