Sündmused poesaalis

Inimesed hakkasid massiliselt Lõuna-Ameerikasse kolima, et Venemaast võimalikult kaugemale saada. Lõuna-Ameerikas tõusid isegi need hinnad, mis Euroopas ja Põhja-Ameerikas langesid. Raadiost tuli Euroopa Liitu astumise teemaline laul. Lauldi, et kas meil on üldse teist valikut. Keerasin raadio kinni. Minu arvates ei tohtinud rumalaid mõtteid lauludena esitada.

*
Mul oli pea maha raiutud. Võtsin ühte kätte oma pea ja teise timukakirve ning hakkasin raudteejaamast kodu poole kõndima. Pead käe otsas oli kantud ka enne mind. Kord nõudiski, et hukatu läheks koju pead käe otsas kandes. Aga ma panin omavoliliselt pea kaela otsa, nii et silmad hakkasid nägema. Mind oli hukatud selle eest, et mul oli oma arvamus.

*
Kõndisin mööda teed. Mõtlesin, et kui eeskõndija mind ründab, siis väänan tal mõlemast käest noa välja. Proovisin seda teha. Läksin poodi. Ladusin valitud kauba kassasse ja läksin riiuli pealt maksmiseks raha võtma. Mulle öeldi, et selle rahaga ei tohi maksta, see on mõeldud teise asja jaoks. Vastasin, et ma arvasin, et minu eest maksavad teised. Mul ei ole endal raha kaasas, kui teised minu eest ei maksa, siis ma ei ostagi midagi. Teised maksid minu eest küll, aga teiste rahatähtedega. Läksin istusin poesaali kaugemasse nurka. Teised istusid ka maha. Ühte istujat rünnati ja ta kukkus selili põrandale. Ma ei teadnud, kui tõsiselt ta kannatada sai. Peeti kõnesid. Üks kõneleja rääkis üsna lühidalt. Kui ta lõpetas, kommenteeris tema kõrval istuja, et eelkõnelejal on endal piinlikum kui kuulajatel. Ta ise vihkab seda anekdooti, mille ta esitas.