Näljased sakslased

"Ajalooliselt Ajakirjalt" lugesin viimati Esimesele maailmasõjale ja selle tagajärgedele pühendatud numbrit, võibolla see mõjutas, et ajalehest "Die Welt" lugesin seejärel artiklit sama sõja teemal. "Ajaloolises Ajakirjas" kirjutati sellest, et Saksamaa kaotust seletati legendiga omade pistodahoobist selga, kuna rinne oli sõja lõpul vaenlase territooriumil, aga tagala hakkas mässama ja sundis rahule. "Die Welt" näitab kätte, mis olid mässu põhjused. Sakslasi muutis mässuliseks toidupuudus. Toidupuuduse üks põhjus oli Suurbritannia mereblokaad. Mõtlesin, et Napoleon oli umbes sada aastat varem kuulutanud välja kontinentaalblokaadi Suurbritannia vastu, nüüd oli see siis tugevnenud ja suutis ise mandrit blokeerida. Nüüd oli küll ka Prantsusmaa inglaste poolel. Näljaga võitlemiseks hakati Saksamaa linnades 1916. aastal rajama rahvakööke, kus püüti toiduainete jagamist igati ratsionaliseerida. Neis antav toit ei olnud küll tasuta. Aga ka rahvaköögid ei aidanud, talve 1916-1917 nimetati kaalikatalveks, sest toiduaineid oli veel vähem. Kaalikatalve nimetus esines vist ka meie keskkooli ajalooõpikus, igal juhul oli see mulle juba enne nüüdse artikli lugemist tuttav. Kaalikatalvel suri sakslasi nälga ja veel rohkem haigustesse, mis olid aga samuti näljast tingitud. Järgmisel talvel oli vist olukord parem, ilmselt idarinde muutunud olukorra, võibolla lisaks ka muude abinõude tõttu. Saksamaa toiduga varustamist parandas ilmselt ka Eesti okupeerimine 1918. Eestlaste mälestustes on see Saksa okupatsioon ebameeldiv aeg.