Aparaadid ja vihikud

Läksime ilma riieteta rongi peale. Varsti tuli mõte riided selga panna, sest ilm võis külmemaks minna ja riides inimesed võisid riieteta inimesi peksta.

*
Aknast oli näha suusatajaid, aga need olid rullsuusatajad. Oleks võinud päris suuskadega sõitma minna, aga lumi oli ära sulanud. Vaatasin, milliseid fotosid ma olen teinud. Aparaadis olid järjest fotod loomadest. Mõtlesin, kus ma metsloomi kohtasin. Aga ma polnudki neid kohanud, vaid pildistanud televiisoripilti. Neid fotosid loomadest oleks võinud hakata järjest ühekaupa võrku üles riputama. Kirjutasin vihikusse, et sain teada, et kui ma olen kuulnud, et Pille räägib Helinast, siis need pole olnud hallutsinatsioonid, vaid ta on rääkinud ühest teisest Helinast. Pille kõndis minu kõrvale ja kohendas ennast. Mul tuli liiga hilja meelde vihik kinni keerata, võibolla Pille luges midagi. Kui Pille oli läinud, siis vaatasin, et tema küljest oli tilkunud vihiku peale hapet. Sellest oli kahju, sest ma olin kirjutanud samadesse vihikutesse mitu aastat. Läksin hapet maha pesema. Ehitasin raadiot ümber. Kui panin seejärel raadio mängima, siis see kahises. Panin raadio kinni ja võtsin tema küljest enda lisatud kette vähemaks, et kahin kaoks.