Ajalooline Ajakiri 156

„Ajalooline Ajakiri“. Aadu Must 65. 2016, 2 (156). Teemanumbri koostajad Aigi Rahi-Tamm, Priit Pirsko.

Selles numbris on 12 kaastööd, neist kaanel nimetatud Aadu Musta nime leidsin viiest. Tiit Rosenberg ja Priit Pirsko on kirjutanud ühise Musta sünnipäevale pühendatud artikli, toodud on Musta teoste valikbibliograafia ja ühe tema raamatu arvustus ning kahes artiklis nimetatakse Musta joonealustes viidetes, sest on uuritud temaga sarnaseid teemasid.

Puudub üksmeel, kui palju peavad või võivad ajaloolased poliitikaga tegeleda. Must on üks, kes on tegutsenud nii ajaloolase kui ka poliitikuna. Lehitsedes Laulva revolutsiooni ajal ilmunud Musta toimetatud selle ajakirja tolleaegse nimega „Kleio“ numbreid on näha, et need on praegustest poliitilisemad. Rosenberg ja Pirsko mainivad oma artiklis Musta tegevuse mõlemat suunda. Aga tegevusest poliitikuna kirjutatakse erapooletumalt ja tegevusest ajaloolasena kiitvamalt. Ka Musta tütre puhul peetakse olulisemaks, et ta on ülikoolis ajalugu õppinud kui seda, et hiljem on ta poliitikuna kaugemale jõudnud ja lisaks oma isa parteikaaslane. Aadu Musta kohta nimetatakse tema suuremaid saavutusi ja iseloomustatakse teda töönarkomaanina, aga jäetakse mainimata töös ette tulnud raskused, mille tõttu „Ajaloolise Ajakirja“ ilmumine jäi vahepeal seisma. Musta nimetatakse nii arvutikasutuse pioneerina kui ka seoses sellega, et tühjaks jäänud uurimissaalide arvutiajastul käib Must ikka oma rada. Kirjutajad peavad paberpublikatsioone elektroonilistest tähtsamateks, nii väärib mainimist Kadri Musta raamatuna ilmunud bakalaureusetöö pealkiri, aga mitte magistritöö oma.

Musta valikbibliograafia puhul on toodud hiljem ilmunud teoste pealkirjad enne. Põhjus on võibolla selles, et uuemas uurimuses esitatud väited ei ole veel nii vananenud. Aga vastupidine järjekord näitaks kõige läbi lugemise korral paremini, kuidas on ühelt teemalt teisele jõutud. Olemasoleva järjekorra üks põhjus on ehk ka see, et Nõukogude aja oludes pandud pealkirjad ei ole vabas ühiskonnas kõik enam väga austustäratavad. Bibliograafias on nimetatud ka Musta juhendatud doktori- ja magistritöid. Sel puhul on doktoritööd sõltumata kaitsmisaastast pandud tähtsamatena ettepoole, aga kuigi on eristatud teadusmagistreid ja haridusmagistreid, on haridusmagistrid hilisema kaitsmisaasta tõttu eespool, kuigi on vähem aastaid õppinud.

Ülle Tarkiainen kirjutab 19. sajandi Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti vaestehoolekandest. Kunagi ilmus vist ajakirjas „Täheke“ lastejutt, kus ühele lapsele öeldi, et ta on väga rikas. Laps sai aru, nagu räägitaks tema kopikate arvust, aga talle seletati, et peeti silmas, et tal on kõik neli vanavanemat elus. „Ajaloolise Ajakirja“ artikli järgi tuleb välja umbes sama sõnatähendus. Mõni inimene tütart mehele andes sõlmis lepingu, et väimees peab teda vanaduspäevil ülal pidama, aga väimees võis ka ise varem surra ning vanad ja töövõimetud, kes rändasid talust talusse või elasid vaestemajas, olid vaesed. Artiklis kasutatakse sõna „puue“ praeguses tähenduses, mida tol ajal vist ei olnud. Nõukogude ajal öeldi „invaliid“, mis hiljem jagati kahte vaid osaliselt kattuvasse rühma – puudega inimesed ja töövõimetud. 19. sajandil öeldi minu teada eesti keeles „sant“. Seevastu on artiklis kasutatud tolleaegses tähenduses sõna „nõdrameelne“, mille kohta kirjutasin juba seoses Juhan Luiga raamatuga, et hiljem on „varase nõdrameelsuse“ mõistest loobutud „skisofreenia“ kasuks ja vanadusnõdrameelsust peetakse nüüd teiseks haiguseks. Aga artikli kirjutamisel oleks olnud õppida ka Luigalt. Artiklis mainitakse, et dokumentidesse kanti nõdrameelseks jäämise põhjus, aga Luiga järgi selliseid põhjuseid ületähtsustatakse, nagu mädanenud puule piisab ümber kukkumiseks kergest tuulehoost. /TÄIENDUS: Artikli järgi on statistikat tehtud vaesuse põhjuste kohta, mille hulka kuulusid haigused (lk. 230), nõdrameelsuse põhjustest räägiti rahvatraditsioonis (lk. 240-241)./

Kurmo Konsa kirjutab vaimse pärandi säilitamisest. Marek Tamm oma raamatus seletas, miks ta ütleb vanade eestlaste kohta „nemad“, mitte „meie“. „Nemad“ olevat ajalugu ja „meie“ pärand. Kurmo Konsa meelest seevastu ongi pärand midagi säilitamisväärset ja pärandit mitte ainult ei säilitata, vaid luuakse ka olevikus. Meenus, et Muinsuskaitse Seltsi hiilgeaegade kasutati praegusest rohkem sõna „muinsus“. Aastal 1988 Tartu muinsuskaitsepäevadel peetud kõnes öeldi näiteks: „Keel on muinsus.“ Kõik said aru, et muinsuse all mõeldi midagi positiivset.