Virulane 1906

„Virulane“ 30. juuni – 27. juuli 1906.

Vahel on räägitud 1905. aasta revolutsioonist, aga vahel ka 1905.–1907. aasta omast. 1906. aasta „Virulasest“ saab kinnitust, et võitlus ei olnud lõppenud.

„Virulane“ oli ilmunud 19. sajandil, kuni võimud selle poliitilistel põhjustel sulgesid. 1905. a. lõpul hakati revolutsiooni maha suruma ja ajalehti sulgema, aga „Virulane“ õnnestus 1906 hoopis uuesti asutada, kuigi vahepeal suleti teda jälle ja ta sai ilmumist jätkata vaid nime vahetades. „Virulase“ toimetaja oli mõlemal sajandil Jaak Järv, kuid ülejäänud toimetuse koosseisus toimus muutusi. Kui 19. sajandil olid lehes kirjutanud Vilde ja Martna, siis 20. sajandil oli üks tuntumaid toimetuse liikmeid Pusta ja lehes võttis sõna ka Riigiduuma ehk Riigivolikogu saadik Hellat. Entsüklopeedia ütleb, et uuel „Virulasel“ ei olnud enam nii suurt mõju kui vanal. Samas saadi rohkem kirjutada, sest poldud enam nädalaleht, vaid ilmumissagedus tõusis kuuele päevale nädalas. Nüüd oli suurem konkurents, sest Eesti ajalehtede puhul olid kasvanud nii nende ilmumissagedus kui ka ajalehtede arv rutem kui rahvaarv. Kiiremini kirjutades võib lisaks jutt lahjemaks minna. Raamatud Jaan Tõnissoni kohta ütlevad, et pärast 1905. a. lõpu sündmusi vasakpoolsete populaarsus langes ja mõõdukama Tõnissoni oma tõusis, kuid „Virulane“ esindas just nimelt vasakpoolsemat suunda. Ainult „Virulast“ lugedes selle suuna populaarsuse langusest aru ei saa, sest „Virulane“ ise kinnitab, et esindab enamuse seisukohti ja Tõnisson on vähemuses. Praegu peetakse suurmeheks Tõnissoni, ja Järve temaga ei kõrvutata.

Üks küsimus, milles „Virulase“ vasakpoolsus avaldus, oli tema suhtumine maaeraomandisse. Kuigi tehti riigi vastu revolutsiooni, taheti mõisamaad muuta riigiomandiks ja anda talupoegadele vaid põlisele rendile, mitte nende eraomandiks. Sellisele suhtumisele aitas kaasa nähtavasti teadmine, et riigimõisades on talupoegade olukord parem kui eramõisades. Riik, millele taheti maad anda, ei olnud isegi Eesti riik, vaid oldi Venemaa osa. Kuigi Tõnisson asutas kohaliku Eduerakonna, peab „Virulane“ endastmõistetavaks, et partei on midagi üle-venemaalist.

Uuritud ajalõigu alguses hooples „Virulane“, et hoolimata karistussalkade terrorist on vabadus suurenenud, nüüd arutatakse parlamendis samu küsimusi, mille eest enne karistati, ja parlamenti ei saada keegi laiali. Kuid siis see laialisaatmise otsus tuli. Mul tekkis lugedes mitu võrdlust Pätsi vaikiva ajastuga. Pätsi ajal pandi parlament vaikivasse olekusse rahva rahustamise ettekäändel, kuid „Virulane“ aastal 1906 avaldas arvamust, et rahvast rahustaks see, kui parlament uuesti kokku kutsutaks. Keiser ja parlamendi pooldajad süüdistasid üksteist vastakuti seaduse rikkumises. Ka Päts ja vabadussõjalased süüdistasid hiljem mõlemad üksteist riigi pööramises.

Toimus ka relvavõitlust. 1917 oktoobripöörde ajal olevat lastud Auroralt vist üks pauk, aga 1906 oli mõnes linnas nagu Sveaborg paugutamist rohkem. Kuigi „Virulane“ mõnes küsimuses kaitses seaduslikkust, ei nimetanud ta seadusevastaseks relvastatud ülestõusu ja esimesel hetkel paistis uskuvat, et ülestõusnuid saadab edu.

Varem olen võrrelnud, et „Postimees“ kirjutas Eesti eestlastest, „Olevik“ Venemaa piiridest lahkunutest ja „Ristirahva Pühapäevaleht“ Venemaa piires ümber asunutest. Nüüd loetud „Virulase“ numbrid sarnanevad selle poolest kõige rohkem „Ristirahva Pühapäevalehega“, kuigi „Virulane“ ei tee usupropagandat.

19. sajandil olid olnud vastuolud „Virulase“ toimetaja Järve ja „Valguse“ toimetaja Kõrvi vahel. Neist vastuoludest oli ka nüüd üle ühe korra juttu. Samal aastal, kui Järv oma ajalehe taastas, lõpetas Kõrv revolutsiooni tõttu pettununa enda ajalehe väljaandmise. Kõrvi on nimetatud eesti ajakirjanike hulgast suurimaks venestuse pooldajaks, kuid „Virulasest“ paistab, et Kõrv tahtis samaaegselt olla nii venelaste kui ka sakslaste sõber. Seda ei saa öelda „Oleviku“ toimetaja Grenzsteini kohta, kes tegi venestusele järeleandmisi, aga kritiseeris samal ajal teravalt sakslasi.

19. sajandi ajalehtedest on peetud „Virulast“ ja „Valgust“ keskmisest kollasemaks. Ka 20. sajandi „Virulases“ tundus olevat keskmisest lehest rohkem uudiseid kuritegude kohta. Seevastu ei huvita „Virulast“ erinevalt praegustest lehtedest sport. On üks uudis kalapaatide võidusõidu kohta, kuid selle asemel, et tuua ära võitja nimi, kahtleb ajaleht, kas selliseid võistlusi on vaja. Iseloomulik ajastu kohta on ka see, et kalapüüdmiseks ja võidusõiduks ei olnud eraldi paate.