"Sotsioloogilised teooriad 19. ja 20. sajandil"

„Soziologische Theorien im 19. und 20. Jahrhundert“. Von Pitirim Sorokin, Professor der Soziologie an der Harvard-Universität, früher Universität St. Petersburg. Deutsche Bearbaitung von Dr. Hans Kasspohl. C. H. Beck’sche Verlagsbuchhandlung, München 1931. 344 lehekülge, põhiosa lõpuni 270.

Varem loetud Sorokini raamatud liigitasin ajalooliseks sotsioloogiaks, nüüd loetu sotsioloogia ajalooks. Kõiki kolme raamatut iseloomustab laiahaardelisus. Nüüd loetus on antud ülevaade kõigist tähtsamatest sotsioloogiakoolkondadest koos raamatu autori hinnangutega nendele. See raamat on Sorokini teoste viidatavuse edetabelis neljandal kohal, selle trüki saksakeelses tutvustuses iseloomustatakse raamatut ülivõrretes.

Kuigi ma pole ülikoolis sotsioloogia eriala õppinud, on raamatu tegelased suures osas samad, keda olen õppinud ajaloos – rassiteoreetikud Gobineau, Chamberlain ja Lapouge, klassivõitluse teoreetikud Marx ja Engels, eliiditeoreetik Pareto, massipsühholoog Le Bon jne. Peatükid on esitatud koolkondade kaupa. Sorokin nimetab ennast mitme koolkonna peatükis. Ühe raamatu saatesõnas nimetati Sorokinit kõigi aegade suurimaks sotsioloogiks, samal ajal pole teda üldse mainitud Eesti Entsüklopeedia artiklis „sotsioloogia“. Seal paistis küll olevat keskendutud teadusele alusepanijatele, mitte selle hilisematele saavutustele.

Sorokini raamatuid lugedes jääb mulje, nagu oleks sotsioloogia või vähemalt selle autori eelistatud haru eriti lähedane ajaloole. Sorokin ise ütleb, et sotsioloogia põhineb bioloogial. Üks koht, kus ta oma uurimustele viitab, on rassiteooriate peatükis, kuigi tema varem loetud raamatutes rassiküsimust ei puudutatud. Sorokin ei ole nõus nende rassiteoreetikutega, kelle arvates kõik väärtuslik pärineb aarialastelt. Kuid ta viitab siiski uuringutele IQ kohta, mille järgi eri rasside keskmine IQ on erinev. Kõrgem olevat see valgetel ja kollastel, madalam neegritel ja indiaanlastel. Indiaanlastel siiski kõrgem kui neegritel. Mõni teine teoreetik oli arvanud, et veresegamine on alati halb, aga Sorokin pole sellega nõus, kuna mestiitside keskmine IQ on kõrgem kui indiaanlaste oma. Indiaanlaste kohta käivatest raamatutest olen lugenud, et Ameerika riikides on kõikjal indiaanlaste positsioon ühiskonnas madalam kui valgetel ja mestiitside oma vahepealne. Indiaanlaste ja neegrite suhete kohta on kirjutatud, et ka indiaanlased pidasid neegerorje. IQ testide raamatu saatesõnas kirjutati, et indiaanlaste IQ-d on raske mõõta, sest nad orienteeruvad kõige nõrgema järgi ja ei teata ülesande lahendamise lõpetamisest enne, kui viimasel on valmis.

Marxi ja Engelsi kohta arvab Sorokin, et nende teooriad ei ole teaduslikult väärtuslikud. Marksistide järgi olevat majandus kas ainus tähtis tegur või vähemalt kõige tähtsam, aga Sorokin viitab autoriteetsema uurijana Max Weberile, kelle järgi religioon ei ole majanduse pealisehitus, vaid religioon mõjutab majandust, protestantismi teke põhjustas kapitalismi tekke. Sorokin ei poolda siiski lihtsaid lahendusi, vaid juhib tähelepanu, et asjade seletamisel tuleb arvestada paljude erinevate teguritega. See tuletas mulle meelde ühte tuttavat maletajat, kes tegi mulle korduvalt märkuse, et ma ei seletaks kõike ainult ühe asja põhjal. Arvasin, et ma ei seletagi, ma olen õppinud, mis on füüsikas resultantjõud, ma ei jõua lihtsalt kõiki näiteid korraga tuua. Aga Sorokin näitab, kuidas ka paljude läbimõeldud teooriate puhul on ühe teguri osatähtsusega liialdatud.

Kui varem loetud Sorokini raamatud on üles ehitatud lainete teooriatele, siis siin raamatus on neist juttu vaid ühes peatükis. Selles on aga nimepidi välja toodud palju uurijaid, kes on lainelisusest või tsüklilisusest kirjutanud. Ja on nimetatud hulk erinevaid laineid, mille pikkus ulatub kahekohalisest arvust aastatest neljakohaliseni. Olevat väidetud nii perioodiliste kui ka mitteperioodiliste tsüklite olemasolu. Sorokini meelest õigustab sotsioloogia oma olemasolu juhul, kui tal õnnestub näidata seaduspärasuste olemasolu.

Ma eriti ei poolda raamatute allajoonimist, aga allajoonitud raamatutest saab informatsiooni lisaks autorile ka varasemate lugejate kohta. Loetud eksemplaris on allajoonijaks olnud vist Uku Masing. Põhiliselt on alla joonitud rassiteooriate peatükki. Pliiatsiga on lisatud ka mõned sõnalised märkused, et kõige jõhkram ei ole kõige parem.