Korterimäng

Oli kirjanduse tund. Lehitsesin oma vihikut, et leida kohta, kuhu saaks kirjutada. Mõnes kohas oli tühje ridu, aga järgmine lehekülg oli jälle täis. See vihik oli vist juba lõpetatuks kuulutatud, võtsin kotist teise ja tühjema. Õpetaja kirjutas tahvlile arvutusi. Aga enne kui ma jõudsin nendega midagi teha, kustutas ta need uuesti ära. Sellega ma polnud rahul, aga järele mõeldes sain aru, et oli vaja kustutada, muidu poleks järgmisi asju kuskile kirjutada. Õpetaja viskas vihast minu vastu äratuskella põrandale puruks. Ta ütles, et mina tükid ära koristaks. Mina ütlesin, et tema viskas ja tema peab koristama. Panin seina najale istuma karvaseid mänguloomi. Õpetaja hakkas rääkima minu "Vikerkaares" ilmunud luuletustest. Mulle oma luuletused meeldisid ja samuti olid ilusad pildid, mille õpetaja nende kohta värvikriitidega tahvlile joonistas, aga tundus, et ta tahab jutuga välja jõuda selleni, et selliseid luuletusi ei tohi kirjutada. Mõtlesin, et kui ta peaks seda ütlema, siis saadan just avaldamiseks järgmised luuletused. Õpetaja kustutas tahvlilt joonistused ära ja joonistas asemele teise variandi. Esimene variant oli illustreerinud minu luuletusi abstraktsete kujunditega, teine inimfiguuridega.

*
Olin leidnud vanast ajalehest midagi huvitavat. Seal oli ühes lühinupus juttu minust, teises Jürgen I-st. Rääkisin sellest teistele ja näitasin ajalehte projektoriga seina peal. Õpetaja Kalme näitas, et projektoriga peab tegema teistsugust pilti. Nüüd nägin ma ise uduselt. Aga mõtlesin, et mis sellest, ma näitan pilti teiste jaoks, ja kes ei näe, võib binokli võtta. Jürgeni nimega nuppu ma ei leidnud üles. Kui ajalehe Jürgeni kätte andsin, siis tema leidis. Ajalehte jälle enda kätte saades leidsin ka mina. See oli ühes kahest parema serva poolsemast tulbast. Aga kuigi olin nupu juba leidnud, kaotasin selle uuesti silmist ja pidin uuesti otsima hakkama.

*
Lugesin Enekest. Keerasin lehti ja lugesin läbi artiklid riikide kohta. Tegin nende kohta märkmeid. Jõudsin artiklini Liechtensteinist. Selles entsüklopeedias kirjutati see Liichtenstein. Ja oli veel kaks erinevat kirjapilti, teises oli viimast tähte kahekordselt. Sõitsin bussis. Bussi uks ei läinud kinni ja ma rippusin välja. Hoidsin kinni, aga käsi võis korraks lahti minna ja siis ma võisin välja kukkuda. Mul õnnestus pääseda sügavamale bussi. Selles bussis tahtsid piletikontrollid kehtestada uut korda ja kontrollisid pileteid juba aastaid, ilma et nad oleks bussi eesotsa välja jõudnud. Aja jooksul muutus uus karm kord küll leebemaks. Mängisin ühes kohas paberi peal mängu, kus ma tähistasin trepikoja iga korteri mullide reaga, kus iga mulli sisse oli midagi kirjutatud. Osadel korteritel oli hulk mulle, mille sisse oli kirjutatud 0, aga neil oli ka muusisulisi. Meie korteri kohta oli kirjutatud kaks korterinumbrit. Üks mees tahtis näha, mida ma paberile kirja olen pannud.