"Inimeselaps"

Uku Masing. "Inimeselaps. Valik luulet". Tartu 2016. 184 lehekülge.

Hiljuti lugesin läbi viimase "Loomingu" numbri luuletused ja ühtegi eriliselt head meelde ei jäänud. Nüüd lugesin Uku Masingu valikkogu, kus kõik luuletused olid huvitavad. "Looming" oli ehk ühe põhjusena sellepärast igavam, et seal trükitut lugesin esimest korda, aga Masingu loominguga olen juba varasemast tuttav. Ükskord mult küsiti, et kui ma loen Masingu luuletusi, kas ma saan siis nendest aru. Vastasin võibolla, et luulet on riimide ja rütmi pärast siis ka hea lugeda, kui aru ei saa. Nüüd ilmunud raamatust sain nagu paremini aru kui Masingu kogutud luuletustest. Valikkogusse vist on võetud lihtsamad tekstid ja lisaks olen ise vahepeal vanemaks saanud. Sada protsenti ei saa aru ühestki autorist, isegi mitte endast, aga Masingu puhul on näha, mis asjad talle meeldivad ja mis mitte. Talle meeldisid kauged tähed, kauged ajad, kauged maad, taimed, loomad, Jumal ja naine. Ta liitis sõnu sageli üllatavateks kombinatsioonideks, mida pole kohanud ühelgi varasemal ega hilisemal autoril. Masingule ei meeldinud tondid, kurjus ja rumalus. Öeldakse, et tark teab, et ta midagi ei tea. Masingu puhul vähemalt peab see ütlus paika. On näha, et ta on suuremast osast inimestest intelligentsem, aga ta kaebab sageli, et ei saa millestki aru. Masing kirjutab küll naermisest, aga naerdakse rõõmust, ta ei kirjuta naljaluuletusi. Teda vaevavad negatiivsed emotsioonid, kurbus ja üksindustunne. Leian, et mul on Masinguga palju sarnaseid huvisid. Osalt ka sellepärast, et olen varemgi tema raamatuid lugenud. Kui lugesin Masingu "Mälestusi taimedest", hakkasid taimed mulle rohkem meeldima. Mul esineb nii negatiivseid kui ka positiivseid emotsioone, aga tundub, et positiivsete osakaal on suurem kui Masingul. Seega kinnitab Masingu juhtum väidet, et kõige intelligentsemad inimesed ei ole kõige õnnelikumad, kuigi arvatavasti on ka mõni erand.