Ülikool ja võistlused

Läksin suurde auditooriumisse ajalooloengusse. Istusin kõige tagumisse ritta. Loengupidaja ei lasknud registreerimislehte ringi käia. Tõin auditooriumi eest ise paberi ja panin selle ringi käima. Ma olin ka muudel kordadel asjade korraldamisega tegelenud. Aga võibolla loengupidajale piisas, et ühes loengus oli kirja pandud, kes tema loengutes käivad, teda ehk iga üksiku loengu kuulajate nimed ei huvitanudki. Esimene, kes oma nime kirja pani, kirjutas nime taha hinde 5. Teisena panin nime kirja mina. Ma mõtlesin, et eksamit ei ole veel olnud, siis ei ole hinde paberile kirjutamine õige, seetõttu kirjutasin oma nime taha "arvestatud". Siis tuli meelde, et arvestust pole ka olnud, seetõttu võtsin paberi oma kätte tagasi ja tõmbasin selle sõna maha. Esimene kirjutaja oli eksinud veel selles osas, et nüüd ei pandud hindeid numbrite, vaid tähtedega.

*
Läksin maleturniiri viiendale ja viimasele voorule. Mängiti kahel korrusel. Kõndisin läbi esimese korruse mängusaali ja siis läksin teise korruse väiksemasse saali, kus pidi toimuma minu mäng. Aga kell oli juba seisma pandud ja mulle oli märgitud kaotus, põhjendusega, et ma olin mängule hilinenud. Nüüd olid uued reeglid ja hilineda võis vähem kui varem. Enda meelest ma polnudki liiga palju hilinenud, sest olin esimesse saali jõudnud veel lubatud kellaajal. Kuigi mul jäi viimane voor mängimata, oli punkte siiski nii palju, et sain auhinna. Neist neljast partiist, mille olin ära mänginud, olin saanud 3,5 punkti. Praegu olin ma väga tugev. Mängisin malet. Vastase nupp läks vaheseina taha. Arvasin, et vahesein oleks tulnud kõrvaldada, et vastasele tuli ja matt peale panna. Siis mõtlesin, et kui minu vanker sai vastase vankri lüia, siis sai tegelikult vastase vanker ka minu vankri. Olin hakanud magistritööd kirjutama ja seetõttu igal ööl õppetööd unes nägema. Ma kordamööda ühel päeval õppisin võõrkeele sõnu ja teisel päeval tegin maletrenni, magistritööd ei kirjutanud ühelgi päeval. Läksin hämarasse auditooriumisse, kus toimus ühe doktorandi uurimisteema arutelu. E. Kuusik võttis sõna. Paljud kokkukogunenutest oskasid doktorandi teemale midagi täienduseks öelda. Doktorant kuulas vaikides. Mõtlesin, kas tal jäävad kõik märkused meelde. Mõtlesin, et mina ei taha doktoritööd kaitsta, sest tunneksin ennast kaitsmise ajal halvasti. Minu kõrval istus Helen. Iga lause üles kirjutamise järel pistis ta oma konspekti minu nina alla, et ma kontrolliks, kas ta kirjutas õigesti.