Sain tänavu Tartu meistrivõistlustel viienda koha, esimeseks tuli Karba. Üle-eelmine aasta olin olnud kolmas. Ma ei mäletanud, kuidas eelmine aasta läks, kas tänavusest paremini või halvemini. Tahtsin seda blogist meelde tuletada. Klaus soovitas, et ma ei läheks blogisse arvutiga, vaid suure toa televiisoriga. Lootsin, et see läheb kiiresti ja saab koha vabastada, aga aega läks rohkem. Kui õige blogisissekande üles leidsin, siis selgus, et see pole loetav. Tundus, et arvutitega on, aga televiisoritega mitte.
*
Oli koolipäev. Mul läks väljumisega kiireks, seetõttu ei hakanud ma pükse vahetama, vaid läksin kooli pidžaamapükstega. Esimene tund toimus keemiaklassis. Istusin Sandri kõrval, minu taga istusid Erik ja Krister. Erik rääkis, et ta ta on juba varem öelnud, et ma saaksin ennast millegagi teostada, nüüd ma olengi seda unenägudega teinud. Vaatasin, et mul ei ole jalas mitte lihtsalt pidžaamapüksid, vaid veel lisaks lõdva kummiga. Seetõttu tahtsin pärast esimest tundi ära minna. Ma ei teadnud, kas peaks lihtsalt majast lahkuma või õpetajalt luba küsima, et puudumist põhjuseta puudumiseks ei nimetataks.
reede, juuni 30, 2017
neljapäev, juuni 29, 2017
Raamatu valmimine
Vaatasin ettevalmistamisel olevat raamatu käsikirja. Eessõnale oli ema teinud selle lõppu eraldi nimeregistri. Ülejäänud raamatule ja teisele köitele pidi tulema alles teise köite lõpul ühine nimeregister. Aga veel ei olnud teada, kas teise köite väljaandmiseks toetust makstakse. Esimene köide oli valmis ja tahtsin kodust lahkuda, et seda kinkima minna. Vaatasin, et ümbrispaber on katki. Ütlesin ühele mehele, et ma lõhkusin selle vist ise ära. Mees vastas, et juhtub. Siis nägin, et katkise ümbrispaberiga ei olegi uus raamat, vaid vanem selle sarja raamat, ma olin vale köite kätte võtnud. Tõnu tahtis, et ma kingiks uue raamatu talle. Vastasin, et ma ei tea, kas mul jätkub, ei tea, kas ma saan 4 või 10 tasuta eksemplari. Ema ütles, et trükiarv on 1500 ja sellest saan ma 1000 eksemplari endale, sest poed ei võta enam kirjastuse raamatuid vastu.
kolmapäev, juuni 28, 2017
Revolutsiooni algushetk
Läksin üle tee. Vahepeal kaotasin kõndimisvõime ja pidin roomama. Mõtlesin, et kui mul on vahepeal liikumine takistatud, siis ma ikka ei tohi autojuhiks hakata.
*
Olin tänaval, kus oli alanud 1848. aasta revolutsioon. Toda hetke loeti revolutsiooni algushetkeks, kuigi alguses toimus see ainult ühes punktis. Revolutsioon alguseks loeti hetke, kui keegi hüüdis: "Reeturid!", selle peale hakkasid inimesed jooksma, jooksid ümber nurga ja tapsid üksteist. Mina olin kõige taga ja tapmises ei osalenud. Läksin teisele poole nurka tagasi, ületasin autotee ja kõndisin ühele teisele tänavale ühte majja.
*
Olin maleklassis. Minu ajal oli õpetatud vaikust, ja selgus, et seda on tehtud ka praegu. Üks tüdruk rääkis teisele lapsele: "Meie areneme, aga sina mitte, sest meie oleme vait ja sina räägid." Praegu tundus mulle, et rääkimine võib just olla arendav. Läksin teise majja maleklubisse ja rääkisin seal, et maleklassis üks tüdruk rääkis, arvates ise, et vaikib.
*
Olin tänaval, kus oli alanud 1848. aasta revolutsioon. Toda hetke loeti revolutsiooni algushetkeks, kuigi alguses toimus see ainult ühes punktis. Revolutsioon alguseks loeti hetke, kui keegi hüüdis: "Reeturid!", selle peale hakkasid inimesed jooksma, jooksid ümber nurga ja tapsid üksteist. Mina olin kõige taga ja tapmises ei osalenud. Läksin teisele poole nurka tagasi, ületasin autotee ja kõndisin ühele teisele tänavale ühte majja.
*
Olin maleklassis. Minu ajal oli õpetatud vaikust, ja selgus, et seda on tehtud ka praegu. Üks tüdruk rääkis teisele lapsele: "Meie areneme, aga sina mitte, sest meie oleme vait ja sina räägid." Praegu tundus mulle, et rääkimine võib just olla arendav. Läksin teise majja maleklubisse ja rääkisin seal, et maleklassis üks tüdruk rääkis, arvates ise, et vaikib.
teisipäev, juuni 27, 2017
Roomav maletaja
Lähenesid keskkooli lõpueksamid. Ma ei teadnud, mis kuupäeval need toimuvad, seetõttu võisin õige päeva mööda lasta. Ja ma ei teadnud, mis järjekorras eksamid tulevad, seetõttu võisin õppida vales järjekorras.
*
Liikusin läbi ühe maja. Vaatasin, et ühes ruumis tuli põleb, kuigi seal vist kedagi ei ole. Liikusin roomates. Karba tuli vastu ja ütles midagi minu liikumisviisi kohta. Vastasin, et ma olen males tugev, aga liikumises nõrk. Viimasel maleturniiril olin saanud 7 punktiga esikoha. Karba küsis, kui palju mul reiting tõusis.
*
Liikusin läbi ühe maja. Vaatasin, et ühes ruumis tuli põleb, kuigi seal vist kedagi ei ole. Liikusin roomates. Karba tuli vastu ja ütles midagi minu liikumisviisi kohta. Vastasin, et ma olen males tugev, aga liikumises nõrk. Viimasel maleturniiril olin saanud 7 punktiga esikoha. Karba küsis, kui palju mul reiting tõusis.
esmaspäev, juuni 26, 2017
Tuna 1/2017
„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 1/2017. 160 suurt lehekülge.
Selles numbris annab Birgit Kibal ülevaate uue arhiivihoone avamisest. Kuigi mulle raamatukogud ja arhiivid meeldivad, olen ma vähem rahul arhiivihoone uue nimega Noora. See on pandud selle järgi, et see asub Nooruse tänaval. Selline nimi tekitab tunde, et keskealised uurijad ei ole enam arhiivi oodatud, see on mõeldud ainult üliõpilastele. Kuigi võiks otsida ka paremat seletust, et arhiivis hoitakse dokumente ajast, kui inimkond, riik ja rahvas olid nooremad. Vanadele aegadele saab viidata nii sõnaga „vanasti“ kui ka „nooruses“.
Selles ülevaates tuuakse ära Eesti praeguse mitteajaloolasest presidendi sõnad arhiivi avamisel. Meil on olnud ka ajalooharidusega president Meri, kes leidis ajaloost argumente oma poliitiliste seisukohtade toetuseks. Näiteks ütles, et meile on Tõnisson tähtsam kui Päts. Praegune president nõudis oma kõnes, et arhiiv peab olema erapooletu. Minu meelest ei ole see võimalik. Kui võtta erapooletult kõik pakutavad maailma asjad hoiule, siis saab ruum otsa. Kui aga pidada erapooletult kõike väärtusetuks, siis arhiivi ei asutatagi. Keegi peab tegema valiku, mis väärib säilitamist ja mis mitte.
Ideoloogilisuse vastu on ka Berendsen ja Maiste Saksa aja rahvaloenduse ehk elanike registreerimise teemalises kaastöös. Ülikooli ajal on Berendsen mind õpetanud ja Maiste vist minu lõputööd oponeerinud. Tol ajal tundus, et Berendsenil olid oma poliitilised eelistused olemas. Ta lasi meil kirjutada essee Savisaare lindiskanadaalist ajaloo jäädvustamise seisukohalt, ja räägiti, et Berendsen ise on Laari sõber. Mind Berendsen ülehindas, arvates, et kui üks üliõpilane ei ole seminariks valmistunud, siis mina kindlasti olen. Nüüd ei kritiseeri selle artikli autorid holokausti, vaid holokaustiuurijaid, kes ajaloo liiga ideoloogiliseks tegevat, kuigi Saksa aja rahvaloenduse andmed olevat väärtuslikud. Artikli põhjal aga võib ka näidata, mis võis selles rahvaloenduses halba olla. Praegu võidakse öelda, et teadmine on jõud, millega saab maailma parandada. Aga kui Saksa ajal tuli rahvaloendajal kirja panna inimese rahvus ja rahvuslik kuuluvus võis tähendada surmaotsust, siis sai seda jõudu kasutada ka halbadel eesmärkidel.
Erapooletuse küsimuses natuke teistsuguse varjundiga on Kaarel Piirimäe kaastöö, kes kirjutab sõjaajaloo konverentsist. Sealt selgub, et sõjaajaloolased ei uuri ajalugu lihtsalt oma lõbuks, vaid aitavad sõjaväelasi. Sõjavägi ei ole aga organisatsioon, mis kõige suhtes ükskõikseks peaks jääma, vaid see on mõeldud konkreetse riigi kaitseks. Ma mäletan, et ühte Piirimäe kirjutist ma olen varem kiitnud suure lugemuse pärast, vahepeal olen näinud ka mõnda vähem muljetavaldavat. Seekordne kaastöö tundus eelmistest parem stiili poolest, sest ei jätnud nii tõsist muljet. Kirjutaja ei viita konverentsil peetud ettekannetele, vaid oma konspektile nende ettekannete kohta. Ma mäletan, et vana Piirimäe pidas ülikoolis loenguid ilma konspektita ja mälu pingutades alustas mõne nime tahvlile kirjutamist mitu korda.
Ajakirjanumbris meenutatakse kahes kaastöös elavate hulgast lahkunud egüptoloog Stadnikovi. Stadnikovi puhul tuuakse kiitvalt välja, et ta väljendas oma seisukohti, isegi siis, kui need kuulajatele ei meeldinud. Samas numbris ilmub ka üks kaastöö, kust on näha, et alati oma seisukohtade väljendamise pärast ei kiideta. See kaastöö on Hispaania kodusõjas osalenud eestlaste kohta. Sõdurite kohta on sõja ajal kirjutatud iseloomustusi, kus selline Stadnikovi moodi oma seisukohtade kaitsmine on toonud kaasa negatiivse iseloomustuse. Vahe on küll selles, et üks on järelehüüe ja teine elava inimese iseloomustamine. Aga kommunistid ja demokraadid on ka elavatate inimeste sõnavabadusse erinevalt suhtunud. Ühes raamatus, mida ma magistrieksamiks lugesin, öeldi, et Hispaania kodusõjas võitlesid kommunistid ja fašistid kummagi poole vastaste, mitte nende enda arvates. Aga „Tuna“ kaastööst selgub, et Hispaanias võidelnute hulgas oli kommunistliku partei liikmeid ka nende inimeste endi arvates. Lisaks on teada, et sõtta sekkus ka fašistlik Itaalia riik.
Selles numbris annab Birgit Kibal ülevaate uue arhiivihoone avamisest. Kuigi mulle raamatukogud ja arhiivid meeldivad, olen ma vähem rahul arhiivihoone uue nimega Noora. See on pandud selle järgi, et see asub Nooruse tänaval. Selline nimi tekitab tunde, et keskealised uurijad ei ole enam arhiivi oodatud, see on mõeldud ainult üliõpilastele. Kuigi võiks otsida ka paremat seletust, et arhiivis hoitakse dokumente ajast, kui inimkond, riik ja rahvas olid nooremad. Vanadele aegadele saab viidata nii sõnaga „vanasti“ kui ka „nooruses“.
Selles ülevaates tuuakse ära Eesti praeguse mitteajaloolasest presidendi sõnad arhiivi avamisel. Meil on olnud ka ajalooharidusega president Meri, kes leidis ajaloost argumente oma poliitiliste seisukohtade toetuseks. Näiteks ütles, et meile on Tõnisson tähtsam kui Päts. Praegune president nõudis oma kõnes, et arhiiv peab olema erapooletu. Minu meelest ei ole see võimalik. Kui võtta erapooletult kõik pakutavad maailma asjad hoiule, siis saab ruum otsa. Kui aga pidada erapooletult kõike väärtusetuks, siis arhiivi ei asutatagi. Keegi peab tegema valiku, mis väärib säilitamist ja mis mitte.
Ideoloogilisuse vastu on ka Berendsen ja Maiste Saksa aja rahvaloenduse ehk elanike registreerimise teemalises kaastöös. Ülikooli ajal on Berendsen mind õpetanud ja Maiste vist minu lõputööd oponeerinud. Tol ajal tundus, et Berendsenil olid oma poliitilised eelistused olemas. Ta lasi meil kirjutada essee Savisaare lindiskanadaalist ajaloo jäädvustamise seisukohalt, ja räägiti, et Berendsen ise on Laari sõber. Mind Berendsen ülehindas, arvates, et kui üks üliõpilane ei ole seminariks valmistunud, siis mina kindlasti olen. Nüüd ei kritiseeri selle artikli autorid holokausti, vaid holokaustiuurijaid, kes ajaloo liiga ideoloogiliseks tegevat, kuigi Saksa aja rahvaloenduse andmed olevat väärtuslikud. Artikli põhjal aga võib ka näidata, mis võis selles rahvaloenduses halba olla. Praegu võidakse öelda, et teadmine on jõud, millega saab maailma parandada. Aga kui Saksa ajal tuli rahvaloendajal kirja panna inimese rahvus ja rahvuslik kuuluvus võis tähendada surmaotsust, siis sai seda jõudu kasutada ka halbadel eesmärkidel.
Erapooletuse küsimuses natuke teistsuguse varjundiga on Kaarel Piirimäe kaastöö, kes kirjutab sõjaajaloo konverentsist. Sealt selgub, et sõjaajaloolased ei uuri ajalugu lihtsalt oma lõbuks, vaid aitavad sõjaväelasi. Sõjavägi ei ole aga organisatsioon, mis kõige suhtes ükskõikseks peaks jääma, vaid see on mõeldud konkreetse riigi kaitseks. Ma mäletan, et ühte Piirimäe kirjutist ma olen varem kiitnud suure lugemuse pärast, vahepeal olen näinud ka mõnda vähem muljetavaldavat. Seekordne kaastöö tundus eelmistest parem stiili poolest, sest ei jätnud nii tõsist muljet. Kirjutaja ei viita konverentsil peetud ettekannetele, vaid oma konspektile nende ettekannete kohta. Ma mäletan, et vana Piirimäe pidas ülikoolis loenguid ilma konspektita ja mälu pingutades alustas mõne nime tahvlile kirjutamist mitu korda.
Ajakirjanumbris meenutatakse kahes kaastöös elavate hulgast lahkunud egüptoloog Stadnikovi. Stadnikovi puhul tuuakse kiitvalt välja, et ta väljendas oma seisukohti, isegi siis, kui need kuulajatele ei meeldinud. Samas numbris ilmub ka üks kaastöö, kust on näha, et alati oma seisukohtade väljendamise pärast ei kiideta. See kaastöö on Hispaania kodusõjas osalenud eestlaste kohta. Sõdurite kohta on sõja ajal kirjutatud iseloomustusi, kus selline Stadnikovi moodi oma seisukohtade kaitsmine on toonud kaasa negatiivse iseloomustuse. Vahe on küll selles, et üks on järelehüüe ja teine elava inimese iseloomustamine. Aga kommunistid ja demokraadid on ka elavatate inimeste sõnavabadusse erinevalt suhtunud. Ühes raamatus, mida ma magistrieksamiks lugesin, öeldi, et Hispaania kodusõjas võitlesid kommunistid ja fašistid kummagi poole vastaste, mitte nende enda arvates. Aga „Tuna“ kaastööst selgub, et Hispaanias võidelnute hulgas oli kommunistliku partei liikmeid ka nende inimeste endi arvates. Lisaks on teada, et sõtta sekkus ka fašistlik Itaalia riik.
Koolimaja uksel
Jõudsin koolimaja ukse juurde. Uksest tuli üks naine välja, kes ütles, et majas on otsem viltune koridor, ta tuli läbi selle. Ma olin varem palju kordi läbi koolimaja kõndinud, aga polnud teed selgeks saanud. Tee oli keeruline, aga olin erinevatel kordadel järjest intuitiivselt õigesti kõndinud. Kuigi mitte alati, vahel olin ka ära eksinud. Ma ei saanud praegu majja siseneda, sest Erik hoidis seestpoolt ust kinni. Sain minna teise ukse juurde, aga siis sai Erik ka seestpoolt sinna vastu minna. Kui kell käis tundi, läks Erik kohe klassi, aga mina pidin hiljaks jääma, sest ei olnud veel riideid riidehoidu pannud.
pühapäev, juuni 25, 2017
Sarnased avangud
Vaba liin.
1. d4 f5 2. c4 e6 3. Rf3 Rf6 4. g3 Oe7 5. Og2 0-0 6. 0-0 d5 7. Rc3 c6 8. Vb1 Kh8 9. Lc2 (siiani "Maleaabitsast") Rbd7 10. Of4 Re4 11. Vfd1 Rdf6 12. Re5 Od7 13. f3 Rc3 14. Lc3 Vc8 15. b4 dc 16. Lc4 Rd5 17. Od2 Of6 18. f4 Oe8 19. Of3 Oe5 20. de Lb6+ 21. Kh1 a6 22. a4 Of7 23. e4 Re3 24. Oe3 Le3 25. Vd3 Lf2 26. Vbd1 Lb6 27. a5 La7 28. ef ef 29. Lc2 Lb8 30. Ld2 Oe6 31. Vd6 Vfe8 32. Oh5 g6 33. Of3 Ob3 34. Vb1 Oe6 35. Od1 Od5+ 36. Kg1 La7+ 37. Kf1 Lb8 38. Ob3 Ob3 39. Vb3 Vcd8 40. Vbd3 Vd6 41. ed Ld8 42. d7 Ve7 43. Vd6 Kg8 44. Ld4 Vg7 45. Lb6 Ld7 46. Vd7 Vd7 47. Le3 Vf7 48. h3 Kg7 49. g4 Kg8 50. g5 Kg7 51. h4 Kg8 52. Le2 Kg7 53. h5 gh 54. Lh5 Kg8 55. g6 hg 56. Lg6+ Kf8 57. Le6 Kg8 58. Le8+ Kg7 59. Lc8 Kg6 60. Ke2 Kg7 61. Kd3 Kg6 62. Kc4 Kh5 63. Lg8 1:0
Näiline kaitsetus.
1. f4 d5 2. Rf3 g6 (siiani samast raamatust) 3. e3 Og7 4. d4 f5 5. Rbd2 Rf6 6. Re5 0-0 7. Rdf3 Rbd7 8. Od3 Re5 9. Re5 Re4 10. Oe4 fe 11. Od2 Od7 12. Le2 a6 13. 0-0-0 Ob5 14. Lf2 Oe5 15. de c5 16. Lh4 e6 17. Lh6 Vf7 18. g4 Lf8 19. Lh4 Vc8 20. Lg3 Od7 21. h4 b5 22. h5 gh 23. Vh5 b4 24. Vdh1 c4 25. Lh4 Le7 26. Le7 Ve7 27. Ob4 Vg7 28. g5 Oe8 29. Vh6 Og6 30. Kd2 Of5 31. b3 cb 32. ab Vb7 33. Od6 Vb6 34. Vh7? Oh7 0:1. Otsustav viga tuli sisse pärast söömispausi.
1. d4 f5 2. c4 e6 3. Rf3 Rf6 4. g3 Oe7 5. Og2 0-0 6. 0-0 d5 7. Rc3 c6 8. Vb1 Kh8 9. Lc2 (siiani "Maleaabitsast") Rbd7 10. Of4 Re4 11. Vfd1 Rdf6 12. Re5 Od7 13. f3 Rc3 14. Lc3 Vc8 15. b4 dc 16. Lc4 Rd5 17. Od2 Of6 18. f4 Oe8 19. Of3 Oe5 20. de Lb6+ 21. Kh1 a6 22. a4 Of7 23. e4 Re3 24. Oe3 Le3 25. Vd3 Lf2 26. Vbd1 Lb6 27. a5 La7 28. ef ef 29. Lc2 Lb8 30. Ld2 Oe6 31. Vd6 Vfe8 32. Oh5 g6 33. Of3 Ob3 34. Vb1 Oe6 35. Od1 Od5+ 36. Kg1 La7+ 37. Kf1 Lb8 38. Ob3 Ob3 39. Vb3 Vcd8 40. Vbd3 Vd6 41. ed Ld8 42. d7 Ve7 43. Vd6 Kg8 44. Ld4 Vg7 45. Lb6 Ld7 46. Vd7 Vd7 47. Le3 Vf7 48. h3 Kg7 49. g4 Kg8 50. g5 Kg7 51. h4 Kg8 52. Le2 Kg7 53. h5 gh 54. Lh5 Kg8 55. g6 hg 56. Lg6+ Kf8 57. Le6 Kg8 58. Le8+ Kg7 59. Lc8 Kg6 60. Ke2 Kg7 61. Kd3 Kg6 62. Kc4 Kh5 63. Lg8 1:0
Näiline kaitsetus.
1. f4 d5 2. Rf3 g6 (siiani samast raamatust) 3. e3 Og7 4. d4 f5 5. Rbd2 Rf6 6. Re5 0-0 7. Rdf3 Rbd7 8. Od3 Re5 9. Re5 Re4 10. Oe4 fe 11. Od2 Od7 12. Le2 a6 13. 0-0-0 Ob5 14. Lf2 Oe5 15. de c5 16. Lh4 e6 17. Lh6 Vf7 18. g4 Lf8 19. Lh4 Vc8 20. Lg3 Od7 21. h4 b5 22. h5 gh 23. Vh5 b4 24. Vdh1 c4 25. Lh4 Le7 26. Le7 Ve7 27. Ob4 Vg7 28. g5 Oe8 29. Vh6 Og6 30. Kd2 Of5 31. b3 cb 32. ab Vb7 33. Od6 Vb6 34. Vh7? Oh7 0:1. Otsustav viga tuli sisse pärast söömispausi.
laupäev, juuni 24, 2017
Paide ja Riia
Meie klass proovis tänavu uuesti ülikooli astuda. Üksteise järel selgus, et üks ja teine klassikaaslane ei saa sel korral sisse. Eelmine kord me olime sisse saanud, sest keskkool oli eksamite tegemise treeninguks, tänavu sellist treeningut ei olnud.
*
Selgus, et sellel teel, mida ma olin seni pidanud Paide Uueks tänavaks, on esimesel lõigul majad teise tänavanimega. Uue tänava siltidega oli aga hiljem ära keerav harutee. Ühel korral oli üks mees, kes Paidet tundis ja tahtis sinna uuesti minna, mult Tartus küsinud, kus Paides Uus tänav asub. Olin öelnud, et see on bussijaamast ära keerata. Nüüd selgus, et sellise õpetuse peale ta võis tänavat mitte leida, kui nägi, et sealt ära keerates tulevad teistsugused sildid.
*
Vaatasin ühest raamatust vana Riia ja Läti kaarte. Leidsin sealt selliseid riiginimesid, mis ei olnud mulle varem tuttavad. Riia oli üks linn, aga jagunes mitme riigi vahel. Olin kirjutanud hiljuti Euroopa ajaloost ühe riigi nime kasutades, aga nüüd nägin, et ka keskaegse Euroopa kaardil olid teistsugused riiginimed kui praegu. Üks poiss hakkas ühte ajakirja vaatama. Tundus, et tal oli eesmärk sealt naiste pilte leida.
*
Selgus, et sellel teel, mida ma olin seni pidanud Paide Uueks tänavaks, on esimesel lõigul majad teise tänavanimega. Uue tänava siltidega oli aga hiljem ära keerav harutee. Ühel korral oli üks mees, kes Paidet tundis ja tahtis sinna uuesti minna, mult Tartus küsinud, kus Paides Uus tänav asub. Olin öelnud, et see on bussijaamast ära keerata. Nüüd selgus, et sellise õpetuse peale ta võis tänavat mitte leida, kui nägi, et sealt ära keerates tulevad teistsugused sildid.
*
Vaatasin ühest raamatust vana Riia ja Läti kaarte. Leidsin sealt selliseid riiginimesid, mis ei olnud mulle varem tuttavad. Riia oli üks linn, aga jagunes mitme riigi vahel. Olin kirjutanud hiljuti Euroopa ajaloost ühe riigi nime kasutades, aga nüüd nägin, et ka keskaegse Euroopa kaardil olid teistsugused riiginimed kui praegu. Üks poiss hakkas ühte ajakirja vaatama. Tundus, et tal oli eesmärk sealt naiste pilte leida.
reede, juuni 23, 2017
Eksamisõltuvus
Kaitsesin auditooriumi tagapoolse koha peal magistritööd. Rääkisin pingutusega. Ruumi saabus juhendaja. Kui vait jäin, siis juhendaja ütles, et kaitsmine sai ootamatult läbi, sest oponenti ei tule. Mõtlesin, et ma olen eksamite tegemise sõltlane, mul lähevad need alati hästi. Või kui ma sõltlane olen, miks ma siis pingutusega rääkisin? Tegelikult see oli ainult hetketunne, üldiselt oli kõik hästi.
*
Minu toa põrandal tehti seadmete parandamistööd. Mõtlesin, et mina ei oska ühtegi sellist tööd, ma oskan ainult vaimseid töid. Tagatoast leidsin, et mulle on valmis pandud uued riided, et ma need täna selga paneksin. Tahtsin minna tagumisse vannituppa pesema ja uksed vahelt kinni panna. Aga uksed ei olnud head, need võisid praokile vajuda.
*
Minu toa põrandal tehti seadmete parandamistööd. Mõtlesin, et mina ei oska ühtegi sellist tööd, ma oskan ainult vaimseid töid. Tagatoast leidsin, et mulle on valmis pandud uued riided, et ma need täna selga paneksin. Tahtsin minna tagumisse vannituppa pesema ja uksed vahelt kinni panna. Aga uksed ei olnud head, need võisid praokile vajuda.
neljapäev, juuni 22, 2017
Sünnipäevakink
Mul oli sünnipäev. Kristel tuli sel puhul külla ja kinkis söömiseks kala. Nii oli ta teinud ka varem. Sõin seda kala, seejärel proovis seda Pille, aga jättis söömise pooleli. Mulle oli tulnud feisbuki kaudu õnnitlusi. Ema ütles, mida ta nende õnnitluste juures vaatas. Ma ei teadnud, kas ma kuulsin õigesti. Üks minu feisbuki tuttav oli juba mõne aja eest riputanud üles kuulutuse, et otsib oma poega taga. Poega polnud siiamaani leitud.
*
Võtsin sahtlist pabereid. Näitasin Klausile, et varem me oskasime paremini joonistada. Olime joonistanud fotode järgi. Ei olnud täpselt aru saada, mis on foto ja mis joonistus. Klaus võttis neid pabereid kaasa. Ütlesin, et ta võib pärast minu paberid tagasi tuua ja enda paberid endale jätta.
*
Võtsin sahtlist pabereid. Näitasin Klausile, et varem me oskasime paremini joonistada. Olime joonistanud fotode järgi. Ei olnud täpselt aru saada, mis on foto ja mis joonistus. Klaus võttis neid pabereid kaasa. Ütlesin, et ta võib pärast minu paberid tagasi tuua ja enda paberid endale jätta.
kolmapäev, juuni 21, 2017
Huvi suurus
Rääkisin vennaga, et huvi erinevate tegevuste vastu on erinev. Tõin näiteks, et blogi kirjutada tahan ma iga päev, malega tegeleda osadel päevadel ja tantsida ei taha ühelgi päeval. Lisasin, et vastumeelseid asju tegema saab ennast sundida tahtejõuga.
Dostojevski teosed
Ütlesin, et olen lugenud kahte Dostojevski teost, üks neist oli "Idioot" ja teine ei tule meelde. Parandasin, et nüüd mul tuli meelde, et ma ei lugenud kahte Dostojevski raamatut, vaid üks oli ta enda raamat ja teine raamat tema kohta. Parandasin uuesti, et olen lugenud siiski kahte Dostojevski teost. Küsiti, mis mul nüüd meelde tuli. Ütlesin, et olen lugenud ühte Dostojeveski romaani ja ühte tema lühemat juttu, mis ilmus Grenzsteini lugemikus.
teisipäev, juuni 20, 2017
Seitseaastakud
1977 - sündisin.
1984 - läksin kooli.
1991 - Eesti taasiseseisvumine.
1998 - liitusin eurolistiga.
2005 - asutasin blogi.
2012 - asutasin ajaloolisti.
1984 - läksin kooli.
1991 - Eesti taasiseseisvumine.
1998 - liitusin eurolistiga.
2005 - asutasin blogi.
2012 - asutasin ajaloolisti.
Uus õppimissüsteem
Hakkasin õppima. Tõlkisin vene keele õpikust ühe osa ära. Varem oli mul vahel jäänud õppimata, sest olin unustanud, mis aines õppida anti, aga nüüd mõtlesin kasutada uut süsteemi, et õpin iga kord kõigiks järgmise päeva tundideks, sõltumata sellest, kas õpetaja koduseid ülesandeid annab. Läksin koolimaja esimesele korrusele ja vaatasin stendi. Nüüd oli meil uus ladina keele õpetaja. Selleks oli Tanel. Ta nõudis eelmisest õpetajast rohkem. Ta oli riputanud stendile oma õpetamiskava ja kavatses õpetada neli päeva nädalas. Ta oli tabelisse kirjutanud, et verbi "olema" pööramine on ladina keele raudvara. Läksin teisele korrusele klassiruumi tagasi. Vahepeal oli laud ringi pööratud ja minu kohale oli istunud uus inimene. Küsisin, kus mu kott on. Kott oli laua all.
esmaspäev, juuni 19, 2017
Valel pool teed
Maleolümpial olid omavahel mänginud Viikmaa ja Turu, viimane oli selle lühipartii võitnud. Rei kiitis, et see oli väga huvitav mäng ja matt pandi puhta tulega, mitte nurga all nagu mõnes teises mängus. Vaatasin, et pärast seda mängu on Turule tehtud viidete arv hüppeliselt tõusnud, sest nii huvitavat mängu hinnati kogu maailmas. Varem oli Turule 0,6 viidet, aga nüüd kümneid. Pille küsis kodus, mitu osavõtjat maleolümpial on. Vastasin, et ma ei tea. Vaatasin malelehest. Viimases numbris polnud seda kirjas, vaatasin siis eelviimasest. Seal oli kirjas arv üle 60. Aga sain aru, et see pole osavõtjate arv, vaid laudade arv. Osavõtjate arvu teadasaamiseks tuli see arv korrutada kahega, nii et osavõtjaid oli siiski üle 100. Hakkasime seda huvitavaks peetud partiid vaatama. Diagrammil oli seis, millest mõned käigud hiljem oli antud matt. Tundus, et matt tuli vankritulega läbi toru. Märkasin, et laual olevad nupud moodustavad ühest servast teiseni ja sellega ristuva kolmandast neljandani kulgevatest ridadest risti. Oli öeldud, et malelaual mustreid märkavad nõrgemad mängijad. Mina polnud kohe märganud. Nimetasin ühe mehe nime. Üks teine mees ei teadnud, kes see on, ja küsis, kas tõlkija. Ma ei teadnud, kas ta tõlkija on. Ütlesin, et ta tegeleb mitmesuguste asjadega.
*
Istusime kõrtsis. See oli selline koht, kus oli kombeks mängida malet. Hakkasin malelauale nuppe peale panema, aga see võttis palju aega, sest nuppe oli rohkem kui kahes värvis. Läksin koju teisi nuppe võtma, aga nendega ei läinud palju paremini. Mõtlesin, et kõige mugavam oleks olnud, kui ma oleks võtnud oma taskumalenupud.
*
Olime leppinud kokku, et lähen ees rongipeatusesse ja teised tulevad kirjanike suvilast järele. Ma ei oodanud rongi peatuses, vaid teisel pool teed. Rong tuli ootamatult ette. Jooksin üle tee, et peale jõuda. Mõtlesin, et varem on ju rong ulatunud peatuses seistes ülekäigukohani. Jõudsin veel viimasest uksest peale. Mõtlesin, kas see pole veduri uks. Rongis oli palju rahvast. Istusin akna all ühe võõra inimese kõrval. Kontroll tuli peale. Ütlesin, et mul pole piletit, sest selle pidid ostma teised pereliikmed. Kontrollid rääkisid edasi, aga ma ei saanud aru, kas minuga ja mida nad rääkisid, seetõttu ma ei vastanud. Lõpuks öeldi, et see on teine rong, mis sõidab teise kohta, ma pean minema maha. Küsisin, kas enne Tartut raudtee hargneb. Vastati, et see rong sõidab läbi Tartu küll, aga kaugemale. Läksin peatuses maha. Ma ei teadnud, kui palju järgmise rongini aega on, nüüd käisid rongid harvemini. Peatuses kohtusin ühe tuttavana tunduva inimesega, aga nägin halvasti. Küsisin, kes ta on. Ta vastas, et Klaus, ta tuli Tartust siia. Selles peatuses oli raudtee kaheharuline ja märkasime, et õige rong oli sõitnud ette teisele harule. Tuli jälle joosta. Klaus jõudis minust enne peale. Kui mina vedurisse jõudsin, oli Klaus sellest juba edasi läinud. Ütlesin rongijuhile, et minu pilet peaks olema teiste pereliikmete käes. Rongijuht ütles, et mul tuleb siiski pilet osta. Küsisin, kas eelmine siseneja ei ostnud kahte piletit. Rongijuht vastas rahuliku häälega, et ostetud oli hoopis 23. Hakkas tunduma, et rongijuht teeb kogu aeg nalja. Võis ka olla, et osteti tõesti 23 piletit mõne klassiekskursiooni jaoks. Võisin osta ka ise endale pileti. Aga ma ei teadnud veel, kas ma kotist raha ka leian.
*
Istusime kõrtsis. See oli selline koht, kus oli kombeks mängida malet. Hakkasin malelauale nuppe peale panema, aga see võttis palju aega, sest nuppe oli rohkem kui kahes värvis. Läksin koju teisi nuppe võtma, aga nendega ei läinud palju paremini. Mõtlesin, et kõige mugavam oleks olnud, kui ma oleks võtnud oma taskumalenupud.
*
Olime leppinud kokku, et lähen ees rongipeatusesse ja teised tulevad kirjanike suvilast järele. Ma ei oodanud rongi peatuses, vaid teisel pool teed. Rong tuli ootamatult ette. Jooksin üle tee, et peale jõuda. Mõtlesin, et varem on ju rong ulatunud peatuses seistes ülekäigukohani. Jõudsin veel viimasest uksest peale. Mõtlesin, kas see pole veduri uks. Rongis oli palju rahvast. Istusin akna all ühe võõra inimese kõrval. Kontroll tuli peale. Ütlesin, et mul pole piletit, sest selle pidid ostma teised pereliikmed. Kontrollid rääkisid edasi, aga ma ei saanud aru, kas minuga ja mida nad rääkisid, seetõttu ma ei vastanud. Lõpuks öeldi, et see on teine rong, mis sõidab teise kohta, ma pean minema maha. Küsisin, kas enne Tartut raudtee hargneb. Vastati, et see rong sõidab läbi Tartu küll, aga kaugemale. Läksin peatuses maha. Ma ei teadnud, kui palju järgmise rongini aega on, nüüd käisid rongid harvemini. Peatuses kohtusin ühe tuttavana tunduva inimesega, aga nägin halvasti. Küsisin, kes ta on. Ta vastas, et Klaus, ta tuli Tartust siia. Selles peatuses oli raudtee kaheharuline ja märkasime, et õige rong oli sõitnud ette teisele harule. Tuli jälle joosta. Klaus jõudis minust enne peale. Kui mina vedurisse jõudsin, oli Klaus sellest juba edasi läinud. Ütlesin rongijuhile, et minu pilet peaks olema teiste pereliikmete käes. Rongijuht ütles, et mul tuleb siiski pilet osta. Küsisin, kas eelmine siseneja ei ostnud kahte piletit. Rongijuht vastas rahuliku häälega, et ostetud oli hoopis 23. Hakkas tunduma, et rongijuht teeb kogu aeg nalja. Võis ka olla, et osteti tõesti 23 piletit mõne klassiekskursiooni jaoks. Võisin osta ka ise endale pileti. Aga ma ei teadnud veel, kas ma kotist raha ka leian.
pühapäev, juuni 18, 2017
Raamatule mittevastav tulemus
1. d4 f5 2. c4 e6 3. Rf3 Rf6 4. g3 Oe7 5. Og2 0-0 6. 0-0 d5 7. Rc3 c6 8. Vb1 Le8 9. c5 Lh5 10. b4 (siiani "Maleaabitsast") Rbd7 11. b5 Re4 12. Lc2 Rdf6 13. bc bc 14. Of4 g5 15. Oe5 g4 16. Rd2 Rg5 17. La4 Od7 18. Vb7 Vfd8 19. Va7 Vab8 20. Vb1 Vb1+ 21. Rdb1 Rh3 22. Oh3 gh 23. Va8 Va8 24. La8+ Kf7 25. Ra4 Le2 0:1.
*
Andres Laiapea blogis ilmunud arvustus raamatu "Male ja sõjakunst" kohta on uuesti avaldatud ajalehes "Eesti Maleelu" nr. 2/2017. Üks raamatust võetud tsitaat mulle seal ei meeldinud: "Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks." Minu meelest kui inimesed käivad samas klubis mängimas, siis nad peavad püüdma omavahel hästi läbi saada. Mängu ajal rääkimine pole reeglite järgi üldse lubatud. Väljaspool mänguaega peaks mängust rääkima objektiivselt, et mõlemad saaksid targemaks.
*
Andres Laiapea blogis ilmunud arvustus raamatu "Male ja sõjakunst" kohta on uuesti avaldatud ajalehes "Eesti Maleelu" nr. 2/2017. Üks raamatust võetud tsitaat mulle seal ei meeldinud: "Kui su vastane on keevalise temperamendiga, proovi teda ärritada. Teeskle nõrkust, et tema võiks muutuda upsakaks." Minu meelest kui inimesed käivad samas klubis mängimas, siis nad peavad püüdma omavahel hästi läbi saada. Mängu ajal rääkimine pole reeglite järgi üldse lubatud. Väljaspool mänguaega peaks mängust rääkima objektiivselt, et mõlemad saaksid targemaks.
Söögivahetund lõppes
Üks poiss oli varem mõelnud minuga sama moodi, aga nüüd mõtles teist moodi. Ta seletas muutust sellega, et tal läks skisofreenia üle.
*
Üks tüdruk ütles, et ülikooli ajal jäid tal aastaarvud iseenesest meelde. Mul olid need ka meelde jäänud, aga mitte iseenesest, vaid õppimisega. Kuigi mitte suure, vaid väikse pingutusega.
*
Mulle anti koolis tagasi minu algkooli vihikuid. Kodus olid alles hilisemate klasside vihikud, aga olin arvanud, et kõige vanemad pole säilinud. Mul oli hea meel, et siiski ka vanemad alles olid. Aga ütlesin, et praegu on kodu ääreni täis, nüüd läheb see lõhki. Üks poiss tahtis mulle võlga tagasi maksta, aga ei mäletanud, kui palju ta oli laenanud. Ma ka ei mäletanud, aga pakkusin mingi summa. Poiss ei uskunud, et see oli nii väike. Pakkusin siis natuke suurema. Poiss naeris, sest ma olin jälle öelnud tegelikust väiksema arvu, aga maksis teisena nimetatud summa.
*
Koolis oli söögivahetund. Enne sööklasse minekut läksin wc-sse. Seal oli tüdrukuid. Ma ei saanud aru, kas see polegi enam poiste wc. Vaatasin ukselt silti. Selgus, et sildi järgi oli see nii poistele kui ka tüdrukutele. Varem olin jõudnud söögivahetundidel söömise lõpuni viia, aga nüüd ma ei jõudnud isegi sööklasse siseneda, enne sai vahetund läbi. Läksin ülemisele korrusele tundi. Õpetaja rääkis midagi asjade välismaa päritolust. Ütlesin, et mul on Eesti päritolu asjad. Õpetaja vastas, et ta ka ei saanud aru, kas see on rootsi, saksa, või kanada inglise keel. Kaks tüdrukut tulid uksest sisse ja läksid klassi ette, et kahekesi esineda. Õpetaja ütles, et räägitakse, et need tüdrukud on homod. Tüdrukud ei kommenteerinud seda arvamust. Üks esineja oli targa näoga, teine lihtsameelsega.
*
Üks tüdruk ütles, et ülikooli ajal jäid tal aastaarvud iseenesest meelde. Mul olid need ka meelde jäänud, aga mitte iseenesest, vaid õppimisega. Kuigi mitte suure, vaid väikse pingutusega.
*
Mulle anti koolis tagasi minu algkooli vihikuid. Kodus olid alles hilisemate klasside vihikud, aga olin arvanud, et kõige vanemad pole säilinud. Mul oli hea meel, et siiski ka vanemad alles olid. Aga ütlesin, et praegu on kodu ääreni täis, nüüd läheb see lõhki. Üks poiss tahtis mulle võlga tagasi maksta, aga ei mäletanud, kui palju ta oli laenanud. Ma ka ei mäletanud, aga pakkusin mingi summa. Poiss ei uskunud, et see oli nii väike. Pakkusin siis natuke suurema. Poiss naeris, sest ma olin jälle öelnud tegelikust väiksema arvu, aga maksis teisena nimetatud summa.
*
Koolis oli söögivahetund. Enne sööklasse minekut läksin wc-sse. Seal oli tüdrukuid. Ma ei saanud aru, kas see polegi enam poiste wc. Vaatasin ukselt silti. Selgus, et sildi järgi oli see nii poistele kui ka tüdrukutele. Varem olin jõudnud söögivahetundidel söömise lõpuni viia, aga nüüd ma ei jõudnud isegi sööklasse siseneda, enne sai vahetund läbi. Läksin ülemisele korrusele tundi. Õpetaja rääkis midagi asjade välismaa päritolust. Ütlesin, et mul on Eesti päritolu asjad. Õpetaja vastas, et ta ka ei saanud aru, kas see on rootsi, saksa, või kanada inglise keel. Kaks tüdrukut tulid uksest sisse ja läksid klassi ette, et kahekesi esineda. Õpetaja ütles, et räägitakse, et need tüdrukud on homod. Tüdrukud ei kommenteerinud seda arvamust. Üks esineja oli targa näoga, teine lihtsameelsega.
laupäev, juuni 17, 2017
Majanumbrite muutmine
Poisid mängisid palliplatsil palli. Mina mängisin kõrvalplatsil üksi teise palliga. Mul oli küll mänguoskus väiksem, aga pall parem. Kõndisin endise Pireti ja Kerstini maja juurde. Vaatasin, et selle tänavaline kuuluvus on ära muudetud, samuti majanumber. Läksin vaatama, kas ka endisel meie majal. Sellele oli ka antud uus tänavanimi, aga teine kui naabermajal. Sellele taheti ka anda uut majanumbrit, aga polnud veel otsustatud, milline, seepärast oli maja küljel neli erinevat numbrivarianti, mõni paremini ja mõni halvemini loetav. Majad olid lisaks üle värvitud. Mõtlesin, et majanumbrite muutmine on halb, sest kui ma olen kuskil kirjutanud, mis numbriga majas me elasime, ja inimesed seda kohta vaatama tahavad minna, siis nad lähevad nüüd numbri järgi valesse kohta.
reede, juuni 16, 2017
Nelja pirniga lamp
Valmistusin kooli minema, aga väljas algas tulistamine. Tulistaja hüüdis ühte sõna. Mõtlesin, et lähen kooli teiselt poolt maja. Tahtsin veel vajutada oma toa laelambi lülitit. Aga vajutamine ei mõjunud. Klõpsutasin lülitit mitu korda. Vaatasin lambipirne lähemalt. Nägin ripendavaid hõõgniite. Ütlesin emale, et lambil on neljast pirnist kaks läbi. Alles oli saanud uued pirnid panna. Ei teadnud, kas klõpsutamine ajas need läbi või olid need juba enne läbi.
*
Olin pikal maleturniiril. Osa voore oli mängitud ja osa alles ees. Mulle öeldi, et J. Lomp on mängu juurde õppinud, ta on võitnud kõik mängud. Vastasin, et ta on ülikooli cum laude lõpetanud ja saadab ajaloolisti kõige rohkem kirju. Lombi käest kuulsin, et mängitud on ainult kaks vooru, mitte kolm, nagu ma alguses arvasin.
*
Üks tüdruk oli pöördunud minu poole, et ma tema ülikooli lõputöö mõned päevad enne kaitsmist läbi vaataksin. Nõustusin vaatama, kuigi ta oli kirjutanud inglise keeles. Mõtlesin, et peaks teda hoiatama, et viimastel päevadel enne kaitsmist on köitmise järjekorrad pikemad. Ema vaatas, mis parandusi ma olin teinud. Ta tegi märkuse, et ma olen hulga vigu parandamata jätnud. Vastasin, et sel korral ma loen kiirema meetodiga.
*
Olin pikal maleturniiril. Osa voore oli mängitud ja osa alles ees. Mulle öeldi, et J. Lomp on mängu juurde õppinud, ta on võitnud kõik mängud. Vastasin, et ta on ülikooli cum laude lõpetanud ja saadab ajaloolisti kõige rohkem kirju. Lombi käest kuulsin, et mängitud on ainult kaks vooru, mitte kolm, nagu ma alguses arvasin.
*
Üks tüdruk oli pöördunud minu poole, et ma tema ülikooli lõputöö mõned päevad enne kaitsmist läbi vaataksin. Nõustusin vaatama, kuigi ta oli kirjutanud inglise keeles. Mõtlesin, et peaks teda hoiatama, et viimastel päevadel enne kaitsmist on köitmise järjekorrad pikemad. Ema vaatas, mis parandusi ma olin teinud. Ta tegi märkuse, et ma olen hulga vigu parandamata jätnud. Vastasin, et sel korral ma loen kiirema meetodiga.
neljapäev, juuni 15, 2017
Karmi poliitika toetajatest
"Der Spiegeli" võrguväljaandes kirjutati suurte inimhulkade uuringust, mis näitas, et tänapäeva maailmas valivad võimukaid poliitikuid end ebakindlana tundvad valijad, see olevat kompensatsioonimehhanism. Tean ka ajaloost, et diktaatorid on leidnud toetust kriisiaegadel.
"Frankfurter Allgemeine Zeitung" kirjutab kunstnikest, kes oma kunstiliste tõekspidamiste tõttu olid vaimustatud Esimese maailmasõja puhkemisest ja läksid vabatahtlikuna rindele. Mujalt tean, et üks selline kunstnik oli ka Hitler. Mõni on seletanud tema kurjust sellega, et ta oli kunstnikuna andetu, aga Itaalia ajaloost olen juba varem lugenud, et sõjakas oli kogu futuristide kunstnikerühmitus. Nüüd loetud artiklis mainiti ühe kunstniku puhul, et ta tapeti hiljem Hitleri võimu ajal eutanaasia sildi all, kuna ta põdes skisofreeniat. See ei ole teatavasti ainult Hitleri aja probleem, vaid ka Rootsi ajal põletati psüühiliselt haigeid inimesi nõidadena ja ka praegu kasutavad osad inimesed diagnoose süüdistustena.
Varem olen lugenud saksa võrgulehtedest ka "Die Welti", aga eile enam ei saanud, sest see küsis lugemiseks parooli. Seda ma ei hakka tegema.
"Frankfurter Allgemeine Zeitung" kirjutab kunstnikest, kes oma kunstiliste tõekspidamiste tõttu olid vaimustatud Esimese maailmasõja puhkemisest ja läksid vabatahtlikuna rindele. Mujalt tean, et üks selline kunstnik oli ka Hitler. Mõni on seletanud tema kurjust sellega, et ta oli kunstnikuna andetu, aga Itaalia ajaloost olen juba varem lugenud, et sõjakas oli kogu futuristide kunstnikerühmitus. Nüüd loetud artiklis mainiti ühe kunstniku puhul, et ta tapeti hiljem Hitleri võimu ajal eutanaasia sildi all, kuna ta põdes skisofreeniat. See ei ole teatavasti ainult Hitleri aja probleem, vaid ka Rootsi ajal põletati psüühiliselt haigeid inimesi nõidadena ja ka praegu kasutavad osad inimesed diagnoose süüdistustena.
Varem olen lugenud saksa võrgulehtedest ka "Die Welti", aga eile enam ei saanud, sest see küsis lugemiseks parooli. Seda ma ei hakka tegema.
kolmapäev, juuni 14, 2017
Vanamehe karistamine
Istusin koolitunnis. Ma ei kirjutanud õpetaja juttu üles, sest mul oli kombeks õppida õpiku, mitte õpetaja jutu järgi. Aga õpetaja võis teha sõnade töö nende sõnade peale, mis ta suuliselt andis, mitte õpikus olevate peale. Muidu oleks võinud need sõnad üles kirjutada, aga selle jaoks ei olnud laua peal ruumi, sest minu pinginaaber Erik oli laotanud lahti maakaardi. Andsin enda ees istuvale Ivole kammi küljest murtud plastmassitükikesi, et ta nendega inimesi viskaks. Aga hakkasin kartma, et need võivad visates silma minna, seetõttu tahtsin neid enda kätte tagasi. Ivo ütles, et need ei lähe silma, seepärast andsin need jälle talle. Hiljem vaatasin, mis Ivo minu kotti alles on jätnud. Ütlesin, et ta on ära võtnud isegi haigekassakaardi, võibolla mul oleks olnud vaja arsti juurde minna. Ivo ütles, et tema ei võtnud seda ära. Ta andis selle tagasi.
*
Pidin minema ühele tänavale. Aga selgus, et pidin minema hoopis teisele tänavale. Nende nimed oli segi aetud, sest need paiknesid kõrvuti. Vahepeal jäi nende vahele veel kolmas tänav. Need tänavad olid pikad.
*
Poisid ja tüdrukud õppisid samas klassis, mis võis hiljem tunduda uskumatu. Ma eriti tüdrukute poole ei vaadanud. Ühe poisi kohta öeldi, et ta on andekas, aga talle on eesti keel nii raske, et ta saab selles kolmesid. Mõtlesin, et võibolla õpetaja on temast halval arvamusel, kuna ta on minu vend ja siis peetakse samasuguseks. Seletasin, et palavikuga ei saa õppida.
*
Olin arsti juures. Mulle anti tõend kooli viimiseks, et ma olen nii haige, et ei või kehalise kasvatuse tundides osaleda. Ma ei tahtnud seda tõendit, sest mulle nendes tundides osalemine meeldis. Vaatasime filmi. Seal sõidutasid nooremad mehed ühte vanemat meest paadiga. Seletati, et see vanem mees oli inimesi tapnud, seetõttu taheti teda karistada, aga otsustati mitte hukata, vaid üksikule saarele viia, sest ta oli ka heategusid teinud. Vanamees jäeti paati üksi, et ta siiski paadis nälga sureks. Aga hetk hiljem vajus paat tema alt põhja, sest selle põhjas oli auk. Tänu sellele mees pääses. Ta vajus ka algul vee alla, aga kuna ta ei olnud enam paadis, siis otsustas ujumist proovida. Ta kerkis pinnale, ujus kaldale ja oli pääsenud. Tema saabumisest teatati suurtükipauguga.
*
Pidin minema ühele tänavale. Aga selgus, et pidin minema hoopis teisele tänavale. Nende nimed oli segi aetud, sest need paiknesid kõrvuti. Vahepeal jäi nende vahele veel kolmas tänav. Need tänavad olid pikad.
*
Poisid ja tüdrukud õppisid samas klassis, mis võis hiljem tunduda uskumatu. Ma eriti tüdrukute poole ei vaadanud. Ühe poisi kohta öeldi, et ta on andekas, aga talle on eesti keel nii raske, et ta saab selles kolmesid. Mõtlesin, et võibolla õpetaja on temast halval arvamusel, kuna ta on minu vend ja siis peetakse samasuguseks. Seletasin, et palavikuga ei saa õppida.
*
Olin arsti juures. Mulle anti tõend kooli viimiseks, et ma olen nii haige, et ei või kehalise kasvatuse tundides osaleda. Ma ei tahtnud seda tõendit, sest mulle nendes tundides osalemine meeldis. Vaatasime filmi. Seal sõidutasid nooremad mehed ühte vanemat meest paadiga. Seletati, et see vanem mees oli inimesi tapnud, seetõttu taheti teda karistada, aga otsustati mitte hukata, vaid üksikule saarele viia, sest ta oli ka heategusid teinud. Vanamees jäeti paati üksi, et ta siiski paadis nälga sureks. Aga hetk hiljem vajus paat tema alt põhja, sest selle põhjas oli auk. Tänu sellele mees pääses. Ta vajus ka algul vee alla, aga kuna ta ei olnud enam paadis, siis otsustas ujumist proovida. Ta kerkis pinnale, ujus kaldale ja oli pääsenud. Tema saabumisest teatati suurtükipauguga.
teisipäev, juuni 13, 2017
Töökate list
Kõndisin mööda teed. Õhus lendasid pääsukesed. Sõin ühe neist liblikatest ära. Ma olin "Loomade elu" lugenud ja mäletasin, et selle värvikombinatsiooniga liblikad ei ole mürgised. Siis tuli mulle meelde, et selliste värvidega liblikaid on rohkem liike ja mõni neist on küll mürgine. Hakkasin raamatust otsima, kas ka see liik.
*
Üks mees tappis ühe inimese ära. Seejärel läks tapja lavale ja hakkas esinema kivide tõstmisega. Ta tõstis kahte kivi korraga, kergitades neid jõnkshaaval kõrgemale. Ta ei tõstnud kõige suuremat raskust, sest tal polnud täna tahtmist oma rekordit korrata. Ta asetas kivid õrnalt pea kõrvale. Kui oleks tegemist olnud veel suuremate kividega või ka nendesamade kivide puhul, oleks võinud tulla kogemata suurema hooga liigutus, mis pea katki teeb. Kui kivid olid lõpuni tõstetud, siis publik juubeldas, sellest hoolimata, et mees oli tapja. Nüüd tahtis ta mind ka ära tappa. Põgenesin eest. Jooksin palja jalu majast välja. Jälitajad võisid pealtnägijatelt küsida, kus suunas läks sokkideta inimene. Põgenesin Jürgen I. ja tema vanemate koju. Kui kodus oleks olnud ainult vanemad, siis nad poleks mind võibolla ära tundnud ja poleks sisse lasknud. Mind võidi sealt veel otsima tulla. Kui saabus söögiaeg ja mind kutsuti sööma, siis ei tahtnud ma kööki minna, sest seal polnud kardinat ees ja jälitajad oleks võinud mind aknast näha. Võtsin binokli ja vaatasin vastasmaja aknast sisse. Binokli abil nägin, et vastasmajas vaatab üks jälitaja binokliga mind.
*
Olime hotellis. Tuli valida, millises toas ööbida. Valida oli, kas minna samasse tuppa ühtede tüdrukute või perekonnaliikmetega. Bristol pakkus kolmandat varianti, et ma võin konkureerida temaga samasse tuppa minemise õigusele. Ma tahtsin jääda kahe esimese variandi vahel valimise juurde. Pidasin enda asutatud ajaloolistis kirjalikke loenguid nagu õppejõud. Suurem osa ajaloolastest olid listi kirjutajatest laisemad ja ei viitsinud isegi lugeda. Ma ei saanud üldse vastuseid, aga ühel päeval võis tulla paberajakirjas arvustus minu listi saadetud kirjade või ajalooteemaliste blogisissekannete kohta, kus näidatakse kätte kõik vead, mis ma olen mälu järgi kirjutades teinud. Mõtlesin anda listilugejatele lingi oma teise blogi enda paberil ilmunud teoste nimekirjaga. Varem ma olin arvanud, et linki ei saa anda nii, et sellel klikkides ei jää esikohale selle sissekande isikututvustuse osa, aga nüüd mõtlesin välja, kuidas saab. Peale teoste nimekirja jäi sellesse valikusse allpool ka kaks unenäokirjeldust, millest ühes oli nimetatud Oudekkit. Mõtlesin, miks kõikide aastate unenäokirjeldused ühes jorus ei tule, vaid kaks on teise kohta läinud.
*
Üks mees tappis ühe inimese ära. Seejärel läks tapja lavale ja hakkas esinema kivide tõstmisega. Ta tõstis kahte kivi korraga, kergitades neid jõnkshaaval kõrgemale. Ta ei tõstnud kõige suuremat raskust, sest tal polnud täna tahtmist oma rekordit korrata. Ta asetas kivid õrnalt pea kõrvale. Kui oleks tegemist olnud veel suuremate kividega või ka nendesamade kivide puhul, oleks võinud tulla kogemata suurema hooga liigutus, mis pea katki teeb. Kui kivid olid lõpuni tõstetud, siis publik juubeldas, sellest hoolimata, et mees oli tapja. Nüüd tahtis ta mind ka ära tappa. Põgenesin eest. Jooksin palja jalu majast välja. Jälitajad võisid pealtnägijatelt küsida, kus suunas läks sokkideta inimene. Põgenesin Jürgen I. ja tema vanemate koju. Kui kodus oleks olnud ainult vanemad, siis nad poleks mind võibolla ära tundnud ja poleks sisse lasknud. Mind võidi sealt veel otsima tulla. Kui saabus söögiaeg ja mind kutsuti sööma, siis ei tahtnud ma kööki minna, sest seal polnud kardinat ees ja jälitajad oleks võinud mind aknast näha. Võtsin binokli ja vaatasin vastasmaja aknast sisse. Binokli abil nägin, et vastasmajas vaatab üks jälitaja binokliga mind.
*
Olime hotellis. Tuli valida, millises toas ööbida. Valida oli, kas minna samasse tuppa ühtede tüdrukute või perekonnaliikmetega. Bristol pakkus kolmandat varianti, et ma võin konkureerida temaga samasse tuppa minemise õigusele. Ma tahtsin jääda kahe esimese variandi vahel valimise juurde. Pidasin enda asutatud ajaloolistis kirjalikke loenguid nagu õppejõud. Suurem osa ajaloolastest olid listi kirjutajatest laisemad ja ei viitsinud isegi lugeda. Ma ei saanud üldse vastuseid, aga ühel päeval võis tulla paberajakirjas arvustus minu listi saadetud kirjade või ajalooteemaliste blogisissekannete kohta, kus näidatakse kätte kõik vead, mis ma olen mälu järgi kirjutades teinud. Mõtlesin anda listilugejatele lingi oma teise blogi enda paberil ilmunud teoste nimekirjaga. Varem ma olin arvanud, et linki ei saa anda nii, et sellel klikkides ei jää esikohale selle sissekande isikututvustuse osa, aga nüüd mõtlesin välja, kuidas saab. Peale teoste nimekirja jäi sellesse valikusse allpool ka kaks unenäokirjeldust, millest ühes oli nimetatud Oudekkit. Mõtlesin, miks kõikide aastate unenäokirjeldused ühes jorus ei tule, vaid kaks on teise kohta läinud.
esmaspäev, juuni 12, 2017
Lahtine uks
Näitasin õppejõule elektronkataloogist, et leidsin Itaalia fašismi kohta ühe seni loetutest kriitilisema raamatu. Ütlesin, et see on välja laenatud. Siis vaatasin, et ei olegi välja laenatud, need märgid tähendavad muud. Mõtlesin, kas minna koju jala või bussiga. Üks võimalus oli minna korraks bussi ja sellest kohe väljuda. Aga nii ma ei teinud, vaid jäingi bussi. Bussil ei läinud üks uks sõitma hakates kinni. Püüdsin seda kohendada. Ma ei saanud ust lahti lasta, muidu oleks see hakanud väljapoole ripnema ja oleks millelegi vastu minna võinud. Ütlesin teistele, et nad lahtise ukseaugu lähedal ei seisaks.
pühapäev, juuni 11, 2017
Lermontovi poeemid
M. Lermontov. „Poeeme“. 1961. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. Tõlkinud V. Daniel, H. ja R. Mänd. Kaane kujundanud G. Pant. Illustreerinud E. Lepp. 252 lehekülge.
Võtsin raamatukogust kaks Lermontovi raamatut sellepärast, et oli vaja ühte tsitaati. Aga kui raamatud olid juba koju toodud, siis lugesin neid tervikuna. Tsitaadi leidsin samuti.
Poeemide kogu meeldib mulle juba sellepärast, et sellel on ilus sinine kaas. Kaanele on pealkiri ja autori nimi kirjutatud kuldtähtedega, mis näitab hinnangut raamatule. Minu maitse järgi on sinine siiski veel ilusam kui kuldne, kuigi sinise ja kuldse kombinatsioon on vast parem kui oleks ainult sinine. Samuti on ilus, kuidas poeemide salmid on üsna rasvases kirjas lehekülgedele paigutatud. Raamatus on ka huvitavaid illustratsioone, aga mittepildiline osa on piltidest ilusam.
Raamatusse mahub kuus poeemi, millest varem loetud hiljem ilmunud Lermontovi raamatu omadega kattub üks. Praegu loetud raamatu puhul on vist kõik nii pikad, et võib poeemiks lugeda. Teises raamatus mul ühe poeemiks nimetatu puhul tekkis küsimus, kas see on poeem või ballaad.
On kahju, et raamatus pole toodud poeemide kirjutamis- või esmaavaldamisaastaid. Aastaarv ei anna informatsiooni mitte ainult ajaloo, vaid ka ilukirjanduse puhul. Üksikluulekogus ei ole konkreetsete luuletuste kirjutamise aastad nii tähtsad, sest raamatu ilmumise aasta ütleb juba, et tõenäoliselt on see kirjutatud sama autori eelmisena ilmunud raamatust hiljem. Aga kui valik on tehtud kogu elu loomingu pealt, siis oleks huvitav teada, mis on kirjutatud millisel eluperioodil. Lermontovi teostes on küll autobiograafilisi sugemeid, mis ütlevad ise, et hilisemaid teoseid kirjutades on ta varasemates ideaalides pettunud. Ta ei kannata enam nii suure üksindustunde all, aga ei hinda ka enam nii palju kuulsust ja ideaale. Kuigi ta vaatab tagasi noorusele, ei tee ta eriti juttu lapsepõlvest. Eelmisena loetud raamatus oli üks lapse hällilaul, aga autorist nooremale põlvkonnale. Kui Lermontov vaatab kaugemasse minevikku, siis tolle aja täiskasvanute või täiskasvanuks saajate tegevusele.
Lermontoviga on mul vähemalt nii palju ühist, et mõlemad on kirjutanud riimilist luulet. Tänapäeval seda iga luulehuviline ei hinda. Või siis ütleb, et riime võis kasutada minevikus, aga et nüüd on riimiline luule ennast ammendanud. Ma nii ei arva. Riimid aitavad igal ajal teost meelde jätta ja riimimine on kirjutajale endale huvitavam kui niisama kirjutamine. Mõni räägib kulunud riimidest, aga ei kordu ju ainult riimid, vaid ka teemad. Lermontovil korduvad juba eluajal duellide ja enneaegsete surmade teemad. Teemade kordumisi märkasin rohkem kui riimide kordumist, sest keskendusin mõttele. Tõlke puhul ei saa pealegi konkreetses riimis autorit süüdistada, sest tõlkija võib valida luulereast riimsõnaks teise tähendusega sõna kui on seda teinud autor. Vene keeles kirjutatud teos konkureerib teiste venekeelsetega, aga tõlkimise järel hakkab see konkureerima eestikeelsetega.
Lermontov kirjutab venelaste sõjast kaukaaslastega viimaste enda pilgu läbi, ja mitte ülearu halvustavalt. Nõukogude ajal oli asi natuke teisiti. Siis näidati Nõukogude Liitu Ameerikast paremana isegi siis, kui tegelikult oli selles küsimuses parem Ameerika. Võidi vaid mõelda, et Ameerika all mõni autor mõtlebki Nõukogude Liitu.
Ka Lermontovi on tsenseeritud. Ta on kõigepealt ise mõnes kohas pannud kirja sõnade asemel kolm punkti ja seejärel on veel mõnes teoses tsensor osad read maha tõmmanud, nii et need pole säilinud. Sellistes kohtades on sõnade asemel vaid kriipsud. Mõnes kohas on aga sõnad olemas, ainult et kaldkriipsude vahel, seal ma ei saanud aru, kas tõlkija on rütmi huvides sõnu juurde pannud.
Mulle seletati, et ballaadi ja poeemi erinevus ei seisne ainult pikkuses, vaid et poeem on eepilisema sisuga. Aga kui ühes raamatus olid poeemid ja luuletused samade kaante vahele pandud, siis võib vist järjena ka poeemide raamatust luule sildi all kirjutada.
Võtsin raamatukogust kaks Lermontovi raamatut sellepärast, et oli vaja ühte tsitaati. Aga kui raamatud olid juba koju toodud, siis lugesin neid tervikuna. Tsitaadi leidsin samuti.
Poeemide kogu meeldib mulle juba sellepärast, et sellel on ilus sinine kaas. Kaanele on pealkiri ja autori nimi kirjutatud kuldtähtedega, mis näitab hinnangut raamatule. Minu maitse järgi on sinine siiski veel ilusam kui kuldne, kuigi sinise ja kuldse kombinatsioon on vast parem kui oleks ainult sinine. Samuti on ilus, kuidas poeemide salmid on üsna rasvases kirjas lehekülgedele paigutatud. Raamatus on ka huvitavaid illustratsioone, aga mittepildiline osa on piltidest ilusam.
Raamatusse mahub kuus poeemi, millest varem loetud hiljem ilmunud Lermontovi raamatu omadega kattub üks. Praegu loetud raamatu puhul on vist kõik nii pikad, et võib poeemiks lugeda. Teises raamatus mul ühe poeemiks nimetatu puhul tekkis küsimus, kas see on poeem või ballaad.
On kahju, et raamatus pole toodud poeemide kirjutamis- või esmaavaldamisaastaid. Aastaarv ei anna informatsiooni mitte ainult ajaloo, vaid ka ilukirjanduse puhul. Üksikluulekogus ei ole konkreetsete luuletuste kirjutamise aastad nii tähtsad, sest raamatu ilmumise aasta ütleb juba, et tõenäoliselt on see kirjutatud sama autori eelmisena ilmunud raamatust hiljem. Aga kui valik on tehtud kogu elu loomingu pealt, siis oleks huvitav teada, mis on kirjutatud millisel eluperioodil. Lermontovi teostes on küll autobiograafilisi sugemeid, mis ütlevad ise, et hilisemaid teoseid kirjutades on ta varasemates ideaalides pettunud. Ta ei kannata enam nii suure üksindustunde all, aga ei hinda ka enam nii palju kuulsust ja ideaale. Kuigi ta vaatab tagasi noorusele, ei tee ta eriti juttu lapsepõlvest. Eelmisena loetud raamatus oli üks lapse hällilaul, aga autorist nooremale põlvkonnale. Kui Lermontov vaatab kaugemasse minevikku, siis tolle aja täiskasvanute või täiskasvanuks saajate tegevusele.
Lermontoviga on mul vähemalt nii palju ühist, et mõlemad on kirjutanud riimilist luulet. Tänapäeval seda iga luulehuviline ei hinda. Või siis ütleb, et riime võis kasutada minevikus, aga et nüüd on riimiline luule ennast ammendanud. Ma nii ei arva. Riimid aitavad igal ajal teost meelde jätta ja riimimine on kirjutajale endale huvitavam kui niisama kirjutamine. Mõni räägib kulunud riimidest, aga ei kordu ju ainult riimid, vaid ka teemad. Lermontovil korduvad juba eluajal duellide ja enneaegsete surmade teemad. Teemade kordumisi märkasin rohkem kui riimide kordumist, sest keskendusin mõttele. Tõlke puhul ei saa pealegi konkreetses riimis autorit süüdistada, sest tõlkija võib valida luulereast riimsõnaks teise tähendusega sõna kui on seda teinud autor. Vene keeles kirjutatud teos konkureerib teiste venekeelsetega, aga tõlkimise järel hakkab see konkureerima eestikeelsetega.
Lermontov kirjutab venelaste sõjast kaukaaslastega viimaste enda pilgu läbi, ja mitte ülearu halvustavalt. Nõukogude ajal oli asi natuke teisiti. Siis näidati Nõukogude Liitu Ameerikast paremana isegi siis, kui tegelikult oli selles küsimuses parem Ameerika. Võidi vaid mõelda, et Ameerika all mõni autor mõtlebki Nõukogude Liitu.
Ka Lermontovi on tsenseeritud. Ta on kõigepealt ise mõnes kohas pannud kirja sõnade asemel kolm punkti ja seejärel on veel mõnes teoses tsensor osad read maha tõmmanud, nii et need pole säilinud. Sellistes kohtades on sõnade asemel vaid kriipsud. Mõnes kohas on aga sõnad olemas, ainult et kaldkriipsude vahel, seal ma ei saanud aru, kas tõlkija on rütmi huvides sõnu juurde pannud.
Mulle seletati, et ballaadi ja poeemi erinevus ei seisne ainult pikkuses, vaid et poeem on eepilisema sisuga. Aga kui ühes raamatus olid poeemid ja luuletused samade kaante vahele pandud, siis võib vist järjena ka poeemide raamatust luule sildi all kirjutada.
Rünnak etturite eest
1. d4 f5 2. c4 e6 3. Rf3 Rf6 4. g3 Oe7 5. Og2 0-0 6. 0-0 d5 7. Rc3 c6 8. Lc2 Le8 9. Of4 Lh5 10. Vad1 Rbd7 11. b3 Re4 (siiani raamatust) 12. Re4 fe 13. Re5 Re5 14. Oe5 Od7 15. f3 ef 16. Of3 Lh6 17. Og2 Le3+ 18. Kh1 Vf1+ 19. Vf1 Oe8 20. Ld1 Oh5 21. Of3 Og6 22. Of4 Lc3 23. Og4 Of7 24. Oe5 Og5 25. cd ed 26. Vf3 Lb2 27. Lf1 Of6 28. Of6 gf 29. Vf6 Og6 30. Oe6+ Kg7 31. Og4 La2 32. Lf4 Lb3 33. Ld6 Ld1+ 34. Kg2 Ld4 35. Le7+ Kh6 36. Vf4 Ld2 37. Of3 Oe4 38. Lf6+ Og6 39. Vh4++
*
Tõnu Kalvet kirjutab ajalehes "Eesti Maleelu" nr. 2/2017: "nii-öelda heaoluriikide elanike mõtlemisvõime on rämpstoidu-söömise ning alates 1945. aasta keskpaigast käiva ajuloputuse mõjul taandarenenud, eestlast on aga elu sundinud ellujäämiseks olema väga leidlik ja loov." Minu teada Ida-Euroopas tehti siiski rohkem ajuloputust kui Lääne-Euroopas. Ja Lääne-Euroopas läks elu Hitleri langusega ehk just 1945. a. keskpaigast paremaks. Ida-Euroopas oli kõrgem maletase muude eluvaldkondade rõhumise kompensatsiooniks. Kui Ida-Euroopas mõeldi maleseisude üle, siis Lääne-Euroopas oli võimalik mõelda, keda valida parlamenti. Vabaduse tulekul on Eestis varjukülgi nagu kadaklus, aga paremaks on läinud näiteks see, et saab kirjutada eeltsensuurita blogi ja rohkem ajalehti välja anda.
*
Tõnu Kalvet kirjutab ajalehes "Eesti Maleelu" nr. 2/2017: "nii-öelda heaoluriikide elanike mõtlemisvõime on rämpstoidu-söömise ning alates 1945. aasta keskpaigast käiva ajuloputuse mõjul taandarenenud, eestlast on aga elu sundinud ellujäämiseks olema väga leidlik ja loov." Minu teada Ida-Euroopas tehti siiski rohkem ajuloputust kui Lääne-Euroopas. Ja Lääne-Euroopas läks elu Hitleri langusega ehk just 1945. a. keskpaigast paremaks. Ida-Euroopas oli kõrgem maletase muude eluvaldkondade rõhumise kompensatsiooniks. Kui Ida-Euroopas mõeldi maleseisude üle, siis Lääne-Euroopas oli võimalik mõelda, keda valida parlamenti. Vabaduse tulekul on Eestis varjukülgi nagu kadaklus, aga paremaks on läinud näiteks see, et saab kirjutada eeltsensuurita blogi ja rohkem ajalehti välja anda.
Haagi-Moskva turniir
Läksin Erikuga õpetaja kabinetti kaasa. Erik seisis kassajärjekorda ja mina tema kõrvale. Meie taha tuli kaks tüdrukut. Erik läks viisakuse pärast tüdrukutest tahapoole. Läksin temaga kaasa. Siis mõtles Erik ümber ja läks etteotsa tagasi, mina läksin jälle kaasa. Selja taga seisjate arv kasvas pikaks. Kui Erik oli kassast läbi käinud, tahtsin selle ette minna mina, aga üks tüdruk keelas, kuna ma olin seisnud Eriku kõrval, mitte selja taga, tüdruku meelest polnud see järjekorras seismine. Küsisin, kas ma pean minema siis kõige lõppu. Tüdruk vastas jah. Surusin talle selle eest rusika vastu lõuga, nii et ta hambad plaksatasid kokku. Kassasse oli ilmunud silt, et pöörduge järgmisse kassasse. Aga kui sinna läksin, oli seal silt, mis suunas kolmandasse kassasse. Läksin kolmandasse.
*
Vaatasin Kerese Haagi-Moskva turniiri raamatut. Vaadatav partii oli Nimzo-India kaitses, ma vaatasin mustade poolt. Must käis oda b4 ja andis teise odaga a-liinilt tuld. Valge käis Rb1-c3. Must taganes odaga d6. Tavaliselt avangus nii palju ühe viguriga ei käidud. Ma ei saanud aru, kuidas sai neid käike teha, kui valge kuningal oli vist a-liinilt tuli peal. Valge käis Ke1-d1. See oli üllatav, et suurmeister loobus vangerdusest. Meile oli maletrennis õpetatud, et alati tuleb vangerdada. Vaatasin, kes mängivad. Selgus, et see polnudki põhiturniiri partii, vaid turniiri ajal antud simultaani oma. Mõtlesin teistele rääkida, et seda raamatut tasub vaadata, selles pole ainult nende partiid, kes pealkirja järgi teada on, vaid mängijaid on rohkem. Mustadega mängis Ustav ja valgetega veel nõrgem mängija.
*
Läksin klassiruumis ühe laua juurest teise juurde. Lauri K. rääkis midagi. Küsisin, kas ta rääkis minuga. Ta oli rääkinud ühe teise poisiga. Räägiti, et kellegi sõnul oli talle jutuajamine Kelamiga vapustav. Ta kirjutas selle hiljem üles ja nägi õudusunenägusid. Ütlesin, et ma tean, ei räägitud poliitikast, vaid ufodest. Lauri hakkas naerma. Ütlesin, et enne poliitikuks hakkamist oli Kelam ufoloog. Lauri naeris uuesti.
*
Vaatasin Kerese Haagi-Moskva turniiri raamatut. Vaadatav partii oli Nimzo-India kaitses, ma vaatasin mustade poolt. Must käis oda b4 ja andis teise odaga a-liinilt tuld. Valge käis Rb1-c3. Must taganes odaga d6. Tavaliselt avangus nii palju ühe viguriga ei käidud. Ma ei saanud aru, kuidas sai neid käike teha, kui valge kuningal oli vist a-liinilt tuli peal. Valge käis Ke1-d1. See oli üllatav, et suurmeister loobus vangerdusest. Meile oli maletrennis õpetatud, et alati tuleb vangerdada. Vaatasin, kes mängivad. Selgus, et see polnudki põhiturniiri partii, vaid turniiri ajal antud simultaani oma. Mõtlesin teistele rääkida, et seda raamatut tasub vaadata, selles pole ainult nende partiid, kes pealkirja järgi teada on, vaid mängijaid on rohkem. Mustadega mängis Ustav ja valgetega veel nõrgem mängija.
*
Läksin klassiruumis ühe laua juurest teise juurde. Lauri K. rääkis midagi. Küsisin, kas ta rääkis minuga. Ta oli rääkinud ühe teise poisiga. Räägiti, et kellegi sõnul oli talle jutuajamine Kelamiga vapustav. Ta kirjutas selle hiljem üles ja nägi õudusunenägusid. Ütlesin, et ma tean, ei räägitud poliitikast, vaid ufodest. Lauri hakkas naerma. Ütlesin, et enne poliitikuks hakkamist oli Kelam ufoloog. Lauri naeris uuesti.
laupäev, juuni 10, 2017
Lapsepõlv ja ajalugu
Õpetaja küsis Martinit. Martin hakkas raskesti jälgitava hääldusega rääkima. Ta ütles, et ta arvab, et tema tegi kooli ajal õigemini kui need, kes fakte õppisid, tema õppis muid asju.
*
Põgenesin Kaunase puiestee hoovi juurest bussipeatuse suunas. Kohtusin teiste lastega, kellega hakkasime mängima ühte mängu. Ema ütles, et ta tahab selle laua peal töötada. Tõmbusin sügavamale peidukohta.
*
Istusin plastmasskiigele ja hakkasin kiikuma. Kiigega midagi ei juhtunud, aga ma mäletasin, et ükskord oli räägitud, et rohkem kaaluvate inimeste all lähevad kiiged katki. Hakkasin kiige otsast alla ronima. Tahtsin selleks kasutada kiigepuu metallist külgtoru. Aga ma ei teadnud, mis suunas ma pean jäsemeid liigutama. Sain siiski alla. Pille ütles Tõnule, et kui ta sporti teeb, siis ta peab panema spordiriided. Ma küll ei viitsinud panna. Tõnu vastas ka, et tavaliselt ta ei pane.
*
Lugesin uut ajalooraamatut. Selle autor kirjutas, et Balti riigid on ikka veel kolm eraldi riiki, nii on raskem ennast kaitsta, ta nutab sellepärast. Mõtlesin, et olin listi kirjutanud, kuidas ka kroonik Russow ütles, et ta kirjutab pisaraid valades. Võibolla see tänapäevane ajaloolane õppis seda võtet minu kirjast, et head stiili korrata.
*
Minuga hakkasid rääkima NLKP juhid. Vastasin neile vene keeles. Vanasti ma poleks osanud, aga vahepeal olin seda keelt juurde õppinud. Ütlesin neile, et olen haige. Nad küsisid, miks ma peol ei käinud. Vastasin, et haigetele ei tee peod rõõmu. Lõpuks esitati mulle selline küsimus, millele ausalt vastates oleks saanud ainult midagi keelatut öelda. Vastamise asemel soovitasin, et vahepeal võiks küsida kelleltki teiselt.
*
Olin Paides. Hommikul enne riidepanemist hakkasin lugema ühte raamatut. Kõndisin raamatut lugedes kööki. Ühes riidehoius ütlesin, et tahan hakata raamatut lugema. Siis tuli meelde öelda, et ma juba lugesin. Artur ütles eemale kõndides teisele poisile: "Meelde tuli."
*
Põgenesin Kaunase puiestee hoovi juurest bussipeatuse suunas. Kohtusin teiste lastega, kellega hakkasime mängima ühte mängu. Ema ütles, et ta tahab selle laua peal töötada. Tõmbusin sügavamale peidukohta.
*
Istusin plastmasskiigele ja hakkasin kiikuma. Kiigega midagi ei juhtunud, aga ma mäletasin, et ükskord oli räägitud, et rohkem kaaluvate inimeste all lähevad kiiged katki. Hakkasin kiige otsast alla ronima. Tahtsin selleks kasutada kiigepuu metallist külgtoru. Aga ma ei teadnud, mis suunas ma pean jäsemeid liigutama. Sain siiski alla. Pille ütles Tõnule, et kui ta sporti teeb, siis ta peab panema spordiriided. Ma küll ei viitsinud panna. Tõnu vastas ka, et tavaliselt ta ei pane.
*
Lugesin uut ajalooraamatut. Selle autor kirjutas, et Balti riigid on ikka veel kolm eraldi riiki, nii on raskem ennast kaitsta, ta nutab sellepärast. Mõtlesin, et olin listi kirjutanud, kuidas ka kroonik Russow ütles, et ta kirjutab pisaraid valades. Võibolla see tänapäevane ajaloolane õppis seda võtet minu kirjast, et head stiili korrata.
*
Minuga hakkasid rääkima NLKP juhid. Vastasin neile vene keeles. Vanasti ma poleks osanud, aga vahepeal olin seda keelt juurde õppinud. Ütlesin neile, et olen haige. Nad küsisid, miks ma peol ei käinud. Vastasin, et haigetele ei tee peod rõõmu. Lõpuks esitati mulle selline küsimus, millele ausalt vastates oleks saanud ainult midagi keelatut öelda. Vastamise asemel soovitasin, et vahepeal võiks küsida kelleltki teiselt.
*
Olin Paides. Hommikul enne riidepanemist hakkasin lugema ühte raamatut. Kõndisin raamatut lugedes kööki. Ühes riidehoius ütlesin, et tahan hakata raamatut lugema. Siis tuli meelde öelda, et ma juba lugesin. Artur ütles eemale kõndides teisele poisile: "Meelde tuli."
reede, juuni 09, 2017
Sõjaaegsed kirjutised
Jõudsin majja, milles ma olin elanud. Juhtisin tähelepanu, et selle paneelid on viltu. Üks naine lubas aidata hankida vajalikku informatsiooni ühe asjaga tegelevate inimeste kohta.
*
Joonistasin pilti. Tegin sellele palju detaile igasuguste asjade kohta. Joonistasin lilli ja putukaid. Joonistasin väikse ümmarguse söögilaua. Ema vaatas seda pilti. Ütlesin, mis tuleb laua külgservale kirjutada.
*
Lugesin Teise maailmasõja aegseid ajalehejutte. Üks mees kirjutas nende kohta, et need on sellised, mille üle naerdakse ainult sõja ajal, aga mitte normaalsetel aegadel. Tal tundus õigus olevat. Püüdsin vanasse arvutisse informatsiooni sisestada. Läksin suurde tuppa ja näitasin vendadele peos olevat pilti. Pille tahtis ka näha. Ma olin nõus seda pilti ainult meessoost inimestele näitama, nagu Pillele õigesti tundus.
*
Mängisin malet. Tundus, et vigurid olid niiviisi üksteise kaitsega seotud, et ei saanud paigast liikuda.
*
Joonistasin pilti. Tegin sellele palju detaile igasuguste asjade kohta. Joonistasin lilli ja putukaid. Joonistasin väikse ümmarguse söögilaua. Ema vaatas seda pilti. Ütlesin, mis tuleb laua külgservale kirjutada.
*
Lugesin Teise maailmasõja aegseid ajalehejutte. Üks mees kirjutas nende kohta, et need on sellised, mille üle naerdakse ainult sõja ajal, aga mitte normaalsetel aegadel. Tal tundus õigus olevat. Püüdsin vanasse arvutisse informatsiooni sisestada. Läksin suurde tuppa ja näitasin vendadele peos olevat pilti. Pille tahtis ka näha. Ma olin nõus seda pilti ainult meessoost inimestele näitama, nagu Pillele õigesti tundus.
*
Mängisin malet. Tundus, et vigurid olid niiviisi üksteise kaitsega seotud, et ei saanud paigast liikuda.
neljapäev, juuni 08, 2017
Haigete õigus töötada
Kirjutasin juba "Eesti Päevalehte" jõudnud kuulujutust, nagu keelaks seadus skisofreeniadiagnoosi korral lasteasutuses töötada. Mainisin, et kontrollisin väidet "Riigi Teatajast" ja sellist paragrahvi ei leidnud. Hiljem küsisin veel igaks juhuks psühhiaatrilt üle. Ta kinnitas, et seadustes ei ole muid piiranguid kui kaitseväkke võtmisel ja relvaloa andmisel. Aga siin läksid "Riigi Teataja" ja psühhiaatri jutt natuke lahku. "Riigi Teataja" järgi võib 3 aastat ravi mitte vajamise korral kaitseväkke võtta, kontrollisin uuesti üle, aga psühhiaater kahtles selles, sest rohtu tulevat võtta eluaeg, et tervis uuesti ei halveneks.
Sisseastumiseksamid
Olin teinud kolm korda füüsika sisseastumiseksamit ja neist kolmandal korral saanud kõige halvema tulemuse. Nüüd hakkasin tegema sisseastumiseksamit ajaloos, milles ma olin väga tugev. Tuli joosta läbi 100 meetri jooks ja selle ajal küsimustele vastata. Jooksu algus läks üle autotee. Aga seda mööda tulid autod, mis tuli kõigepealt läbi lasta. Ma nägin halvasti ja ei saanud aru, kui palju autosid tuleb. Kui liikuma hakkasin, siis mulle öeldi, et 10 sekundit varem oleks võinud liikuma hakata. Teistel jooks ainult 10 sekundit kestiski. Vastasin, et ma saan sisse punktidega. Punkte anti ainult teadmiste eest ja need olid mul suured. Mõtlesin, et tegelikult ajalooeksami teen küll hästi, aga kirjandi eest võin saada vähem punkte, sest kirjutan kirjandit ja loen teemaks olevat raamatut vaheldumisi, nii võib jutt hüplik tulla. Või ma võin kirjutada puhtandi terviklikumaks kui mustandi.
kolmapäev, juuni 07, 2017
Islamiohu alahindamine
Eilne "Postimehe" juhtkiri ütleb:
"Nugadega varustatud islamistlikud rekajuhid võivad korda saata äärmiselt jubedaid tegusid, kuid nad ei suuda vägivaldselt muuta Euroopa riikide piire (meenutagem Gruusia ja Ukraina ründamist) ja riigikorraldust ega ohustada reaalselt lääne ühtsust."
Kui aga võtta arvesse, et islamiusuliste iive on põliselanike omast kõrgem, siis on islamiusuliste näol tegemist potentsiaalse enamuse ja valitsejatega. Londonis juba olevat põliselanikud vähemuses ja islamiusuline linnapeaks valitud. Võidakse väita, et ka islami võidu korral jäävad islamistid islamiusuliste hulgas vähemusse. Aga ka kõik venelased ei olnud kommunistid ega kõik sakslased natsid, ometi tulid vastavad parteid võimule ja panid vereojad voolama.
"Nugadega varustatud islamistlikud rekajuhid võivad korda saata äärmiselt jubedaid tegusid, kuid nad ei suuda vägivaldselt muuta Euroopa riikide piire (meenutagem Gruusia ja Ukraina ründamist) ja riigikorraldust ega ohustada reaalselt lääne ühtsust."
Kui aga võtta arvesse, et islamiusuliste iive on põliselanike omast kõrgem, siis on islamiusuliste näol tegemist potentsiaalse enamuse ja valitsejatega. Londonis juba olevat põliselanikud vähemuses ja islamiusuline linnapeaks valitud. Võidakse väita, et ka islami võidu korral jäävad islamistid islamiusuliste hulgas vähemusse. Aga ka kõik venelased ei olnud kommunistid ega kõik sakslased natsid, ometi tulid vastavad parteid võimule ja panid vereojad voolama.
Laua tagant trepikotta
Kirjutasin paberile. Algul kirjutasin ühte värvi pastakaga, siis võtsin kogemata teist värvi ja lisaks jätsin kogemata ühe rea vahele. Läksin alla postkastile. Postkastide all oli siil. Ta hakkas mind ründama, mida siilid tavaliselt ei teinud. Hakkasin trepist üles minema. Välisuksest tuli inimesi sisse, kes kõndisid minu kannul. Põgenesin neil eest. Siis lasin ühe naise endast ette. Mõtlesin, et jälitajad ei saa mind kätte, sest ma olen kiirem. Näitasin näpuga ees kõndiva naise tagumikku. Minu kõrval kõndiv teine naine kirtsutas selle peale nina.
teisipäev, juuni 06, 2017
Palju posti
Seisin koos vennaga vannis ja tahtsime mõlemad duši alla minna. Ütlesin, et lasen tema ette. Vend rääkis pesemise ajal, et kraani ei tohi pestes edasi-tagasi keerata, muidu see laguneb ära. Vastasin, et aga mina ei oska esimesel hetkel nii täpse temperatuuriga vett kätte saada. Tegelikult oli vennal endal ka praegu vesi liiga külmaks läinud. Kui ta vannitoast lahkus, jättis ta ukse riivi panemata ja isegi praokile. Mõtlesin, et tegelikult väljastpoolt ongi keeruline seespoolset riivi kinni panna.
*
Jõudsin oma trepikotta. Nägin, et seal, kus olid varem meie postkastid, on nüüd naabrite omad, ja vastupidi. Meie postkastides oli täna tohutult palju ajakirju. See tuli sellest, et eile olid pühad ja täna toodi kahe päeva jagu korraga. Jätsin ajakirjad kasti, kohendasin pidžaamat ja läksin trepist üles. Tuppa jõudes ütlesin köögis istuvale emale, et meil on postkastid uue koha peal ja et ma ei hakanud pidžaamaga posti üles tooma. Ema küsis, ega ma pidžaamaga kodust välja ei läinud. Seletasin, et unenäo alguses ja unenäo lõpus võivad seljas olevad riided erineda.
*
Jõudsin oma trepikotta. Nägin, et seal, kus olid varem meie postkastid, on nüüd naabrite omad, ja vastupidi. Meie postkastides oli täna tohutult palju ajakirju. See tuli sellest, et eile olid pühad ja täna toodi kahe päeva jagu korraga. Jätsin ajakirjad kasti, kohendasin pidžaamat ja läksin trepist üles. Tuppa jõudes ütlesin köögis istuvale emale, et meil on postkastid uue koha peal ja et ma ei hakanud pidžaamaga posti üles tooma. Ema küsis, ega ma pidžaamaga kodust välja ei läinud. Seletasin, et unenäo alguses ja unenäo lõpus võivad seljas olevad riided erineda.
esmaspäev, juuni 05, 2017
Failide kopeerimine
Minu arvutiga taheti teha ühte protseduuri ja enne seda soovitati teha selles olevatest failidest ketastele koopiad. Ütlesin, et koopiad saab teha vanematesse arvutitesse. Või võibolla need on täis. Siis saab midagi eest ära kustutada. Enda failide asemel võiks kustutada süsteemifailid. Uksest tuli sisse külaline, kes ema sõnul oli purjus.
pühapäev, juuni 04, 2017
Lermontov
Mihhail Lermontov. "Luuletusi ja poeeme". Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat" 1982. Tõlkinud Villem Daniel, August Sang ja Marie Under. 86 lehekülge.
Lermontovi õppisime keskkooli vene keele tundides ja siis jäi temast hea mulje. Vene keelega oli mul siiski probleeme. Isa soovitas mul keeleoskuse parandamiseks vabal ajal samuti luuletusi pähe õppida. Sellega ma kaugele ei jõudnud, aga valisin päheõppimiseks vene luuleantoloogiast samuti Lermontovi.
Nüüd võtsin raamatukogust kaks Lermontovi eesti keelde tõlgitud raamatut, neist ühe sain täna läbi. Kui tunda autorit ainult tippteoste järgi, siis võib temast jääda parem mulje kui valikut natuke laiendades. Lermontovil on mõtteid, mis minu mõtetega ei kattu. Aga et ta on siiski romantismi esindaja, siis ta sobib mulle siiski mõnest teisest autorist paremini.
Lermontov elas 19. sajandi esimesel poolel, mida on nimetaud vene kirjanduse kuldajaks. Vene poliitilisest ajaloost olen lugenud, et kirjanduse õitsengu põhjustas tsensuur, mis lasi ilukirjanduses rohkem öelda kui teistes žanrites. Lermontovi luuletustes on nii poliitilisi motiive, samuti loodusest, üksindusest, negatiivsetest ja positiivsetest emotsioonidest. Vormiliselt kirjutas ta riimilist luulet ja tema rütm võib olla haarav ka seal, kus mõtted vaidlema kutsuvad. Uuema aja teadlane Võgotski on kirjutanud, et tema meelest sisu ja vorm ei ole kirjanduses kooskõlas, vaid võitlevad omavahel.
Lermontov kirjutab nii mineviku Napoleoni sõdadest kui ka oleviku Kaukaasia sõjast, kus ta ise osales. Mineviku sõjast kirjutab ta romantilisemalt ja oleviku omast realistlikumalt. 20. sajandi Itaalia diktaator Mussolini ütles, et tähtis ei ole, kes sõja võidab, vaja on rahvas lahingusse viia. Nii tundub mõtlevat ka Lermontov, kes ise suri duellil. Ta kirjutab Napoleoni sõdadest nii vene rahvast kui ka Napoleoni imetlevalt. Borodino lahingu puhul hindab ta seda, et vapralt võideldi, aga ei mõista taganemiskäsku, sellest hoolimata, et Venemaa lõpuks sõja võitis. Ka Kaukaasia sõjast kirjutab ta nii venelaste kui ka islamiusuliste pilguga ja ütleb, et seal jäävad kohalike elanike kombed külge. Ta ei mõista hukka võitlevaid pooli, vaid väejooksiku. Ühes luuletuses esineb siiski ka mõte, et ehk on magades surra parem kui lahingus.
Lermontov tundub kannatusi nautivat, sest need annavad talle kirjutamiseks inspiratsiooni. Ta kiidab tormist merd ja ütleb, et ei taha muud kuulsust kui läbi kannatuste tulevat. Kuulsuse kohta ei ole tal päris ühemõttelist seisukohta. Ta arvab, et kuulsus toob halba, aga ta ikkagi igatseb seda. Ta mõtleb ka selle üle, kas teda pärast surma mäletatakse. Ühes luuletuses ta kahetseb, et ei ole stepilind. Mõni teine autor selle asemel ütleks, et luuletuse piirides ta ongi lind.
Lermontovi luuletustest on välja loetav, et naised teda ei hinnanud, aga tema imetles naisi või vähemalt ühte. Vene kirjandusajakirjas seletati Lermontovi probleeme tema väidetavalt inetu välimusega, kuigi ise pilti vaadates poleks sellisele mõttele tulnud. Aga 19. sajandil oli negatiivsete emotsioonide väljendamine üldse levinud. Seda tegid Poe ja Baudelaire, sajandi teisel poolel teist moodi Vilde. 20. sajandi autoritest seostus Lermontov mulle inglase Kiplingiga, sest mõlemad kirjutavad koloniaalsõdadest, aga Kiplingil on enda viletsuse üle kaebamise asemel rohkem Inglismaa vägevuse kiitmist. Lermontov kasutab palju sõna "mina" ja on riigiga natuke opositsioonis. 1830. aasta revolutsiooniga võimule tulnud Prantsuse kuningas olevat sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, aga Lermontovi meelest oli eelmise kuninga kukutamine põhjendatud. Lermontov võib kritiseerida riigivalitsejaid, aga kiidab teisi luuletajaid, kellele tema meelest on lubamatu kurja teha.
Lermontovi õppisime keskkooli vene keele tundides ja siis jäi temast hea mulje. Vene keelega oli mul siiski probleeme. Isa soovitas mul keeleoskuse parandamiseks vabal ajal samuti luuletusi pähe õppida. Sellega ma kaugele ei jõudnud, aga valisin päheõppimiseks vene luuleantoloogiast samuti Lermontovi.
Nüüd võtsin raamatukogust kaks Lermontovi eesti keelde tõlgitud raamatut, neist ühe sain täna läbi. Kui tunda autorit ainult tippteoste järgi, siis võib temast jääda parem mulje kui valikut natuke laiendades. Lermontovil on mõtteid, mis minu mõtetega ei kattu. Aga et ta on siiski romantismi esindaja, siis ta sobib mulle siiski mõnest teisest autorist paremini.
Lermontov elas 19. sajandi esimesel poolel, mida on nimetaud vene kirjanduse kuldajaks. Vene poliitilisest ajaloost olen lugenud, et kirjanduse õitsengu põhjustas tsensuur, mis lasi ilukirjanduses rohkem öelda kui teistes žanrites. Lermontovi luuletustes on nii poliitilisi motiive, samuti loodusest, üksindusest, negatiivsetest ja positiivsetest emotsioonidest. Vormiliselt kirjutas ta riimilist luulet ja tema rütm võib olla haarav ka seal, kus mõtted vaidlema kutsuvad. Uuema aja teadlane Võgotski on kirjutanud, et tema meelest sisu ja vorm ei ole kirjanduses kooskõlas, vaid võitlevad omavahel.
Lermontov kirjutab nii mineviku Napoleoni sõdadest kui ka oleviku Kaukaasia sõjast, kus ta ise osales. Mineviku sõjast kirjutab ta romantilisemalt ja oleviku omast realistlikumalt. 20. sajandi Itaalia diktaator Mussolini ütles, et tähtis ei ole, kes sõja võidab, vaja on rahvas lahingusse viia. Nii tundub mõtlevat ka Lermontov, kes ise suri duellil. Ta kirjutab Napoleoni sõdadest nii vene rahvast kui ka Napoleoni imetlevalt. Borodino lahingu puhul hindab ta seda, et vapralt võideldi, aga ei mõista taganemiskäsku, sellest hoolimata, et Venemaa lõpuks sõja võitis. Ka Kaukaasia sõjast kirjutab ta nii venelaste kui ka islamiusuliste pilguga ja ütleb, et seal jäävad kohalike elanike kombed külge. Ta ei mõista hukka võitlevaid pooli, vaid väejooksiku. Ühes luuletuses esineb siiski ka mõte, et ehk on magades surra parem kui lahingus.
Lermontov tundub kannatusi nautivat, sest need annavad talle kirjutamiseks inspiratsiooni. Ta kiidab tormist merd ja ütleb, et ei taha muud kuulsust kui läbi kannatuste tulevat. Kuulsuse kohta ei ole tal päris ühemõttelist seisukohta. Ta arvab, et kuulsus toob halba, aga ta ikkagi igatseb seda. Ta mõtleb ka selle üle, kas teda pärast surma mäletatakse. Ühes luuletuses ta kahetseb, et ei ole stepilind. Mõni teine autor selle asemel ütleks, et luuletuse piirides ta ongi lind.
Lermontovi luuletustest on välja loetav, et naised teda ei hinnanud, aga tema imetles naisi või vähemalt ühte. Vene kirjandusajakirjas seletati Lermontovi probleeme tema väidetavalt inetu välimusega, kuigi ise pilti vaadates poleks sellisele mõttele tulnud. Aga 19. sajandil oli negatiivsete emotsioonide väljendamine üldse levinud. Seda tegid Poe ja Baudelaire, sajandi teisel poolel teist moodi Vilde. 20. sajandi autoritest seostus Lermontov mulle inglase Kiplingiga, sest mõlemad kirjutavad koloniaalsõdadest, aga Kiplingil on enda viletsuse üle kaebamise asemel rohkem Inglismaa vägevuse kiitmist. Lermontov kasutab palju sõna "mina" ja on riigiga natuke opositsioonis. 1830. aasta revolutsiooniga võimule tulnud Prantsuse kuningas olevat sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, aga Lermontovi meelest oli eelmise kuninga kukutamine põhjendatud. Lermontov võib kritiseerida riigivalitsejaid, aga kiidab teisi luuletajaid, kellele tema meelest on lubamatu kurja teha.
Pöörded mängus
1. d4 f5 2. c4 e6 3. Rf3 Rf6 4. g3 Oe7 5. Og2 0-0 6. 0-0 d5 7. Rc3 c6 8. Lc2 dc 9. e4 (siiani "Maleaabitsast") b5 10. ef ef 11. Oe3 Rd5 12. Re5 Of6 13. Od5+ cd 14. Rb5 Oa6 15. Rc3 Oe5 16. de d4 17. Od4 Ld4 18. Vfe1 Rc6 19. Vad1 Lc5 20. Vd5 Le7 21. e6 Lf6 22. Vd6 Ob7 23. Rd5 Lg6 24. Vd7 Oc8 25. Vd6 Ob7 26. Lc4 Vac8 27. Vc6 Vc6 28. Re7+ Kh8 29. Rg6+ hg 30. Lb4 Vb8 31. e7 Vcc8 32. e8L+ Ve8 33. Ve8+ Ve8 34. Lb7 1:0.
laupäev, juuni 03, 2017
Tartu Suvi 2017
Täna ärkasin telefoni äratuskella helisemise peale. Mul oli hea meel, et erinevalt mõnest varasemast maleturniiri päevast magasin äratuseni välja. Aga kui tahtsin äratust vaikima panna, pillasin unisena ja ilma prillideta telefoni põrandale. Tundus, et katki. Selle peale läks tuju esialgu nii halvaks, et kaalusin turniirist loobumist. Läksin siiski kohale. Rei ütles, et killud toovad õnne. Tal oli õigus nagu tavaliselt. Sain 8 mängust 4,5 punkti, mis on minu mälu järgi minu selle nimega võistluste absoluutselt parim tulemus. Sain 28. koha 67 osavõtja hulgas, turniirieelne paigutus oli ühevõrra madalam. Maleliidu koduleheküljel on juba tabel väljas, seal on kirjas, et esikoha sai Tarvo Seeman 7,5 punktiga, 2.-3. kohta jagavad Andrei Šiškov ja Dmitri Petrov 6,5 punktiga. Homme jätkatakse välkturniiriga. Kui turniirilt koju jõudsin, siis kuulsin, et vend oli vahepeal külas käinud, minu telefoni vaadanud ja öelnud, et see ei ole katki. Selgus, et see käivitus, kui sõrme tavalisest kauem käivitamisnupul hoida ja seejärel PIN-kood sisestada.
*
Postkasti on vahepeal laekunud üks turniirikutse.
*
Postkasti on vahepeal laekunud üks turniirikutse.
reede, juuni 02, 2017
Päästev laev
Üks klassivend rääkis, et tal on riidehoius jälle asju taskust kaduma läinud. Oli vist teada, kes oli neid korduvalt võtnud. Võtjad tunnistasidki üles. Hakkasime nende juurest lahkuma, et minema sõita. Enne sõitu tahtsin käia wc-s. Kõndisime läbi ühe maja, meiega paralleelselt kõndis teiseusuliste kolonn. Jõudsime jõe äärde ja sealt keerasime tagasi. Algul tundus, et see on lihtsalt kordus, aga siis selgus, et ei olegi täpne kordus, vaid nüüd kõndisid teiseusulised meiega sama teed ja tapsid meid. Tundus, et pääsemise tõi see, kui jõudsime laeva, kus olid rahvuskaaslased. Kuigi need rahvuskaaslased olid sellised nagu Savisaar. Laevas hakkasin sööma. Ütlesin, et elu on halb, aga toit on hea.
neljapäev, juuni 01, 2017
Juhan Luiga
Juhan Luiga. „Mäss ja meelehaigus“. Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1995. 656 lehekülge. Praegu loetud varem pooleli jäänud kohast kuni lõpuni.
Kirjutasin juba selle raamatu algusest pealkirja all „Psühhiaatria ajaloost“. Raamatu ülejäänud osas on psühhiaatriast vähem ja rohkem kultuurist. Artiklite kirjutamisaeg jõuab Esimese maailmasõjani, hilisemad kirjutised on pandud teise samas sarjas ilmunud raamatusse. Paljud loetud teoses toodud ajaleheartiklid on enne sellesse raamatusse jõudmist ilmunud vahepeal veel teose „Päevamured“ kahes köites.
Kui koostasin Hendrik Sepa raamatut, siis puutusin kokku Sepa ja Luiga vaidlusega. Sepp arvustas Luiga uurimust Jüriöö ülestõusust ja arvas, et ilma ajaloohariduseta poleks seda pidanud kirjutama. Luiga kirjutas omakorda vastuse, et Sepp on kehva iseloomuga ja et tema puudustena näiteks toodud aastaarvude suhtes eksimised on kahurist kärbse laskmine.
Luiga raamatust selgub, et Luiga ja Sepa erimeelsused avaldusid ka seal, kus nad üksteise nimesid ei nimetanud. Kui Sepp pooldas kitsamat spetsialiseerumist, siis Luiga arvas, et eestlased ei saa endale kitsast spetsialiseerumist lubada, sest rahvas on selleks liiga väike. Mõnes mõttes on aga Luiga teemad sageli Sepa omadest kitsamad, sest Luiga arvustab konkreetseid isikuid, olgu kirjanikud või heliloojad, aga Sepp tegeleb sagedamini suuremate süsteemidega, nagu sõda või majandus. Ainult et Luiga peab võimalikuks arvustada üksikisikuid rohkematelt elualdelt.
Ka Sepp on tegutsenud nooruses ilukirjandusarvustajana. Sepp oli vaimustatud Noor-Eesti rühmitusest, aga kuigi ta kirjutas kriitiliselt Luigast, ei leidnud ta Tuglase loomingust üles nii palju vigu, nagu leidis sealt Luiga. Luigat lugedes mõtlesin, et Noor-Eestil oli sarnasust Itaalia fašistidega. Fašistid pidasid enda võimuletulekut nii tähtsaks, et võtsid kasutusele uue ajaarvamise. Umbes samasugune oli ka Noor-Eesti enesehinnang, kes pidasid kogu eelnevat eesti rahvakultuuri oma loomingust vähem väärtuslikuks. Nooreestlasi ja fašiste ühendav vool oli võibolla futurism. Hiljuti lehitsesin ühte oma magistriõppe konspekti, kust lugesin, et Itaalia futuristid tahtsid likvideerida raamatukogusid ja muuseume.
Luiga hindas rahvakultuuri kõrgemalt kui nooreestlased. Kui võib vaielda, kas paremini on teada kaugem ja läbiuuritum minevik, nagu võib arvata mõni ajaloolane, või vastupidi silmaga nähtav olevik, nagu arvas sotsioloog Sorokin, siis Luiga toob välja, mis on mineviku unustamises head. Rahvaluule puhul olevatki hea see, et vähem oluline on unustatud ja konkreetsete rahvalaulikute nimed ei ole enam teada. Kuid Luiga kirjutised ei ole kõiges järjekindlad. Ühes teises kirjutises ta räägib jälle sellest, kui tähtis on loomingu originaalsus. Aja jooksul muutus tema suhtumine ka Noor-Eestisse. Selle varasema albumi suhtes on ta kriitilisem kui hilisema.
Kui Luiga kritiseerib Gustav Suitsu, siis ta arvab siiski, et Suits on veel noor ja võib areneda, tal on veel teadmisi vähe. Peeter Tulviste rääkis ükskord Suitsust teistpidi, et kõige parem on Suitsu esimene luulekogu, hiljem sai ta professoriks ja tahtis kogu professori tarkuse luuletustesse sisse panna. Ükskord lugesin Suitsu kogutud luuletused kiirkorras läbi ja mulle meeldis ka algus rohkem, kuigi mõni hea luuletus oli ka tagapool.
Luiga raamatu pealkirja järgi on selles juttu mässust. Raamatu lõpust leidsin mõned mõtted, mis täiendavad Sorokini raamatut revolutsioonidest. Sorokin leidis, et revolutsiooni ei tule hinnata mitte ainult selle alguse järgi, sest järgneb diktatuurifaas, samuti mitte ainult selle loosungite järgi, sest sõnad ja teod on omavahel täielikus vastuolus. Kuid Luiga vaatab asja veel pikaajalisemalt, kuigi mitte nii põhjalikult. Luiga järgi on Prantsuse revolutsiooni eesmärgid saavutatud alles pärast revolutsiooni vaibumist. Tõepoolest, vahepeal tuli monarhia tagasi, aga nüüd on Prantsusmaa juba pikemat aega vabariik. Kuigi seda annaks seletada ka ajaloo lainetega, sest vabariike esines ka antiikajal. Aga kui Carlyle arvas, et Prantsuse revolutsioon lähtus Rousseau evangeeliumist, siis mingid ideed olid olemas juba enne revolutsiooni puhkemist, kas ei piisaks revolutsiooni asemel valgustuse kiitmisest? Üks võimalus on ka võrrelda ühiskonna arengut üksikisiku arenguga. Lastele ei meeldi liiga palju töötada ja nad jätavad koolis antud kodused ülesanded sageli tegemata, aga täiskasvanuna töötavad korralikumalt võibolla siiski sellepärast, et on lapsepõlves kuulnud, et töö tegemine on vajalik.
Kirjutasin juba selle raamatu algusest pealkirja all „Psühhiaatria ajaloost“. Raamatu ülejäänud osas on psühhiaatriast vähem ja rohkem kultuurist. Artiklite kirjutamisaeg jõuab Esimese maailmasõjani, hilisemad kirjutised on pandud teise samas sarjas ilmunud raamatusse. Paljud loetud teoses toodud ajaleheartiklid on enne sellesse raamatusse jõudmist ilmunud vahepeal veel teose „Päevamured“ kahes köites.
Kui koostasin Hendrik Sepa raamatut, siis puutusin kokku Sepa ja Luiga vaidlusega. Sepp arvustas Luiga uurimust Jüriöö ülestõusust ja arvas, et ilma ajaloohariduseta poleks seda pidanud kirjutama. Luiga kirjutas omakorda vastuse, et Sepp on kehva iseloomuga ja et tema puudustena näiteks toodud aastaarvude suhtes eksimised on kahurist kärbse laskmine.
Luiga raamatust selgub, et Luiga ja Sepa erimeelsused avaldusid ka seal, kus nad üksteise nimesid ei nimetanud. Kui Sepp pooldas kitsamat spetsialiseerumist, siis Luiga arvas, et eestlased ei saa endale kitsast spetsialiseerumist lubada, sest rahvas on selleks liiga väike. Mõnes mõttes on aga Luiga teemad sageli Sepa omadest kitsamad, sest Luiga arvustab konkreetseid isikuid, olgu kirjanikud või heliloojad, aga Sepp tegeleb sagedamini suuremate süsteemidega, nagu sõda või majandus. Ainult et Luiga peab võimalikuks arvustada üksikisikuid rohkematelt elualdelt.
Ka Sepp on tegutsenud nooruses ilukirjandusarvustajana. Sepp oli vaimustatud Noor-Eesti rühmitusest, aga kuigi ta kirjutas kriitiliselt Luigast, ei leidnud ta Tuglase loomingust üles nii palju vigu, nagu leidis sealt Luiga. Luigat lugedes mõtlesin, et Noor-Eestil oli sarnasust Itaalia fašistidega. Fašistid pidasid enda võimuletulekut nii tähtsaks, et võtsid kasutusele uue ajaarvamise. Umbes samasugune oli ka Noor-Eesti enesehinnang, kes pidasid kogu eelnevat eesti rahvakultuuri oma loomingust vähem väärtuslikuks. Nooreestlasi ja fašiste ühendav vool oli võibolla futurism. Hiljuti lehitsesin ühte oma magistriõppe konspekti, kust lugesin, et Itaalia futuristid tahtsid likvideerida raamatukogusid ja muuseume.
Luiga hindas rahvakultuuri kõrgemalt kui nooreestlased. Kui võib vaielda, kas paremini on teada kaugem ja läbiuuritum minevik, nagu võib arvata mõni ajaloolane, või vastupidi silmaga nähtav olevik, nagu arvas sotsioloog Sorokin, siis Luiga toob välja, mis on mineviku unustamises head. Rahvaluule puhul olevatki hea see, et vähem oluline on unustatud ja konkreetsete rahvalaulikute nimed ei ole enam teada. Kuid Luiga kirjutised ei ole kõiges järjekindlad. Ühes teises kirjutises ta räägib jälle sellest, kui tähtis on loomingu originaalsus. Aja jooksul muutus tema suhtumine ka Noor-Eestisse. Selle varasema albumi suhtes on ta kriitilisem kui hilisema.
Kui Luiga kritiseerib Gustav Suitsu, siis ta arvab siiski, et Suits on veel noor ja võib areneda, tal on veel teadmisi vähe. Peeter Tulviste rääkis ükskord Suitsust teistpidi, et kõige parem on Suitsu esimene luulekogu, hiljem sai ta professoriks ja tahtis kogu professori tarkuse luuletustesse sisse panna. Ükskord lugesin Suitsu kogutud luuletused kiirkorras läbi ja mulle meeldis ka algus rohkem, kuigi mõni hea luuletus oli ka tagapool.
Luiga raamatu pealkirja järgi on selles juttu mässust. Raamatu lõpust leidsin mõned mõtted, mis täiendavad Sorokini raamatut revolutsioonidest. Sorokin leidis, et revolutsiooni ei tule hinnata mitte ainult selle alguse järgi, sest järgneb diktatuurifaas, samuti mitte ainult selle loosungite järgi, sest sõnad ja teod on omavahel täielikus vastuolus. Kuid Luiga vaatab asja veel pikaajalisemalt, kuigi mitte nii põhjalikult. Luiga järgi on Prantsuse revolutsiooni eesmärgid saavutatud alles pärast revolutsiooni vaibumist. Tõepoolest, vahepeal tuli monarhia tagasi, aga nüüd on Prantsusmaa juba pikemat aega vabariik. Kuigi seda annaks seletada ka ajaloo lainetega, sest vabariike esines ka antiikajal. Aga kui Carlyle arvas, et Prantsuse revolutsioon lähtus Rousseau evangeeliumist, siis mingid ideed olid olemas juba enne revolutsiooni puhkemist, kas ei piisaks revolutsiooni asemel valgustuse kiitmisest? Üks võimalus on ka võrrelda ühiskonna arengut üksikisiku arenguga. Lastele ei meeldi liiga palju töötada ja nad jätavad koolis antud kodused ülesanded sageli tegemata, aga täiskasvanuna töötavad korralikumalt võibolla siiski sellepärast, et on lapsepõlves kuulnud, et töö tegemine on vajalik.
Kiire käpulikäija
Valmistusime kaardil olevate riikide vahel sõda alustama. Kirjutasin riigi asemel mere peale. Küsimus oli, kas see on eraldi meri või ainult laht.
*
Kõndisin mööda teed. Olin üle rohuplatsi viival rajal, kui mulle tuli meelde, et tahtsin hoopis suusatama minna. Pöörasin ringi ja liikusin endises tempos tuldud teed tagasi. Selja taha jääjatele tundus see nalja tegevat. Jõudsin oma maja ette. Ma liikusin viimasel ajal tänavatel alati kas käpuli või roomates. Võidi arvata, et see tuleb oskamatusest, aga ma liikusin kiiresti. Kui olin kodus ära käinud, läksin ühe mäe juurde, millest hakkasin üles ronima. Vaatasin, et sellest kohast läheb mägi ülemisest servast ronimiseks liiga järsuks, parem on minna vasakult poolt. Aga just seal pool hakkasin mäest alla libisema.
*
Istusin maleklassis arvuti taga. Sain suurema osa asju tehtud ja tahtsin veel teha rahaülekannet, milleks läksin enne oma nagis rippuvate riiete juurde. Selle ajaga istus arvuti taha üks iluvõimlemistüdruk, kelle ümber kogunesid teised temasugused. Ütlesin arvuti ette läinud tüdrukule, et ma tahan veel ühe asja ära teha. Ta küsis, kui palju mul sellega aega läheb. Vastasin, et kui õnnestub, siis vähe, aga kui ei õnnestu, siis kaua.
*
Kõndisin mööda teed. Olin üle rohuplatsi viival rajal, kui mulle tuli meelde, et tahtsin hoopis suusatama minna. Pöörasin ringi ja liikusin endises tempos tuldud teed tagasi. Selja taha jääjatele tundus see nalja tegevat. Jõudsin oma maja ette. Ma liikusin viimasel ajal tänavatel alati kas käpuli või roomates. Võidi arvata, et see tuleb oskamatusest, aga ma liikusin kiiresti. Kui olin kodus ära käinud, läksin ühe mäe juurde, millest hakkasin üles ronima. Vaatasin, et sellest kohast läheb mägi ülemisest servast ronimiseks liiga järsuks, parem on minna vasakult poolt. Aga just seal pool hakkasin mäest alla libisema.
*
Istusin maleklassis arvuti taga. Sain suurema osa asju tehtud ja tahtsin veel teha rahaülekannet, milleks läksin enne oma nagis rippuvate riiete juurde. Selle ajaga istus arvuti taha üks iluvõimlemistüdruk, kelle ümber kogunesid teised temasugused. Ütlesin arvuti ette läinud tüdrukule, et ma tahan veel ühe asja ära teha. Ta küsis, kui palju mul sellega aega läheb. Vastasin, et kui õnnestub, siis vähe, aga kui ei õnnestu, siis kaua.
Tellimine:
Postitused (Atom)
