Konverentsikutse

Andres Adamson palus levitada teadet neljapäeval, 19.12 kl 13 Rahvusraamatukogus toimuva konverentsi kohta:

KUTSE

Konverents „30 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamisest”

Päevakava:

13.00-13.10 Tervitused

13.10-13.55 „Molotovi-Ribbentropi Pakti ja selle salaprotokollide tühistamise rahvusvaheline tähendus“, akadeemik Lauri Mälksoo

13.55-14.15 „Mis toimus Kremlis 1989. aasta 23. detsembri õhtul ja öösel enne MRP otsuse hääletamist Rahvasaadikute Kongressil?“, president Arnold Rüütel

14.15-14.25 MRP Venemaa ajaloos ja välispoliitikas, Juhan Aare videointervjuu MRP komisjoni esimehe Aleksandr Jakovleviga

14.25-14.45 „Millest räägivad NSVLi Rahvasaadikute Kongressi MRP komisjoni protokollid?“, endise MRP komisjoni liikme dr Igor Gräzini kommentaarid Aleksandr Jakovlevi intervjuule

14.45-15.15 Kohvipaus

15.15-15.40 „Meenutusi MRP komisjonist“, MRP komisjoni kaasesimees Edgar Savisaar

15.40-16.00 „Balti pagulaste apell ÜRO-le ja BATUNi tegevus”, BATUNi kauaaegne aktivist Sirje Okas Ainso

16.00-16.20 „Eesti dissidentide ja Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi tegevus MRP avalikustamisel Eestis,“ MRP-AEG liige Eve Pärnaste

16.20-16.35 „Balti kett ja Eestimaa Rahvarinde tegevus MRP salaprotokollide tühistamise taotlemisel“, Rahvarinde eestseisuse liige Rein Veidemann

16.35-16.45 „Eestist valitud NSVLi rahvasaadikute 1989. aasta jõulud Kremli kongressil“, MTÜ „Eesti vabaduse eest” juhatuse esimees Jüri Kraft

16.45-17.35 Paneeldiskussioon: „MRP salaprotokollide tühistamise tähendus tänapäeval. Kas MRP võib korduda?“, rahvasaadik Ivar Raig (paneeli juht), MRP komisjoni liige Marju Lauristin, MTÜ „20. augusti klubi“ president Ants Veetõusme, BATUNi kauaaegne juht ja Eesti diplomaat ÜRO juures Heino Ainso

⁕

Eestlased on väike rahvas ja Eesti väike riik – nii väikesed, et meid süüdistatakse vahel (või süüdistame end ise) oma tähtsuse ja tähenduse suurendamises. Räägime end sageli nõnda ise väiksemaks.

Näiteks ei lagundanud muidugi ainult meie – või Baltimaad üheskoos – Nõukogude Liitu. Kas Nõukogude Liidu lagunemine oli üldse paratamatu või oli sellele alternatiive? Kui oli paratamatu, siis millised olid selle peamised põhjused? Konsensust nendes küsimustes ei ole ega tule. Impeeriumi lagunemisel just 1991 olid otsustavateks faktoriteks Kremli keskvõimu ja Vene Föderatsiooni vastasseis, Venemaa suveräniseerimine ja B. Jeltsini tegevus, Baltimaadele aga kuulus selles kõiges mitte otsustav, vaid ettevalmistav ja eriline roll. Baltimaad olid eeskujuks. Siin tekkis massiline rahvuslik liikumine tsiviliseeritud, rahumeelses vormis, sealhulgas rahvarinnete kujul. Eesti kuulutas end esimesena suveräänseks (Ülemnõukogu otsus 16. novembril 1988), millega algas nn seaduste sõda. Seda peetakse sageli Nõukogude Liidu tegeliku poliitilis-juriidilise lagunemisprotsessi stardipauguks. Eestis tuldi esimesena välja isemajandamise ideega, mis võeti mõne aja pärast kasutusele pea kõikjal Nõukogude Liidus ja kujutas endast ühtlasi rahumeelse eraldumise mehhanismi. Leedu kuulutas end esimesena iseseisvaks (Leedu Ülemnõukogu otsus 11. märtsil 1990). Balti vabariikide komparteide juhtkonnad tegid koostööd rahvuslike liikumistega, eraldusid NLKPst, likvideerisid ise oma võimumonopoli ja tsensuuri, loovutasid rahumeelselt võimu uutele, vabalt valitud parlamentidele ja viimaste poolt moodustatud valitsustele. Siiski võinuks Nõukogude Liit ilma 1991. aasta augustisündmusteta vabalt veel aastaid või aastakümneid püsida.

Kuid enam-vähem täpselt kolmkümmend aastat tagasi toimus suuresti just tänu Eestist valitud rahvasaadikuile Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil midagi täiesti erakordset – Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide hukkamõistmine, mis ei lagundanud küll veel otseselt impeeriumit, kuid häbimärgistas avalikult vastavat osa Nõukogude Liidu minevikust, tegi Kremli vastasseisus Baltimaade rahvastega relvituks moraalses mõttes ning muutis pöördumatuks meie taasisiseseisvumise. Sellest saadi aru juba sündmuste toimumise ajal, just seetõttu sõdiski Kreml viimase võimaluseni Kongressi poolt moodustatud uurimiskomisjoni järelduste kinnitamise vastu.

See pole Eesti suuremaks rääkimine, vaid tegelikult toimunu kiretu konstanteering. Need on sündmused, protsessid ning nende tahud ja tagajärjed, millest ka me ise pole veel lõpuni aru saanud, täielikult mõistnud; muu maailma aga enamasti ei teagi neist – mõned teadjamad ringkonnad aga püüavad unustada või maha vaikida. Need on asjaolud, mis võimaldavad näidata, et vahel on ka väikese rahva ja riigi roll suurtes ajalooprotsessides või nende käimalükkamises oluliselt suurem kui tavaks on arvata.

Meie kohus on toonaseid tegusid mäletada ja maailmale meenutada. Eriti on see aga nende isikute ja institutsioonide kohus, kes esindavad Eestit välissuhtluses. Meie konverents on kutsutud selles abiks olema.