Masaryk "Riigi loomine"

„The Making of a State. Memories and observations 1914–1918“. By Dr. Thomas Garrigue Masaryk, President of the Czechoslovak Republic. An English version, arranged and prepared with an Introduction by Henry Wickham Steed, Author of „The Hapsburg Monarchy“ and „Through Thirty Years“, Ishi Press International. New York ja Tokio 2009, esimene trükk 1927. 518 lehekülge.

Tšehhoslovakkia maailmasõdadevahelise presidendi Masarykiga oli mul esimene kokkupuude, kui tema kohta ilmus ajakirjas „Akadeemia“ artikkel ja pidime selle keskkooli ajaloo lõpueksamiks läbi lugema. Hiljem olen tema nime kohanud nii Jaan Tõnissoni kui ka Pitirim Sorokiniga tegeledes. Tšehhoslovakkia iseseisvus pärast Esimest maailmasõda Austria-Ungari alt. See ühendas peamiselt kahte slaavi rahvast – tšehhe ja slovakke, kelle riigid hiljem pärast kommunismiperioodi lõppu üksteisest lahku läksid. Kuid Teise maailmasõjani elas riigi läänepiiril ka palju sakslasi, Slovakkia lõunaosas elavad ungarlased ja riigi idaosas elasid ruteenid, keda on nimeatud ka väikevenelasteks või ukrainlasteks. Tšehhoslovakkia riigi loomist liitriigina on seletatud ka sellega, et Masaryk oli tšehhi ja slovaki vahepealne. Ühest raamatust lugesin hiljuti, et tema vanemad tarvitasid saksa keelt.

Masaryki raamat koosneb peamiselt mälestustest Esimese maailmasõja kohta, tagapool tulevad filosoofilisemad peatükid sellest, milliseks Tšehhoslovakkia riik võiks kujuneda. Masaryk on teatmeteoste järgi poliitik, filosoof ja sotsioloog. Ta on kirjutanud palju teoseid tšehhi keeles, mõnel oli esimene trükk ka saksa või inglise keeles.

Masaryk ei uskunud nooremana Tšehhoslovakkia iseseisvumise võimalust, kuid kui puhkes Esimene maailmasõda, siis tal selle suhtes lootus tekkis. Ta asus sõja ajal eksiilis ja juhtis võitlust Tšehhoslovakkia riigi loomise eest. Kui Venemaale allutatud soomlased hakkasid minema Saksa sõjaväkke, et võidelda Venemaa vastu, siis tšehhide hulgas oli populaarne Venemaa ja nad hakkasid ennast Vene sõjaväele vangi andma. Keegi lasi ka ennast surnuks tulistada ise vastu tulistamata. Masaryk ei lootnud erinevalt teistest tšehhidest Venemaa peale, sest ta pooldas demokraatiat. Sõja ajal kuulutas ta ennast küll diktaatoriks, kuid see olnud mõeldud ajutise sammuna. Venemaa kohta teadis Masaryk lisaks, et Venemaa ei toetanud kõiki slaavlasi, vaid õigeusklikke slaavlasi. Katoliiklikud poolakad olid Vene võimu vastu mässanud, aga õigeusklikku Serbiat oli Venemaa nõus toetama, kuigi Bulgaaria sõdis teisel poolel. Teiselt poolt ütleb Masaryk raamatu hilisemas osas slaavlaste koostöö kohta, et panslavismil on sügavam mõte kui germaani või romaani rahvaste koostööl, sest slaavi keeled olevat üksteisele sarnasemad. Enne sellesse kohta jõudmist lugesin tšehhikeelset maleraamatut ja sain tõesti vene keele analoogia tõttu partiikommentaaridest ja ka mõnedest muudest lõikudest umbes aru tšehhi keelt õppimata ja sõnaraamatut tarvitamatagi.

Kuigi Sorokin oma revolutsioonide teemalise raamatu saatesõnas Masarykki lahke vastuvõtu eest tänab ja ka Masaryk mainib oma raamatus, et oli Sorokiniga kohtunud juba Venemaal, on nende suhtumine revolutsioonidesse ja sõdadesse erinev. Sorokin pettus revolutsioonides täielikult, aga Masaryki arvates on revolutsioonid ja sõjad enesekaitseks lubatud. Masaryki arvates aitasid patsifistid Esimese maailmasõja ajal Saksa poolt, kuigi Itaalias käies oli ta rahul ka Itaalia erapooletuks jäämise võimalusega, peaasi oli mitte Saksa poolel sekkumine. Kuid ka Masaryk ei poolda igasuguseid sõdasid ja revolutsioone ning loodab, et tulevikus need täielikult kaovad.

Tšehhoslovakkia rahva enamus olid katoliiklased, aga Masaryk eelistas protestantismi, sest tahtis jätkata Jan Husi traditsioone. Hus oli olnud eelreformatsiooni tegelane, kuid hussiitide mahasurumise järel oli tšehhi rahva enamus katoliiklusesse tagasi pööratud. Husi vastu esines siiski austust ka hiljem, sest lisaks usupoliitikale toetas ta ka tšehhi rahva iseolemist.

Masaryk rändas Esimese maailmasõja ajal riigist riiki. Ta käis ka Venemaal, kus tšehhi sõjavangidest taheti luua rahvusväeosi ja saata neid Vaikse ookeani kaudu Prantsusmaale rindele. Kommunistlikus kirjanduses on räägitud tšehhide agressioonist Nõukogude Venemaa vastu, kuid Masaryki järgi oli nende tegevus enesekaitse, et saada Venemaalt lahkuda.

Nii Tõnissoni kui ka Sorokiniga ühendab Masarykki eetilise poliitika pooldamine. Ühte raamatut Sorokini kohta lugedes kritiseerisin seda, et kaanel kasutati armastuse sõna. Masaryk ütleb, et kuna see sõna tähendab uuemal ajal sageli sugudevahelist armastust, kasutatakse selle altruismi tähenduses mõtlemisel muid sõnu, aga altruismi pooldamise poolest on Sorokini ja Masaryki eesmärgid sarnased. Raamatus Sorokini kohta kritiseeriti egoismi, aga Masaryk peab sarnaselt Tõnissonile mõningat egoismi lubatavaks. Raamatut Sorokinist lugedes tekkis mul küsimus, kas Piiblis mõeldakse käsuga ligimest armastada kõiki inimesi või lähedasemaid inimesi. Masaryk vastab sellele, et Vana Testamendi ajal mõeldi teisi juute, aga Jeesus lisanud ligimese mõistele ka muud rahvad.