Vanad kooliasjad

Võtsin kapist vana õpilaspäeviku. Olin sinna kirjutanud nalju, aga õpetaja meelest see polnud naljade kirjutamise koht ja ühel nädalal oli ta peaaegu iga päeva peal midagi punasega kommenteerinud. Sellel nädalal ma polnud kirja pannud tundide nimesid, vaid ainult õppimise. Ma koooli ajal polnud märganud, aga nüüd nägin, et õpetaja tegi märkusi kirjutades ise keelevigu. Või seda ei saanud kindlalt öelda, kas tal olid vead või mitte, sest ta kirjutas segase käekirjaga ja polnud kindel, kas tal on täht mõeldud ühe- või kahekordselt. Mõtlesin, et lõpukirjandites parandatakse just nende vigu, kes kirjutavad selge käekirjaga, mitte nende, kes kirjutavad sama moodi nagu õpetaja. Võtsin matemaatika vihiku. Olin mõelnud, et ma ei saa kooli matemaatikast praegu enam aru, aga selgus, et sain. Ühes ülesandes küsiti lühidalt, kas ajalugu saab olla negatiivne. Mõtlesin, et vastus on, et enne ajaloolise aja algust oli ajalugu negatiivne. See ei kattu ajaarvamise algusega, Eestis algas ajalooline aeg üle tuhande aasta hiljem, Roomas juba enne ajaarvamise algust. Kooli ajal olin seda ülesannet lahendanud kõige viimati õpitud valemi abil, aga praegu oli vastus mulle ilma seda valemit kasutamata lihtsamini leitav. Väiksed Henn ja Toomas tulid minu tuppa. Ütlesin, et nad ära läheks, ma pole veel päevariideid selga pannud. Parandasin, et kui nad tahavad, võivad nad siia tulla. Henn avas "Malekooli" esimese köite. Ütlesin talle, et ta seda ei määriks, kui ta ise malet ei mängi. Parandasin, et ta võib seda vaadata, ma ei ütle iga sekund ühte ja sama. Rääkisin, et vanu vihikuid oleks nii kahju ära visata. Ma viskaks enne ära raamatud, mida ma pole lugenud ja ei loegi kunagi, mitte enda käega kirjutatud vihikud. Kõndisin läbi metsa, mis oli mäe peal. Minu ees kõndis kaks tüdrukut. Üks tüdruk meenutas, et kui üks mees temast mööda kõndis, ajas ta jalad harki.