"Vene ajaloo- ja religioonifilosoofiast"

Th. G. Masaryk. „Zur russischen Geschichts- und Religionsphilosophie. Soziologische Skizzen. Erster Band“. Verlegt bei Eugen Diederichs. Umveränderte Neuauflage der 1913 im Eugen Diederichs Verlag in Jena erschienenen Ausgabe. 1965 by Eugen Diederichs Verlag Düsseldorf-Köln. 388 lehekülge.

Selles raamatus kirjutab üks slaavlane teistest slaavlastest. Hilisem Tšehhoslovakkia president Masaryk arutleb raamatu algul, kas Venemaa kuulub Euroopasse. Algul ta ütleb, et mida kaugemale ida poole minna, seda vähem see Euroopa on, kuid siis jõuab järeldusele, et Venemaa siiski Euroopasse kuulub. Tol ajal oli ka Eesti Venemaa osa.

Tšehhi-slovaki autor ei lähe mööda ka oma maa ajaloost. Eesti koolides on õpetatud, et reformatsioon algas aastal 1517 Martin Lutheriga, varasem Jan Husi tegevus oli eelreformatsioon. Kuid Masaryki järgi alustas juba Hus reformatsiooni ja sellega algas uusaeg kogu Euroopas. Reformatsioon jõudis ka Venemaale. Eestis on Peeter I tuntud vallutussõjaga, kuid Masaryk kirjutab, et kui Peeter I muutis vanausulised vähemuseks, siis see oli reformatsioon Venemaal, mida teostati ülevalt. Masaryk on rahul ka Venemaa pealinna toomisega Peterburisse, sest see muutis Venemaa euroopalikumaks. Kuid varem loetud hiljem kirjutatud raamatus oli Masaryk vallutussõdade vastane ja Peterburi asutati vallutatud alale. Masaryk ütleb ka, et kui Venemaa vallutas hiljem idapoolseid alasid, siis see tegi teda teiselt poolt aasialikumaks. Venemaal oli varasemas ajaloos olnud mongoli-tatari ike, kuid seda ei pea Masaryk kõige sügavamat mõju avaldanuks, sest venelased vaadanud ikestajatele ülevalt alla, olulisem olnud see, et Läänele, kellest oldi maha jäänud, vaadati alt üles.

Venemaa 19. sajandi ajaloos kirjutab Masaryk pikalt läänlaste ja slavofiilide vastuoludest, kuid need andnud ka omavahelise sünteesi. Slavofiilid tahtsid säilitada Venemaa omapära, kuid läänlased Venemaad euroopalikumaks muuta. Seda ei öelda, et keegi oleks tahtnud Venemaad muuta Aasia riikide sarnasemaks. Läänlaste mõju oli tugevam Peterburis. Üks slavofiil nimetas Peterburit ja kogu Läänt Saatanaks. Slavofiilid olid konservatiivsemad ja reaktsioonilisemad, läänlased liberaalsemad ja revolutsioonilisemad. Läänlaste hulka kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, kellest raamatu kirjutamisajast hiljem kasvasid välja kommunistid. Kuigi Masaryki järgi oli Moskva slavofiilsem keskus, viidi just väidetavate läänlastest vasakpoolsete võimu ajal pealinn hiljem Peterburist Moskvasse. Võibolla seda ilma sõjata poleks tehtud. Aga võibolla tuleks öelda ka, et võimule tulles muutusid kommunistid slavofiilsemateks, kui nad panid piirid Euroopa riikidega kinni.

Masaryk kirjutab, et keisrite ajal valitsesid Venemaal teokraatia ning tsesaropapism. Masaryk ise teokraatiat ei poolda. Varem loetud raamatus arvas ta, et tema ajal võiks juhinduda teoloogia asemel filosoofiast.

Juttu on ka panslavismist ehk erinevate slaavi rahvaste ühendamise püüdest. Panslavismi puhul nimetab Masaryk taas tähtsana tšehhide osa, kuigi vahepeal on loetlenud rohkem suuremate rahvaste filosoofe. Olevat tehtud katseid luua slaavi ühiskeelt, selliseid plaane peab Masaryk naiivseteks. Minu teada tehiskeeltest esperanto ja sanskrit on olnud üsna edukad, kui nad ka pole varem olemas olnud keeli välja vahetanud. Raamatust selgub ka, millised ohud eestlasi on ähvardanud. Keegi tahtnud muuta kõik Venemaa vähemusrahvad peale poolakate venekeelseteks. Masaryk meenutab, et Poola on alles hiljuti iseseisev olnud. Tšehhi rahvast peab ta selle raamatu kirjutamise ajal iseseisvuse jaoks liiga väikseks, aga poola rahvast mitte. Varem olen kohanud, et sõnu väikevenelane ja ukrainlane kasutatakse sünonüümidena, aga Masaryk viitab kellelegi, kes nimetas neid erinevate rahvastena. Masaryk kasutab rohkem väikevenelase sõna ja ei pea neid eraldi rahvaks. Aga ta oletab, et minevikus oli Kiievi riik väikevene ja Novgorodi riik suurvene riik. Ukrainlasi on ju tšehhidest rohkem.

Läänlaste hulgast kirjutab Masaryk pikemalt Tšaadajevist, Belinskist ja Herzenist. Herzenilt ma 12. klassis ühte eesti keelde tõlgitud raamatut lugesin, aga see ei avaldanud mulle nii suurt mõju kui suur on Herzeni mõju lugejatele Masaryki kirjelduses. Herzen elas Pariisis ja pooldas algul revolutsioone, kuid 1848. a. revolutsioon pani teda nendes pettuma. Masaryki järgi Herzen järgnevalt küll lähenes slavofiilidele, kuid ei olnud päris slavofiil, sest ise ennast slavofiilide hulka kuuluvaks ei pidanud ja ei olnud erinevalt neist müstik. Praegu on olemas raadiosaade „Müstiline Venemaa“ ja ka Masaryki järgi on Venemaa müstilisem kui Lääs.