Loominguline päev

Joonistan pilti. Ma ei mõtle, mida ma joonistan, tõmban jooni lihtsalt selle järgi, kuidas kõige ilusam oleks. Aga kõik objektid, mis ma paberile kannan, tulevad inimese sarnased. Mõne inimese tunnen ma pildilt ära. Mõtlen, mis siis saab, kui need inimesed ise näevad, et ma neid joonistanud olen. Lähen näitan pilti ühele inimesele, keda ma joonistanud ei ole. Ta ütleb, et üldse pole ilus. Vastan, et minu meelest on küll. Ta ütleb, et ma vaataks siis ise, kui mulle meeldib. Küsin, milleks ma siis joonistasin, kui kellelegi näidata ei või. Ta vastab, et mulle sobib rohkem kirjutamine. Seepeale loen ette ühe oma joonistamise teemalise luuletuse. Öeldakse, et see pole ka ilus, mulle sobib rohkem proosa kirjutamine. Kirjutan seepeale tänaste tegevuste kohta proosajutu ja lähen seda näitama. See kellele ma näitan, ütleb, et ta ei jaksa nii pikka teksti lugeda, ta tahab televiisorit vaadata. Vastan, et televiisorisse ma ei lähe, sest tahan olla nähtamatu. Öeldakse, et see, kui ma tahan oma loomingut näidata, on täpselt sama asi, kui teised tahavad, et nende näitlemist vaadataks. Ütlen, et aga looming tuleb mul välja, näitlemine mitte. Teine kord lasen enda kirjutatud luuletuse ja jutu ette kanda näitlejal. Riputan need internetti üles ja annan trükki, siis võibolla teatriinimesed leiavad need.