Väljaspool vaatevälja

Tahtsin ühte asja üles kirjutada. Valisin kirjutamiskohaks vanad paberid, mille olin jaganud varem neljaleheküljelisteks temaatilisteks osadeks, aga polnud neid lehekülgi täis kirjutanud. Juhendaja ütles, et minu sõbranna on vist sel teemal raamatu avaldanud, tal on vist isegi kaks raamatut. Sõbranna nime ta ei nimetanud, aga oletasin, et ta mõtleb Reelit. Vastasin samuti nime nimetamata, et mina tean temalt ühte raamatut ja ülikooli lõputööd. Juhendaja ütles, et ta tahab minu kaustikut laenata. Vastasin, et ma ei laena seda talle, ma ei taha ikka kõiki lehekülgi näidata. Vaatasin seda kaustikut koos Lauri K-ga. Ta kiitis, et ma olen osanud joonistada kaks täpselt ühesugust pilti. Vastasin, et koomiksis peavad pildid olema üksteisest natuke erinevad, mitte täpselt ühesugused ega täiesti erinevad. Lauri kiitis, et üks pilt on mul hästi välja tulnud. Vastasin, et see ei ole minu joonistatud. Lauri ütles, et on küll. Mina leidsin pildi pealt joonistaja nime, see ei olnud minu nimi. Läksin kohvikusse ja vaatasin seal ringi, et mida süia tellida ja et võibolla leian sealt Reeli. Aga toiduvalik oli väike ja Reelit ma äratuntavalt ei näinud, kuigi kuulsin tema häält. Lahkusin kohvikust ja kõndides rääkisin ühele võõrale tüdrukule, et ma kuulsin vist hallutsinatsiooni, häält oli kuulda, aga inimest näha ei olnud. Tüdruk vaidles vastu ja püüdis seletada, mis asjad hallutsinatsioonid on. Ta arvas, et neid on ainult ühte liiki. Mina ütlesin, et hallutsinatsioonina võib kuulda ükskõik millist häält. Läksin kodu poole koos ühe poisiga, kelle hääl oli tuttav, aga nägu võõras. Ta soovitas, et me läheksime üle tee, sest seal käib vahetundide ajal üks lapsmaletaja. Vastasin, et olen seda lapsmaletajat vahetundide ajal koolimajas ka näinud.