"Tsensuur ja propaganda Nõukogude Eestis"

„Ajalooline Ajakiri“. Tsensuur ja propaganda Nõukogude Eestis. 2018, 4 (166). Peatoimetajad Janet Laidla, Pärtel Piirimäe.

See on arvatavasti viimane köide, mille tänavu aastal läbi sain, arvestan selle 26. aasta jooksul läbi loetud raamatuks. Arv 26 on keskmisest inimesest suurem, aga raamatublogijatest väiksem. Ma ei loe siiski kiiruse peale, vaid järelemõtlemiseks. Läbi saaadud raamatuid hakkasin uuesti kirja panema 28. oktoobril 2007, sellest ajast on nimekirja kantud 402 nimetust. See teeb umbes 33 raamatut aasta kohta. Esimese 12 kuuga sain 21. oktoobriks 2008 läbi 48 raamatut, aga siis ma kiirustasin rohkem ja lugesin õhemaid teoseid, töötundide arv peaks umbes sama olema.

Olen üles kirjutanud, et lugesin ka varem ajalooajakirjad tervikuna läbi, aga aastal 2009 on see katkenud, uuesti hakkasin neid tervikuna lugema umbes neli aastat hiljem ja siis juba rohkem süvenedes, aga ma ei leidnud kõiki üleskirjutuste pabereid üles.

Nüüd loetud „Ajaloolise Ajakirja“ number erineb varasematest selle poolest, et korraga on kirja pandud kahe peatoimetaja nimi, ei tea, mis edasi saab. Numbris on neli kaastööd, need on kõik Nõukogude aja tsensuuri teemalised.

Kirjutades kirju Valga linna ja maakonna ajaloo kohta panin tähele, et sealkandis on tegutsenud rohkelt Raudsepa-nimelisi. Selles ajakirjas kirjutab Anu Raudsepp, kes mainib samuti oma Valgamaa sugulasi, aga erinevalt number varem kirjutanud Kenkmannist ei kasuta mina-vormi.

Ma tavaliselt artiklites viidatud materjale välja pole otsinud, aga seda artiklit lugedes ühe ajaleheartikli otsisin, sest ajakirjas oli kahtlane koht. Ajakirja järgi jõudis Rootsi randa Tallinnas vette visatud ja pagulastele mõeldud pudelposti kiri. Kuna Eestis puhuvad peamiselt läänetuuled, siis kontrollisin, mis on kirjas ajalehes. Seal pagulasajakirjanik arvaski, et pudel on visatud vette laevalt Rootsi ranna lähedal. Ajaloolane võib teha vigu, kui teeb allikatest lühendatud väljakirjutusi, aga pärast neid kasutades tervikut ei mäleta.

Anneli Saro kirjutab teatritsensuurist. Selles artiklis on kujutatud Jaak Allikut Vello Pohlast positiivsema tegelasena. Olen Pohla minevikust uuemal ajal ka mujalt lugenud, aga taasiseseisvumisperioodil, kui ma olin alles hiljutisündinu, jäi neist vastupidine mulje. Pohla juhtis edumeelsena tundunud rohelist liikumist, aga Allik tegi Rahvarindele opositsiooni. Mait Rauna raamatust olen küll lugenud, et tema juba siis rohelist liikumist ei uskunud.

Kaarel Piirimäe kirjutab tsensuurist ja propagandast Nõukogude Liidu ja lääneriikide suhetes. Mõtlesin, et tsensuuri vastand ei ole ainult enda huvides tehtav propaganda, vaid ka sundrääkimine. See võis avalduda Nõukogude ajal pioneeritõotuse andmises ja ka tänapäeval, kui õpetaja käseb kasvõi vabal teemal luuletuse kirjutada, aga õpilane ühtegi luuletust kirjutada ei taha. Või ka siis, kui keegi on omal soovil kirjutaja ameti valinud, aga tunneb, et on ennast tühjaks kirjutanud. Nagu Lennart Meri olevat presidendina öelnud, et ei jõua iga päev kuldmune muneda.

Sorokin kirjutas Teise maailmasõja ajal, et Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit on viimasel ajal üksteisele sarnasemaks muutunud – Nõukogude Liit vabamaks ja Ameerika vähem vabaks. Piirimäele on teada ka juba, mis järgnes pärast Teise maailmasõja lõppu. Sõja lõppedes muutunud Inglismaal ajakirjandus taas vabamaks ja see ei tulnud Nõukogude Liidu huvidele kasuks.

Tõnu Tannberg avaldab dokumendi raamatutsensuurist. Mäletan, et P. Piirimäe ütles kord ajaleheintervjuus, et „Ajalooline Ajakiri“ erinevalt „Tunast“ dokumente ei avalda, aga nüüd on sellest põhimõttest loobutud. Vist aastast 1987 mäletan, et „Noorte Hääles“ avaldatud ajakirjanike populaarsusküsitluses sai hääli ka kirjanik Aivo Lõhmus ja mulle seletati seda sellega, et ta oli kirjutanud ajalehes raamatute hävitamisest. Ühel päeval tundus mulle, nagu võiks Nõukogude aja raamatute kinnistesse erifondidesse paigutamisel olla ka häid külgi, sest kui paberilt ei loeta, siis see ei kulu. Aga ajakirjast selgub, et erifondid ei olnud raamatute päästmine, vaid mis erifondi ei mahtunud, see hävitati kohe. Hävitatud raamatute arvud olid suured ja keelati ka värskeid käsikirju.