„Laulu ja mängu leht. Kuukiri Eesti muusika edendamiseks“. Vastutav toimetaja ja väljaandja K. A. Hermann. I–III aastakäik. Numbrite lõpus aastaarvud 1885–1887. Loetud 18 artiklit.
„Laulu ja mängu leht“ oli kord kuus ilmuv perioodiline väljaanne. Selles kirjutati eelkõige muusikast, pealkirjas sõna mäng tähendab pillimängu. Krista Aru on kirjutanud, et peatoimetaja Hermann oleks tahtnud rohkem toimetada kirjandusajakirja, aga tal ei olnud selleks võimalust. Olen varem arvanud, et kirjandusest on ka kergem pikalt kirjutada kui muusikast, kuid ka muusikaajakirjas ütleb toimetaja korduvalt, et raske on suure helilooja elu lühidalt kokku võtta.
Hermann otsis võimalusi kirjutada muusikaajakirjas ka muudest kultuurivaldkondadest peale muusika. Ta põhjendab seda sellega, et nähtused nagu luule on muusikaga seotud, kuid kõik lugejad ei pruugi teise inimese seostest aru saada. Krista Aru on kirjutanud, et Hermann kaotas lugejaid, kuna ei tahetud enam segateemalisi väljaandeid. Lugemispsühholoogia teemalisest raamatust olen siiski lugenud, et see võib sõltuda pealkirjast. Kui ajakirja nimi on „Vikerkaar“, siis lugeja võib leppida, et seal avaldatakse nii kirjandust kui ka kunsti. Kuid kui ajakirja pealkiri eeldab ainult muusikast kirjutamist, siis võivad lugejad hakata nurisema, kui sisu ja pealkiri pole täielikult kooskõlas.
Hermann kirjutas esimeses aastakäigus kolm juhtkirja, milles oli juttu ajakirja vastuvõtust, järgmisel kahel aastal ilmusid sellised aastakäigu viimastes numbrites. Neist kolmest aastast igaüks tõi järjest pessimistlikumaid juhtkirju. Esimene aasta kirjutas toimetaja, et ajakirja on oodatust paremini vastu võetud, järgmine aasta leiab ta, et lugejaid on liiga vähe, kolmandal aastal märgib ta juba, et ajakirjal on vastaseid rohkem kui sõpru. Kui algul õnnestus anda välja lubatust paksemaid numbreid, siis kolmandal aastal need õhenesid.
Lugesin kolme esimese aastakäigu artikleid, kuna mulle oli kättesaadav selline paberköide. Artiklite osa ja nootide osa on köidetud eraldi, nootide osa ma uurisin esialgu vähem.
Ajakiri leiab, et eestlased peaksid tegema eelkõige oma rahva muusikat. Kuid eesti heliloojaid oli esialgu vähe. Ajakiri leiab, et see ei tule rahva annete puudusest, vaid oludest. Kolme aasta jooksul ilmus kaks artiklit eesti heliloojast Kunileiust, mis oli nimetatud isiku varjunimi. Nagu Koidulal hävis luuletuste käsikirju, nii hävis või läks kaduma ka Kunileiul nootide käsikirju. Võiks mõelda, et viisi on heliloojal veel kergem mälu järgi taastada kui luuletajal luuletust, aga paistab, et seda ta ei teinud.
Ilmus hulk artikleid ka välismaa kuulsamatest heliloojatest. Tol ajal ei olnud inimestel veel võimalik salvestatud muusikat hankida, aga praegu on seda teha kergem ja see võib teha ajakirja praegusel ajal väärtuslikumakski kui ilmumisajal. Otsisin juutuubist ajakirjas tutvustatud heliloojate loomingu näiteid, mõtlesin nende üle ja kommenteerisin noote blogi muusikarubriigis.
Erinevate heliloojate saatus oli erinev. Mozart oli juba väiksena imelaps. Ajakiri nimetab teda kõigi aegade suurimaks heliloojaks, aga samas näitab, et Mozart pidi kannatama vaesust. Mõni teine helilooja jõudis heliloominguni hiljem, õppides kõigepealt mõnda muud eriala. Kui Mozartit nimetatakse ajakirjas kõigi aegade suurimaks heliloojaks, siis Beethovenit kõigi aegade suurimaks instrumentaalmuusika loojaks. Ajakirja toimetaja on aga seisukohal, et inimhääl on ilusam kui pillihääl.
See peegeldub ka laulusõnades, mis kõlasid umbes: „Rõõm teeb meie lauluhääle / kaunimaks kui kandlekeele“. Internetist leitud informatsiooni põhjal on see Hermanni enda viis, aga ise ta seda ei väida, ta nimetab seda rahvaviisiks. Võimalik, et ta on seda töödelnud.
Hermann kirjutab aga artikli sellest, kuidas ta tegi viisi Veske mugandatud tõlkeluuletusele „Minge üles mägedele“. Kui Hermann „Postimehe“ puhul arvab, et päevaleht on kiire kuulutamise nimel parem kui nädalaleht, siis muusika kirjutamises ta kiirustamist ei poolda. Ta kirjutab, kuidas ta luuletusega tutvumise järel ootas kõigepealt mõned päevad sobivat ideed, aga seejärel sündis kogu viis ühe sähvatusena. See sarnaneb sellega, kuidas mõne aasta eest ilmunud raamatus Jaan Aru ideede sündi kirjeldab, tuues vist näiteks õunaga pähe saanud Newtoni ja vannist välja hüpanud Archimedese.
Kui „Eesti ajaloos“ nimetati Hermanni heliloojana naiivseks, siis selle lugemine pani vaidlema, aga seda ma pean ise ka naiivseks mõtteks, kui Hermann kirjutab, et muusikat tegev inimene on automaatselt hea inimene. Võibolla on selline tendents olemas, aga absoluutse üldistuse tegemine ei ole põhjendatud, kui ka hilisemad diktaatorid Hitler ja Mussolini olid muusikahuvilised.
0 vastukaja:
Postita kommentaar