Heinrich Mann. „Kuningas Henri IV noorus“. Romaan. Tõlkinud H. Välk. 1961. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. 608 lehekülge.
Lugesin seda raamatut mitu suve ja ainult suvilas viibimiste ajal. Raamatus toimuvad 16. sajandi Prantsuse ususõjad katoliiklaste ja hugenottide vahel. Aga usk on rohkem, kes on kelle poolt. Valitsevad verejanu ja lihahimu, mis on mõlemad Piibli käskude rikkumine. Saatesõnas veel nimetatakse peategelast humanistiks. Oma kaasaegsetega võrreldes suhteliselt võis ta seda olla, sest kui teised korraldasid Pärtliöö teiseusuliste tapmiseks, siis tema kehtestas Nantes’i ediktiga ususallivuse.
Ülikoolis üks kursusetöö juhendaja püüdis mulle õpetada, et kui poliitik läheb ühest parteist teise, siis see ei tähenda, et need kaks parteid hakkavad koostööd tegema. Võibolla vahel ei tähenda ja vahel tähendab. Henri IV oli elus kahel perioodil hugenott ja kahel perioodil katoliiklane, Nantes’i edikti andmine võis tulla kaastundest selliste inimeste suhtes, milline ta ise oli varem olnud. Minu kogemus ütleb, et kui inimene oma elus ärkvel olles midagi muudab, siis unenägudes võib ta olla uuesti varasemas eluperioodis vana suhtumisega. Mann omistab Henri IV-le mõtte, et kui ta teaks, kumb usk õige on, siis ta keelaks teise ära.
Usulisi kõhklusi ei kujutata raamatus siiski eriti palju ja kirikus käimisest pole peaaegu midagi. Tekkis kahtlus, et võibolla on Nõukogude tsensuur tõlget kärpinud. Järelsõnas väidetakse, et usuküsimus oli sõjas vaid ettekääne, tegelikult seisnenud sõda eelmise kuninga ja vasallide vastuoludes. Ilmselt mõnele 16. sajandi inimesele nagu Luther olid usuküsimused siiski esmatähtsad.
Romaanile järgneb teine romaan sama kuninga kohta, mis pealkirja järgi räägib tema meheeast. Aga esimese raamatu lõpus öeldakse, et kuningas oli juba 36-aastane. Vanasti vananesid inimesed seejuures kiiremini, aga nooruse ja meheea piir on tõmmatud vist poliitilise ajaloo põhjal selle järgi, kuidas endine Navarra kuningas sai kätte võimu Prantsusmaa kuningana.
0 vastukaja:
Postita kommentaar