Kirjutasin kriidiga kõnniteele pikka teksti. Tekst tundus tobe ja ma lootsin, et vihm selle varsti maha peseb. Kui lapsed olid kirjutanud, siis oli pesnud. Kriit oli spetsiaalselt nii tehtud, et ta varsti kustuks ja saaks samasse kohta uue teksti kirjutada.
*
Muruplatsil oli lind, kellel oli kile nokas. Ütlesin, et "Eesti Looduses" on kirjutatud, et kui linnud kilet söövad, siis nad lämbuvad. Lind tunduski olevat teadvust kaotamas. Üks mees võttis tal kile noka vahelt välja ning seejärel lahkus sündmuskohalt. Räägiti, et linnul võib kilet olla ka sügavamal, võibolla tuleks abi kutsuda. Lindu aidanud meest kritiseeriti liiga vara sündmuskohalt lahkumise pärast.
*
Üks mees tegi pliidi juures tööd ja palus, et mina talle aknalaualt potitaime alt marju ulataks, sest need sisaldasid õli. Püüdsin marju pihku korjata, aga need ei tahtnud sinna jääda. Lõpuks sain mõned marjad pihku ja ulatasin mehele, hiljem võis neid juurde anda. Mees ütles, et ma tuleks temaga pööningule kaasa ja jääks sinna istuma. Ma ei tahtnud minna, sest kartsin, et mees paneb mind sinna luku taha ja ma ei saa ühestki praost välja. Siis mõtlesin, et ma võin saatusega leppida. Hakkasin koos mehega trepist üles minema. Ühes kohas hüppasin üle treppide vaheaugu, millist julgustükki ma polnud varem teinud. Jõudsime pööninguluugi juurde. Meenutasin, et varem ma olen läinud Võlukäiku pööningult. Mees nõustus, et võib siit ka minna. Ma ei tahtnud, sest vahel ma olin Võlukäigus ära eksinud, aga praegu oli vaja jõuda kindlasse punkti.
0 vastukaja:
Postita kommentaar