Kõneanne

Õpetaja küsis mult, miks ma eelmisel õppeaastal bioloogia tundides ei käinud. Vastasin, et mul oli tunniplaanis viga. Ütlesin, et olen sel teemal palju unenägusid üles kirjutanud. Hakkasin mõtlema, kas ülikooli ajaloo osakonnas on bioloogia ikka kohustuslik. Kontrollimiseks vaatasin Raido päevikusse. Tal oli kahel esimesel nädalal päevik täitmata, aga kolmanda nädala koha pealt täidetud. Aga tal ei olnud päevikus täpsed tundide nimed, vaid naljanimed. Ta oli päevikusse kirjutanud ka, et ühel nädalapäeval on tal male ja kabe. Seda mängis ta Tallinnas. Mõtlesin, et võiks ta Tartusse ka malet mängima kutsuda. Praegu oli inglise keele tund. Õpetaja lasi pidada ingliskeelseid kõnesid. Kui järg minu kätte jõudis, rääkisin, et Fischer oli maailma kõige tugevam maletaja. On arvatud, et ta oli kõigi aegade tugevaim, teiste arvates oli hiljem Kasparov tugevam. Ma olen näinud unes, et Fischer on tavaline tartlane. Aga ma olen üldse palju ajaloolisi isikuid unes näinud. Järgmisena pidi kõnet pidama üks poiss, kes hakkas sõnu otsima. Õpetaja ütles talle, et ta võib kohe koju minna. Seega oli ta magistriõppest esimesel päeval välja visatud. Mõtlesin, et võibolla ta ei ole välja visatud, kui ta oma inglise keele oskust kodus parandab, võib ta ehk aasta pärast tundi tagasi tulla. Aga kui ta polnud keelt siiamaani selgeks saanud, siis vaevalt, et ta selle aastaga omandanud oleks. Õpetaja ütles, et kõige paremad kõned olid Helenil ja minul. Kui hakati klassist lahkuma, siis kuulsin, kui üks poiss rääkis, et mul on loomulik kõneanne, aga ma mõtlen asju lihtsalt välja. Tegelikult ma tõesti täpselt ei mäletanud, mida ma Fischeri kohta unes näinud olin.

*
Üks väike laps rääkis. Ütlesin talle, et ta on juba lauseid moodustama hakanud. Küsisin, kui kaua ta seda juba teha oskab. Laps vastas, et paar aastat. Tegelikult ta polnud üldse nii vana.

Suveräänsuse lahustamine

Mõne päeva eest kirjutas Siim Kallas ajalehes, et Euroopa Liidus ei toimu suveräänsuse loovutamine, vaid suveräänsuse ühendamine. Selle väite üle järele mõeldes jõuan siiski otsusele, et suveräänsuse ühendamine tähendab vähem, mitte rohkem suveräänsust, seega võib seda nimetada ka suveräänsuse loovutamiseks. Võrdluseks toon ühendatud perekonna. Kui ühes majas elab mõnikümmend erinevast rahvusest perekonda ja nendest tehakse ühendatud perekond, kus iga umbkeelne võib koputamata minu tuppa sisse astuda ja hääletamise teel otsustada, et pean hommikusöögiks sööma nende rahvustoite, mis mulle ei maitse, siis mulle selline elu ei meeldi. Võib väita veel, et vahel peab tegema ka ebameeldivaid asju. Suveräänsele riigile võib suurem riik kallale tulla ja majal võib katus läbi tilkuda. Aga katuse parandamist saab ühistu koosolekul otsustada ka siis, kui korterite vahel on vaheseinad olemas.

Raadiotegijad

Alustati raadiosaadet. Seda kanti üle minu toast. Ütlesin, et ma ei saa niimoodi magada. Minu lause jõudis arvatavasti raadiokuulajateni. Kui saade oli läbi, ütlesin, et varem oli meie koolis raadioruum ka. Vastati, et see likvideeriti. Vend rääkis ühe raadiotegija kohta, et see keedab endale kanepiga teed. Teine vend läks teise tuppa. Kui ta tagasi tuli, ütles ta, et kirjutas sellele mehele, et teab, et ta kanepiga teed keedab. Mees oli vastanud: "Möh, kus pulmas?"

Odakahing keskgambiidis

Täna sain esimest korda sel hooajal Sandri käest pool punkti. Kahisin f7 oda, sellest kasvas välja enametturiga seis. Minu lippumineku takistamiseks kahis tema oda, aga enamviguriga seisus pakkusin viiki, et mitte ajaga kaotada. Avang oli umbes selline:

1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 Re7 4. Oc4 Rec6 5. Ld5 Lf6 6. Rf3 Rb4 7. Ld1 R8c6 8. 0-0 Oe7 9. Og5 Ld6 10. Le2 Og5 11. Rg5 0-0 12. Rc3 Lg6 13. f4 d6 14. a3 Rd4 15. Of7+ Vf7 16. Lc4 Rbc2 17. Vad1 h6 18. Rf7 Lf7 19. Vd4 Lc4 20. Vc4 Re3 21. Vc7 Rf1 22. Kf1.

Veel rohkem võttis Sandrilt punkte ära Vilbaste, aga Sander sai siiski esikoha. Mina kogusin 4 punkti 10 võimalikust.

Head lõhnad

Olin kirjutanud Emajõe algusest, nüüd pidin kirjutama ka Emajõe lõpust. Saime Oudekki perega kokku. Läksime Võrtsjärve. Sellesse voolasid kõik Eesti jõed kokku. Järv oli kaardil suur, aga kõikide jõgede suudmed olid korraga näha. Need olid ainult väiksed nired. Küsisin ühe nire kohta, kas see on Avijõgi. Vastati, et üks teine jõgi. Ütlesin, et ma olen neid varem ka segi ajanud. Ujusin.

*
Olin päevakeskuse ees teel malet mängima. Sinna saabus terve minu klass. Nad olid tahtnud mulle vist üllatust valmistada. Ma ei näidanud välja, et ma nad ära tunnen. Peep hakkas minuga võitlema, vist sõbralike kavatsustega. Panin ta selili, kuigi ta oli sõjaväelane. Klassikaaslased ütlesid, et linnavalitsuse otsusega ei ole siin täna maleklubi, vaid kohvik. Peebo hakkas naerma ja ütles, et siis tuleb üks mees ära saata. Klassikaaslased sisenesid majja. Hüüdsin neile järele, et see on pensionäride klubi. Kes pensionär ei ole, see ei või siin mängida.

*
Kõndisin koos inimesega, kes suitsetas. Ütlesin, et mulle sigarettide ümbrise lõhn meeldib, aga tubakasuitsu oma mitte. Kui tahtsime minna läbi ühe kitsa käigu, jäi minu ees seisma suur koer, mistõttu mina jäin ka seisma. Koer ei tahtnud eemalduda. Kui käik oli läbitud, hakkasin kõnniteel paberile pastellidega joonistama. Pastellidel oli hea lõhn. Koer tuli ja hakkas pastelle sööma. Võtsin need talt ära, öeldes, et pastellid ei ole söömiseks. Ütlesin, et nüüd ma saan aru, et koer enne sellepärast jäigi minu ees seisma, et talle meeldis pastellide lõhn.

Mäng paberitükkidega

Ajalehes küsitleti Tartusse maleturniirile saabujaid. Neilt küsiti, kus nad tahaksid kõige rohkem olla. Üks Ida-Virumaa maletaja vastas ühe sõnaga, et ta on massimõrvar. Teine ida-virumaalane andis pikema vastuse, kus ütles muuhulgas, et tahab olla vanglas ja fakte tuupida. Otsustasin, et kui turniirile tulevad sellised, siis mina ei osale. Aga kuigi ma ei kavatsenud mängida, läksin mängusaali kohale. Ennast massimõrvariks nimetanu oli neeger ja ühe Aafrika riigi valitseja. Ta rääkis, et nimetas ennast massimõrvariks sellepärast, et on sõda juhtinud, aga nüüd on tema riigis olukord jälle rahulik. Tõusime püsti ja hakkasime laulma Eesti hümni. Minu kõrval üks inimene ei seisnud püsti, vaid kükitas. Neeger kutsus teda korrale. Tavaliselt polnud ma kaasa laulnud, aga täna vaikselt laulsin. Läksin läbi koridori ja suundusin vannituppa. Küsisin ühelt koridoris olevalt klassivennalt, kas meil toimus klassi kogunemine. Ta vastas, et ei-ei. Ta vist arvas, et minule polnud sellest kirjutatud ja asja tuleb minu eest saladuses hoida. Aga mulle oli kiri tulnud, et kogunemine toimub, ainult ma olin sinna minemata jätnud. Panin vannitoa ukse riivi. Keegi püüdis seda väljastpoolt lahti lõhkuda.

*
Mängiti paberitükkidega mängu, kus kaks poolt olid vastamisi. Klaus oli paberitükid kahte erinevat värvi värvinud. Vanasti oli ta sageli paberitükkidega mänginud, aga selle vahepeal lõpetanud. Nüüd hakkas ta uuesti mängima vist tänu sellele, et sai aru, et paberitükke saab värviga eristada. Mõtlesin, et mängus saab rakendada malestrateegiat, et kõige tähtsam on tsenter. Koondasin ühe poole kõik paberitükid tsentriliinidele esimesele reale, et alustada edasitungi järgmistele ridadele. Martin ütles mulle, et ega ma ei tea, kuidas seda mängima peab. Mängisime nii, et mina ja üks teine mängija olime kahekesi ja kolmas meie vastu. Vastane ütles, et ta koondab kogu rünnaku minu vastu, jättes minu paarilise rahule. Sellest hoolimata olin mina vastasest edukam, sest tegin kätega kiiremaid liigutusi. Ma olin edukam ka oma paarilisest, sellest hoolimata, et rünnaku puudumise tõttu oleks tal võinud olla suurem tegevusvabadus.

Pilved pealt poolt

Mult küsiti, miks vaadatakse pilvi pealt poolt. Lendasin pilvede kohal ja seetõttu oskasin vastata, et sellepärast, et pealt poolt on pilved ilusamad, sest sealt on nad valgustatud. Mõtlesin, et kui ma mõtlen, et tuleb lennuk ja päästab mind ära, et ma vastu maad ei kukuks, siis ta tulebki. Aga sellele ei tasu lootma jääda, sest lennuk võib ka tulemata jääda. Ühes toas näidati mulle seadeldist, mille vastu kukkumine pidi lööki pehmendama. Mul tekkis küsimus, kuidas sellele pihta peab saama, kui see asub siseruumis.

*
Üks poiss pani mulle padja alla kaks kommi. Kartsin, et kui ta paneb neid ainult minu padja alla, siis need on mürgitatud. Läksin tema juurde. Ta küsis, miks ma talle ühel kuupäeval ei vastanud. Vastasin, et sellepärast, et ma olin ainult neli tundi maganud. Ta küsis, et kui mul see meeles on, kas ma siis ainult teesklesin magamist. Vastasin, et poolunes olek ei tähenda magamise teesklemist. Inimene võib ka päris unes olla ja teiste juttu kuulda, aga ei ole siis lihtsalt võimeline vastama. Põrandal olid malenupud. Nende alt olid voodrid ripakile rebitud. Ütlesin, et seda ei tohi teha. Poiss seletas, et teine poiss rebis. Ta ütles, et nende nuppude alla tuleks üks asi kleepida. Poiss ütles, et ta laulab ühe laulu. See algas sõnadega:
Kas Simo on suur malesõber
või lihtsalt suur unimüts?
Ütlesin, et seda laulu ma tean. Seetõttu jättis poiss selle pooleli. Oleksin tahtnud, et ta kogu laulu laulaks. Mul oli hea meel, et tal varasemal päeval välja mõeldud laulusõnad veel meeles olid. Poiss sügas traadijupiga silmanurka. Ütlesin, et ta ei torkaks nõela silma. Poiss viskas traadijupi eemale põrandale. Ütlesin, et nüüd võib see väiksema poisi kätte sattuda.

Aasia riikides

Eile:

Olime Indias. Üks muul vajus vankriga tiiki. Indialased ütlesid, et Indias on muulad varem ka kaduma läinud, aga pärast on kõik ära tuntud. Indias oli isegi inimesi selleks palju, et neid kõiki ära tunda, looma ära tunda oli veel raskem, aga sellega saadi hakkama. Mängisime reketiga palli.

*
Olime Hiinas. Vahepeal olime seal kindlas peatuskohas, aga vahepeal käisime tiire tegemas. Ühele tiirule minnes mõtlesin Kati P. käest küsida, kas me kunagi Eestis ka kokku saame. Tiirul olles läksin teiste juurde tänavale seisma. Hiinas olles mulle meeldis teiste juures seista. Lätis polnud meeldinud. Lätis olin kogu aeg mõelnud, et tahaks juba kodus olla.

*
Vaatasin oma keskkooli lõpukirjandit. Olin saanud kaks hinnet - kahe ja nelja. Olin arvanud, et kaks on keele ja neli sisu eest. Aga nüüd hakkasin arvama, et asi oli vastupidi, sest oli antud minu jaoks nii võõras teema, et sellel oli saanud kirjutada ainult kahele. Oli tulnud kirjutada midagi armastusest. Seejärel vaatasin Pille pabereid. Need olid palju rõõmsamad. Üks paber oli muusika kohta, see oli laulev. Ma ei tahtnud teistkordsetele keskkooli lõpueksamitele minna. Mõtlesin, et teisel korral ei lähe need ainult minul halvemini, vaid tervel meie klassil. Paremad tulemused saavad meist nooremad. Ütlesin, et aastal 1995 õppisin hoolega ja kõik eksamid läksid hästi. See oli suur pingutus ja seda ei saa kaks korda elus teha.

Gladstone

"The Life of William Ewart Gladstone" by Herbert Woodfield Paul. London, Edinburgh, Dublin and New York. 380 väikest lehekülge.

Sellest raamatust lugesin juba ükskord varem üle poole läbi. Nüüd lugesin algusest peale ja lõpuni. Võrdlen seda eelmisena kirjeldatud Disraeli elulooraamatuga.

Disraeli elas aastatel 1804–1881, Gladstone 1809–1898. Disraeli oli Briti peaminister 1868 ja 1874–1880, Gladstone 1868–1874, 1880–1885, 1886 ja 1892–1894. Mõlemad raamatud on juba ammu kirjutatud. Raamat Gladstone’i kohta paisatab olevat veel vanem ja ilmunud veidi pärast peategelase surma, kuigi ilmumisaastat pole märgitud. Disraeli elulugu oli tõlgitud prantsuse keelest, aga autorit ühendas peategelasega juudi päritolu. Gladstone’i elulooraamatu autor paistab olevat tema parteikaaslane, sest ütleb, et on Gladstone’i poliitika pooldaja.

Disraeli kirjutas ilukirjanduslikke raamatuid, Gladstone poliitilisi ja kirjandusteadulikke ning tõlkis. Ta on kirjutanud Homerosest ja tõlkinud Horatiust. Ka Disraeli elulooraamat on ilukirjanduslikumas stiilis kui Gladstone’i oma. Disraeli puhul kirjeldatakse tema lapsepõlve, eraelu ja tuttavate naiste välimust, Gladstone’i puhul peamiselt poliitilist tegevust. Teises peatükis on ta juba parlamendiliige, abiellumist mainitakse umbes ühe lausega.

Disraeli võttis endale juba varakult kõrged eesmärgid, aga teised ei uskunud esialgu, et need täituksid. Gladstone’ist nagu Peelistki ootasid seevastu ka teised varakult palju. Ta jälgis parlamendidebatte ja kirjutas nendest kaasõpilastele.

19. sajandi inglise noored mehed pidid võtma ette ühe suure reisi. Disraelit viis selline reis Palestiinasse, Gladstone’i Itaaliasse. Itaalia jäi talle kogu eluks kodumaa järel tähtsuselt teiseks maaks.

Disraeli kohta ütleb ENE, et ta oli algul viig ja hiljem toori. See paistab olevat vale, sest tema elulooraamatust jäi mulle meelde, et algul polnud ta viig, vaid kolmanda jõu kandidaat. Kontrollisin seda ka ingliskeelsest vikipeediast, mis kinnitab, et ta polnud viig, vaid radikaal. Need olid kaks erinevat parteid, kuigi mõlemad liitusid hiljem liberaalseks parteiks koos protektsionismi vastase osaga konservatiividest. Konservatiivid olid juba varem välja kasvanud tooridest. Gladstone’i puhul on aga kindel, et ta oli algul toori ja hiljem liberaal.

Disraeli arvates seisnes konservatiivide ja liberaalide vastuolu selles, et liberaalid olid filosoofiline koolkond, mis tugines ainult teooriale, aga konservatiivid ajalooline koolkond, mis võttis arvesse ka ajaloolist kogemust. Gladstone arvas, et liberaalid usaldavad inimesi, aga konservatiivid umbusaldavad.

Nii Disraelit kui ka Gladstone’i iseloomustatakse heade kõnemeestena. Raamat "Disraeli" võrdleb neid aga, et Gladstone oli seltskonnas jutukas, aga Disraeli vaikne. Raamat Disraelist ütleb, et Londonis oli Disraeli populaarne, aga Gladstone ebapopulaarne. Raamat Gladstone’ist ütleb, et vahepeal oli tema Londoni kõige populaarsem inimene. Kuna valimistulemused on iga kord erinevad, võivad mõlemad kirjeldused olla mingi hetke kohta õiged.

Raamatus Gladstone’ist maalitakse temast pilt, nagu ta oleks olnud Disraelist imperialismivastasem ja rahumeelsema välispoliitika pooldaja. Gladstone oli Krimmi sõtta astumise vastu, kuigi sinna astuti, samuti hilisemas Vene-Türgi sõjas Türgi toetamise vastu, mida peaminister Disraeli tegi. Preisi-Prantsuse sõja ajal pidas Gladstone kinni erapooletusest. Ameerika kodusõjas pooldas ta algul lõunaosariike, arvates, et sõja põhjus on soov riik taasühendada, kuid hiljem muutis seisukohta, kuna oli orjuse vastu. Ka vene keiser Aleksander II leinas ta kui pärisorjuse kaotajat. Veel elu viimastel aastatel astus ta välja Türgi armeenlaste kohtlemise vastu. Ta püüdis läbi suruda Iirimaale omavalituse (Home Rule) andmist, mis parlamendis kaks korda tagasi lükati. Kuigi ta olevat olnud väga usklik, pooldas ta teiseusuliste õiguste suurendamist ja kirikute riigist lahutamist. Neid tuli lahutada ühekaupa, sest anglikaanidel olid olemas eraldi Inglismaa, Iirimaa, Šotimaa ja Walesi kirik. /TÄIENDUS allpool./ Gladstone kritiseeris koloniaalsõdu Afganistanis ja suulude vastu, kuid tema enda valitsuse ajal okupeeriti Egiptus. Selle põhjenduseks toodi, et see olevat au küsimus, kuna eelkäijate algatused tulevat lõpule viia, isegi kui need on rumalad. Sõditi ka Sudaanis, kus toimus mahdistide ülestõus.

Ilmar Tõnisson iseloomustas inglise aristokraate suuremeelsetena. Selle kohta leiab kinnitust ka teistest raamatutest. Carlyle vastaseid halvustades lisab halvustavatele sõnadele ometi "sõber". Carlyle oli Disraelit solvanud, aga Disraeli tunnustas teda sellest hoolimata, kuna polevat olnud kättemaksuhimuline. Disraeli surma järel algatas tema vastane Gladstone talle mälestusmärgi püstitamise. Raamatus toodud fotolt on näha, et hiljem püstitati see ka Gladstone’ile endale. Gladstone’i rünnati tänaval füüsiliselt ja ründaja saadi kätte, aga Gladstone ei pidanud vajalikuks tema karistamist.

Disraelile andis kuninganna aadlitiitli, mille ta võttis ka vastu. Kuninganna pakkus ka Gladstone’ile krahvitiitlit, aga Gladstone keeldus. Disraeli elulooraamat lõppeb sellega, nagu oleks rahvas teda erakordselt leinanud. Aga Gladstone’i elulooraamatu järgi oli ka tema matustel tohutu rahvahulk.

TÄIENDUS:
Täpsustamisel leidsin võrgust järgmised andmed:
Church of England - anglikaani kirik Inglismaal, riigist lahutamata.
Church in Wales - anglikaani kirik Walesis, tekkis, kui Church of England 1920 Walesis riigist lahutati. Raamatus ma nägin enda arvates ka väljendit Church of Wales 19. sajandi kohta, aga ei kirjutanud kontrollimiseks leheküljenumbrit üles. Walesi kirikust seal kindlasti kirjutati, sest varem mul vastav teadmine puudus.
Church of Ireland - anglikaani kirik Iirimaal, lahutati riigist 1869.
Church of Scotland - lahutati riigist 1929, aga pole anglikaani, vaid presbüterlik kirik. Anglikaani kirik Šotimaal on Scottish Episcopal Church.

Kogutud ja valitud teosed

Mulle oli tehtud ülesandeks Grenzsteini raamatu koostamine. Aga samal ajal hakkasid teised andma välja Grenzsteini kogutud teoseid 37 köites. Kuna igaüks ei oleks kogutud teoseid läbi lugeda viitsinud, oli endiselt mõtet ka valitud teoste koostamisel. Isa ütles, et kui on hakatud alternatiivset teost välja andma, siis ta koostab valitud teosed ise. Vastasin, et ei, ma tahan ise koostada. Aga raamatul võib olla korraga kaks koostajat. Üks meie hulgast kukkus mutta. Välja tuli ta juba islamiusulisena. Grenzsteiniga oli juhtunud sama moodi.

*
Ema tutvustas mulle uut moodust, kuidas saab politseid kutsuda. Kui politseid on vaja, võib vajutada arvutil klahvi P. Kui pole vaja, siis klahvi V. Lisaks neile esitähtedele tuli vajutada ka sõnade ülejäänud tähti. Seetõttu kahtlesin, kas arvutiga politsei kutsumine on kiirem kui telefoniga. Pätid võisid kiiremini tegutseda. Seisime uues bussipeatuses. Vanasse peatusesse tuli buss, aga edasi uude peatusesse ta ei keeranud. Ütlesin, et see uus peatus on kahjulik, sest selles peatub ainult kaks bussi ja mitte kõige olulisemad liinid, aga vanas peatuses peatub busse palju.

*
Üks poiss istus aknal. Tõstsin ta sealt maha. Ütlesin, et kui ta tahab aknal istuda, siis istugu vähemalt teist pidi. Tõstsime malenuppe. Kui me neid enam ei tõstnud, hakkas üks nupp ise mööda lauda ringi liikuma ja sõi kõik teised nupud ära. Poiss küsis, miks ta varem ei söönud. Vastasin, et kõigepealt tuli nuppe arendada.

*
Käisime sillal istumas. Ütlesin, et mõned istuvad ka sadamamuulil. Sild oli ära lagunenud ja silla asemele olid pandud pikad puulauad, mis üle jõe viisid. Inimesed kõndisid neist üle, kuigi need tundusid ebakindlad. See sild oli Peedu tamm. Hakkasime seda parandama. Küsisin teistelt, kas nad mäletavad, kui me eelmist Peedu tammi parandasime.

Magistritöö ühendatud teemal

Üks mees rääkis raadios, et Eestis on nii suur reostus, et siin ei saa elada, seetõttu kolib ta Soome. Üks ajakirjanik vastas talle, et see jutt on naiivne, sest Eestis on maailma kõige puhtam õhk. Teiste riikide valitsuste esimene eesmärk on õhk puhtamaks saada. Isa rääkis teises toas külalisega. Isa tuli meie tuppa meie arvamust küsima. Vennad vastasid talle, aga mina hoidsin silmi kinni. Isa küsis, kas mina veel magan. Üks vend võttis uue kaustiku ja hakkas sinna mälestusi kirjutama. Ise rääkis ta samal ajal, mida ta kirjutab. Ta rääkis, et nägi trepikojas ühte minu klassiõde. Vend ütles, et mina seda ei tunne. Hüüdsin, et tunnen küll. Ma olin ühel korral öelnud, et ma ei tunne teda ära, mitte et ma teda üldse ei tunne. Vend rääkis, et see minu klassiõde vaatas multifilme, seega ta on kaastundlik inimene. Teisi nimetab ta joodikuteks. Mina lisasin, et alkohoolikuteks ka. Vend ütles, et ta arvas, et mina olen Eesti ainuke karsklane. Hakkasin naerma ja hüüdsin, et neid on vähemalt tuhandeid. Paljud ei või alkoholi tarvitada mõne haiguse pärast ja osad on alles lapsed ja pole veel jooma hakanud. Vend ütles, et aga alkohol on organismile vajalik. Vastasin, et ma ei tea ühtegi põhjust, miks see vajalik oleks. Vahel öeldakse, et alkohol parandab und. Aga sellele lisatakse, et samal ajal vähendab ta une kvaliteeti.

*
Mul olid lõpetamata magistritöö ja üks seminaritöö. Ma ei olnud enam rahul, et ma võtsin magistritöö teemaks sama teema, mis oli minu ülikooli lõputöö teema. Mõtlesin, et vahetan teema välja, kui seda ikka lubatakse. Liidan magistritööks Tõnissoni raamatute ja Grenzsteini raamatu saatesõnad ja kaks arvustust Pätsi raamatute kohta. Pealkirjaks panen "Eesti rahvuslased". Või pealkiri tuleb väga täpselt läbi mõelda, muidu võidakse kaitsmisel vaidlema hakata, et tegemist ei ole rahvuslastega. Magistritööna kaitstakse vahel raamatuid. Minu koostatud raamatuid üleni kaitsta ei saa, sest suurem osa ei ole seal minu kirjutatud. Aga kui need saatesõnad ja arvustused kokku liita, annavad need magistritöö mahu välja. Ülejäänud raamatust võib teha kokkuvõtte. Ja saatesõnadele tuleb lisada viited. Iga viidet ma ei pruugi küll üles leida.

Õpin kogu elu

Üleeilses lehes ilmus artikkel, milles soovitati, et õppige vähem ja vaadake rohkem nägusid. Seda soovitust ma kuulda ei võta. Minu jaoks on õppimine nauding, aga näod väsitavad. Mulle meeldis, kui Grenzstein ütles, et ärge jooge, vaid tegelege teadusega. Või kui Tõnisson kirjutas, et hariduse küsimus on Eesti elu peaküsimus.

Matid ja kahingud

Ülikooli maleklubi turniiri võitis teist nädalat Sander. Ta võitis kõik mängud. Täna olid kohal samad inimesed, kes eelmine nädal, aga kaks tükki vähem. Puudu olid Hinrikus ja Venemaa esindaja. Venemaa mängija oli selline, kes arvamust Venemaast pigem parandas kui halvendas, sest kui mõni mängija kaotades hakkab vanduma ja mõni isegi ähvardama, siis tema matti saades ütles hoopis, et ilus. Kõigepealt minuga mängides, kui panin talle mati võrdse nuppude arvuga kahe ratsu ja lipu osalusel. Seda seisu vaatas ta tükk aega ja ütles mitu korda, et väga ilus. Hinrikus nägi seda pealt ja ütles samuti, et ma olen kaval. Pärast sai venelane mati ka Sandrilt ja ütles ka selle kohta, et ilus. Ilusaid kombinatsioone esines ka tänastes mängudes. Minu partiidest oli kõige rohkem kahinguid Härmasega. Esimeses mängus kahis tema tsentris ratsu, et matt panna. Et mängu üks käik pikendada, kahisin vankri tagasi, seejärel alistusin. Järgmises mängus kahisin oda f7, et järgmistel käikudel materjal kasumiga tagasi võtta. Vilbaste mängis oma sõnul esimest korda elus mustadega Sitsiilia kaitset. Teda ähvardas h7 matt, aga sellest pääses ta vigurikahingu abil, kaotades mängu hoopis ajaga. Mängisin talle omalt poolt järgmises mängus sama avangut, seekord leppisime odalõppmängus viiki. Sandrile kaotasin mõlemad mängud nagu eelminegi nädal, aga käikude arv vähemalt oli täna suurem. Ühes mängus oleksin ehk võinud ka varem alistuda, aga teine oli ka sisuliselt pikem kui eelmise nädala sama avanguga mäng. Seega olid minu tulemused täna:

Runnel-Sander 0:2
Runnel-Vilbaste 1,5:0,5
Runnel-Härmas 1:1

Endised tillukesed

Toimetasin raamatut. Selles oli palju luuletuste tõlkeid. Vaatasin, et olen pakkunud omalt poolt hulga variante tõlgete parandamiseks, ise need seejärel unustades. Ma polnud luuletusi küll originaalidega võrrelnud, aga olin pakkunud rütmiparandusi, sest mul oli rohkem luuleannet kui tõlkijal. Kuigi ma ei teadnud, võibolla mingi teooria järgi oli tema rütm ka lubatud. Mõnele reale olin alternatiivseid variante pakkunud terve luuletuse pikkuse nimekirja.

*
Sõitsime rongiga Tallinna suunas. Vaatasime aknast välja. Öeldi, et lepp on nii palju põhja poole tunginud. Lõuna-Eestis kasvasid lehtmetsad, aga Põhja-Eestis okasmetsad. Siis jõudsime piirile, kust alates tuli ainult kuusemets. Ütlesin, et osad tallinlased arvavad, et kogu Eesti on selline. Väljusime ühes väikses peatuses. See oli Peedu. Ütlesin, et ma ei tunne enam üldse Peedut ära. Vaatasin uut ja koledamat jaamahoonet. Minu kaaslane läks jaama kõrvalhoonesse, mina kõndisin üksi vanaema suvila suunas. Teel tammile oli suur ketist lahtine koer, seetõttu võtsin suuna kaarsillale. Mõtlesin, et kui aknast välja vaadates olid juba kuusemetsad, kuidas me siis alles Peedul oleme. Ja kas Tallinna rong peatub tõesti igas väikses peatuses.

*
Olin vanglas. Elasin seal mööbli all. Vangivalvur käis iga päev mind kongis vaatamas. Iga vaatamine kestis viis minutit ja iga päev läks kell viis minutit edasi. Siis ühel päeval vangivalvur mind ei leidnud ja otsimine võttis kaua aega. Ta ei leidnud mind sellepärast, et olin tema sisenemisel ukse taga peidus. Seda trikki oleks pidanud kõik vangivalvurid teadma. Ta ei leidnud mind sellepärast, et olin muutunud tillukesest suureks ja ei asunud enam kongi madalamas kihis. Läksin nüüd vanglast välja. Läksin peole, kus teised olid samuti tillukesest suureks muutunud. Üks rääkis tillukestest üleolevalt. Aga kuulaja oli endine tilluke ja läks talle sellise jutu eest kallale.

Kartuli ümberistutamine

Olin lugenud oma kirjutuslaua taga "Eesti ajaloo" ühte köidet. Vaatasin, et küünarnukk oli jätnud ühele leheküljele pruuni rasvase pleki. Pruuni rasva plekke oli ka lauapaberil. Küünarnukk oli juba varem rasvane olnud, aga rasv oli alles nüüd määrivaks sulanud. Olin "Eesti ajaloo" kolme köite esitlusel. Teise köite alguses oli kahel leheküljel kasutatud kirjanduse nimekiri. Hakkasin kokku lugema, mitut teost on kasutatud. Tõmbasin pealkirjade vahele pastakaga väikseid kriipse. Mõtlesin, et võibolla selja taga olijatele raamatu sodimine ei meeldi, seetõttu püüdsin seda lõpetada. Mul läks meelest, mis arvuni ma olin jõudnud. Lehekülje alumises osas hakkasin numbreid uuesti ühest peale lugema, aga niiviisi ei läinud lehekülje ülemisel poolel olevad pealkirjad arvesse. Ütlesin, et ühte minu kirjutatud arvustust on ka kasutatud. Autorinimeks oli kirjutatud perekonnanimi ilma eesnimeta. Arvustuse pealkiri koosnes ainult kaashäälikutest, sest enda jaoks kirjutasin lühendatult, aga ajakirjale saates olin unustanud täishäälikud vahele kirjutada. Ütlesin, et see ei olegi minu kirjutatud arvustus, vaid ühe teise Runneli. Kaashäälikud olid pealkirjas hoopis sellepärast, et nii kirjutati ühes arheoloogilises leius. Mõtlesin, kas tõesti tehti vanema aja köide sama paks kui uuema aja omad. Siis vaatasin, et teine köide oli küll lehekülgede arvult hilisema aja omadega sama paks, aga väiksemas formaadis. Kõndisin naabermaja ette. Sinna sõitis tööle üks kraanaauto. Ta keeras ähvardavalt noolt minu suunas. Kaevasin välja venna istutaud kartulitaime, millele olid mugulad alla kasvanud, ja veel kaks tema istutatud taime, sest nad jäid auto tööle ette ja tuli teise kohta ümber istutada. Andsin nad ümber istutamiseks ühe vene tüdruku kätte. Mõtlesin, et pärast istutamist tuleb ka kasta, muidu kuivavad taimed ära. Vene tüdruk näitas, et ta paneb kartuli pealsed ka maa alla, siis läheb kasvama.

Palju lugeda

Tahtsin täna hästi palju lugeda. Hakkasin lugema "Keelest ja Kirjandusest" Joanna lugu. Ma ei teadnud varem, et selles ajakirjas ka ilukirjanduslikke jutte avaldatakse. Trükitud oli foto, millel Lauri K. istus malelaua taga. Ma ei teadnud, et ta käis juba kooliajal maletrennis. Tema istus laua otsas ja rida teisi klassikaaslasi laua külgedel. Lauri ütles midagi minu kiituseks. Algkooliaegne õpetaja vastas, et algkoolis ma ei jätnud sellist muljet, nagu minust tugev välkmaletaja tuleks. Rääkisin, et ma vahel võidan ja vahel kaotan. Nendest, kes pidevalt maleturniiridel käivad, olen ma keskmise tugevusega. Mõtlesin, et võibolla teistes klubides on tugevam koosseis. Rääkisin, et ülikooli esimesel kursusel oli mul sajaprotsendiline õppeedukus. Läksin koju lühikeste plastmass-suuskadega. Ma ei teadnud, kas sõita mööda suusarada või mitte.

Toad unesilmadega

Eile:

Venemaa ähvardas Eestit, et kui ei võeta vastu seadust, millega antakse venelastele omandit, siis tuleb sõda. NATO tõi selle peale Eestisse sõjalennukeid juurde. Eesti vastas ähvardusele, et selline seadus võeti juba mitu aastat tagasi vastu. Magasin venna kõrval ja togisime üksteist. Ema ütles vennale, et tema võimuses on tüli lõpetada. Sellega ma ei olnud nõus, sest tülisid lõpetada oskasin hoopis mina. Tõusin üles. Aga otsustasin veel mitte ärgata, sest magades on toad huvitavamad. Nägin meest, kellel oli pandud neli pudelit naise rindadeks. Võtsin tema küljest ühe pudeli ja jõin sellest. Pudelis oli mahl, aga küsisin nalja pärast, kas see on piim. Lendasin ringi. Võtsin ühe lapse sülle. See oli esimene unenägu, kus ma kedagi lennu pealt sülle võtsin.

*
Oli söögivahetund. Lauri K. ütles, et mina söömas ei käi. Vastasin, et seni pole käinud, sest mul pole meeles olnud, aga ma veel hakkan käima. Ma ei teadnud, kas praegu kehtib kord, et söögi eest tuleb maksta sööklas ühe päeva jagu korraga või kantseleis kuu aja eest korraga. Mõtlesin, et kui ma sööklasse lähen, siis võibolla mulle kõik toidud seal nii väga ei maitsegi, et ma need ära sööksin.

Disraeli

André Maurois. "Disraeli". Sari "Persoon". Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen. Tallinn 2000. Originaal 1927. 240 lehekülge.

Olin seda raamatut üks kord varem lugenud, nüüd lugesin teist korda eelkõige Carlyle’i teema täienduseks ja nägin teost täiesti uue pilguga. Disraeli elas aastatel 1804–1881 ja Carlyle 1795–1881. Nad olid kaasmaalased ja kaasaegsed. Mõlemad kirjutasid raamatuid, aga Disraeli oli lisaks aastatel 1868 ja 1874–80 Briti peaminister, esindades konservatiivset parteid. Üks oli šoti ja teine juudi päritoluga.

Disraeli isa avaldas samuti raamatuid ja uuris kirjandusteadust. Ta käis lugemas Briti Muuseumi raamatukogus, mille lugeja oli ka Carlyle. Disraeli isa ajal olevat seal olnud korraga viis-kuus lugejat. Carlyle pidas Voltaire’i kummardamist kõige madalamat sorti kummardamiseks, aga Disraeli isa oli voltäärlane ja russoolane. Carlyle pidas Charles I hukkamist positiivseks ja puritanismi hääbumist Inglise revolutsiooni lõpu järel kahetsusväärseks, aga Disraeli isa arvates oli Charels I märterkuningas ja puritaane ta vihkas.

Algselt oli perekonnanimi d’Israeli, mis viitas Iisraeli päritolule, ja perekond oli juudi usku. Kuid nad lahkusid juudi usust ja lapsed ristiti anglikaanideks. Hiljem võttis poeg uue perekonnanime Disraeli, et seegi oleks vähem juudipärane. Elu lõpul lisandus veel nimi lord Beaconsfield.

Carlyle kirjutas, kuidas tema ajal valitses Inglismaad mittetöötav diletantidest koosnev aristokraatia. Kuid Maurois näitab oma raamatus, et võimu saavutamiseks pidi kõvasti vaeva nägema. Peeli kasvatati lapsest saati peaministriks, ta pidi juba viieaastaselt kõnesid pidama, kooli lõpetas ta kahekordse priimusena, lõpuks ta peaministriks ka sai. Disraelit peaministriks ei kasvatatud, aga oma võimeid tajudes võttis ta ise juba lapsepõlves eesmärgiks selleks saada. Eesmärgini jõudmine võttis siiski palju aastakümneid. Lõpuks peaministriks saades leidis ta, et see amet tuli liiga hilja, sest tal polnud enam endist jõudu ja ta põdes podagrat.

Disraeli alustas ilukirjanikuna, millist tegevust harrastas ta veel elu lõpulgi, sarnanedes kirjaniku ja tipp-poliitiku ameti ühendamise poolest ehk Lennart Merega. On kirjutatud, et romantismiaja ehk Disraeli aja geenius oli tüüpiliselt selline, kelle elu lõppes koos noorusega, aga Disraelile õpetas tema isa, et edu ei tule üleöö. "Romantismiaja inimene" nimetas ajajärgu tüüpilisteks intellektuaalideks esteeti, dändidt ja flanööri. Disraeli kohta öeldakse raamatus, et ta oli dändi. Sõnaraamat pakub eestipärasemaks vasteks keigar, mida on ka raamatu ühes lauses kasutatud.

Carlyle kirjutas, et tööd peab hästi tegema, selle nimel tuleb õnnelikkusest loobuda. Disraeli seevastu tahtis poliitikuks saada just selleks, et tunda ennast õnnelikuna. Raamatu autor ei mõista teda selle eest hukka, vaid raamat on kirjutatud ilutsevas stiilis. Disraeli tahtis küll õnnelikumaks teha ka rahvast, selle eest süüdistati teda radikalismis.

Disraeli ajal kasvasid Inglise poliitilises elus tooridest ja viigidest välja konservatiivid ja liberaalid. Ta ei teadnud algul, kelle esindajaks hakata, kuid lõpuks valis konservatiivid. Viigid olid raamatu järgi seotud riigikiriku vastastega ja toorid riigikiriku pooldajatega. Disraeli isa pidas viige vastutavaks Charles I hukkamise eest. Tema vaenulikkus puritaanide vastu on veidi kummaline, kui raamat algab sellest, et juudid aeti Inglismaalt aastal 1290 Edward I ajal välja ja lubati tagasi alles Inglise revolutsiooni ajal.

Carlyle’i nimetatakse raamatus kaks korda. Leheküljel 132 kirjutatakse sellest, et Carlyle Disraelit ei sallinud, öeldes tema kohta: "Kui kaua lubab John Bull veel sellel rumalal ahvil oma kõhu peal tantsida?", kus John Bull tähendab Inglismaad. Leheküljel 185 korratakse sama tsitaati teistsuguses tõlkes, lisades, et Disraeli andis talle sellest hoolimata kõrgeima tunnustuse, sest ei olnud kättemaksuhimuline. Raamatu esimeses pooles siiski kirjeldatakse, kuidas Disraeli nooruses ühe solvajast kaasõpilase veriseks peksis ja teise solvajaga duelli pidada tahtis.

Disraeli peaministriaega jäi Vene-Türgi sõda, mille ajal tema ja kuninganna toetasid Türgit, Carlyle ja paljukordne peaminister Gladstone aga Venemaad. Rahvas olevat muutunud Türgi-meelseks, sest inglastele meeldivad tugevad rahvad. Carlyle’ile meeldis Venemaa samuti sellepärast, et Venemaa oli tugev ja venelased vaiksed. Kuid ülikooliharidus ja muud raamatud ütlevad siiski, et Inglismaa välispoliitika on olnud pikka aega tasakaalupoliitika, mille ajal seisti vastu alati mandri kõige tugevamale riigile, siis peaks ka Türgi toetamine tulema Venemaa tugevusest. Türgi toetamise eest sai Inglismaa Küprose saare.

Nüüd veel raamatus esinevatest pisivigadest. Stuartite kukutamise aastana on eksikombel nimetatud 1668, peaks olema 1688. Ühel leheküljel on kasutatud väljendit "suur Burke", mis minu jaoks seostus ainult ajaloolase Edmund Burkega, aga joone all on seletatud, nagu oleks mõeldud esimest Austraalia põhja-lõuna suunal läbijat. Kontekst on, et kui Burke oleks kauem elanud, oleks ta ise saanud lord Beaconsfieldi tiitli. Vikipeedia järgi sobib see samuti just Edmund Burke kohta. "Homerose poeemide" asemel oleksin ma tõlkinud "Homerose eeposed". Malenuppu ei oleks ma tõlkinud kuningannaks, vaid lipuks. Linnanimena on pandud kirja Peterburg, aga sõnaraamat soovitab eesti keeles esimese variandina Peterburi ja lisavõimalustena Sankt-Peterburg või Piiter.

Alusetu kahtlus

Mõtlesin, et kui ma jõulude ajal hakkan lugema märksõnade järgi luuletusi, võib juhtuda, et küsitakse sellist märksõna, millega luuletus mul ei ole peas. Et seda ei juhtuks, on veel aega kõik need luuletused ka pähe õppida, mis iseenesest pähe jäänud ei ole. Klaus pidi jõulude ajal oma luuletusi lugema.

*
Ütlesin, et Sandrit on peetud KGB-ga seotuks, sest ta oli seotud kirjandusmuuseumiga. Nõukogude ajal kogusid kirjandusmuuseumi töötajad samuti rahvaluulet. Kes teistele mingeid küsimusi esitasid, neid kahtlustati olevat KGB-lased. Kui Sander seda lugu kuulis, lisas ta selle ka rahvaluule kogumise kasti. Seepeale hakkasid kõik teised muuseumi töötajad saatma sinna kasti ülemistelt korrustelt sõimukirju, et pritsitakse tatti. Üks inimene oli kõndinud maja karniisil. Kui ma olin aknast välja vaadanud, oli ta selle peale ehmatanud ja alla kukkunud. Aga lootsin, et nii ainult tundus.

Sügis Peedul

Häälte vaikimine

Vennad tülitsesid minuga. Üks tahtis mulle hüppenööri kaela panna, et mind puua. Üks oli istunud minu kirjutuslaua taha, nii et ma ei saanud sinna ise istuda. Siis muutusid vennad sõbralikuks. Mõtlesin, et võibolla läks unenägu selliseks sellepärast, et nüüd on vennad kooli läinud ja nende hääli enam toas ei ole. Tahtsin raamatut lugeda. Kätte jõudis õhtu. See juhtus väga kiiresti. Aga ajataju ütles mulle, et on hoopis hommik. Kontrollimiseks otsustasin ärgata.

*
Üks inimene oli listist lahkunud. Listi kirju uuesti üle vaadates nägin, et enne listist lahkumist saatis ta sinna ühe kirja. See oli kopeeritud naljatsitaatide kohast. Võibolla ta oli pettunud, et tema kirjale ei vastatud, lahkudes sellepärast. Ma sain raamatust leheküljed mugavalt kiirkorras üle vaadata, sest lõikude alguses olid nimed rasvaselt kirjutatud. Sain teada, et üks inimene, kelle olin listi pannud, õpib Soomes.

Sügisene klubi tegutseb

Ülikooli maleklubi alustas sügishooaega. Eelmine nädal kirjutati klubi listis juba erakorralisest turniirist ebatavalisel aadressil, täna toimus esimene turniir tavalises kohas. Sain 10 mängust 4 punkti. Üks uus mängija oli tulnud Venemaalt. Minu tulemused üksikute vastaste vastu mängimise järjekorras olid:

Runnel-Hinrikus 1:1
Runnel-Lager 1:1
Runnel-Härmas 0:2
Runnel-Vilbaste 2:0
Runnel-Sander 0:2

Nimed sõnaraamatus

Puuriit läks põlema. Kustutasime seda veega. Mõtlesin, et kui ta on kustutatud, võib tuli uuesti välja lüia. Ühe väikse lapse ja tema vanemate vahel oli täna arsti juures sõlmitud püksteleping. Selle järgi ei tohtinud vanemad enam lapsel pükse jalast võtta. Seadus nägi ette, et selline leping sõlmitakse kindlasse vanusesse jõudmisel kõigi lastega.

*
Õpetaja dikteeris ettekannete teemasid. Igaüks pidi tegema ettekande erineval teemal. Kirjutasin kõigi teemad üles. Kui minu teema öeldi, tegi klass oo, et selline teema just mulle anti. Just selle teema ütlemise ajal oli mu tähelepanu nõrgem. Kirjutasin üles, nagu oleks see "Meie ja võõrad". Aga kontrollimiseks vaatasin Arturi vihikusse, kus see oli natuke teisiti kirjas. Teema oli "Vabaduse eeltingimus on ..." See oli kellegi tsitaat. Et ettekannet pidada osata, oleksin pidanud teadma tervet tsitaati, mis see eeltingimus on. Mõtlesin, et selleks võib olla haridus, usk, sõjavägi või oma riik. Küsisin õpetajalt, kelle tsitaat see on. Õpetaja vastas, et Aivo oma. Ta ütles, et Aivo on A rühma kirjanike juht ja et minu isa on koju viinud Aivo artiklite ajaleheväljalõikeid. Mõtlesin, et mõnda asja me kogume, aga viskame hiljem ära. Meil käisid kodus terved ajalehed ka, aga me ei hoidnud neid alles.

*
Istusin ühes peolauas ja lugesin inglise-eesti sõnaraamatut. Minu vastas istuv mees rääkis, et inglased lõpetavad asjad ära ka, erinevalt prantslastest, kes jätavad pooleli. Mina ütlesin, et sakslased võtavad asjad nii põhjalikult ette, et need ei saa kunagi valmis. Sõnaraamatus oli väljendi "vaba kapital" juures nimeliselt välja toodud, mis tähenduses erinevad teoreetikud on seda kasutanud. Sõna "she" juures kirjutati, et Inglise revolutsiooni ajal ühe poliitilise voolu esindaja kasutas selle asemel ühte teist sõna. Hakkasin naerma. Ütlesin, et kui üks inimene kasutab sõna valesti, siis pannakse tema nimi sõnaraamatusse. Näitasin emale, et sõnaraamatus on nimesid välja toodud. Ema oli ükskord öelnud, et see sõnaraamat on nagu juturaamat. Olin kodus tagatoas. Suures toas olid külalised. Läksin läbi suure toa lennates. Külalised vaatasid, et kuidas see nüüd võimalik on.

Diivanil uduse laua taga

Vend pani taskumalelauale nuppe peale. Ta ütles, et ta ei ole kunagi oma kuningannaga rahul olnud. Ta nimetas lippu kuningannaks. Ütlesin, et sellist nuppu ei tohi kasutada, vaid peab olema selline nagu kuningas. Lipp oli riide sisse torgatav, aga kuningaga ainult suruti riiet. Siis vaatasin, et kuningas läheb ka natuke riide sisse. Üks vanker oli puudu. Teine vend küsis enne toast väljumist, kas seda riiuli peal ei olnud. Leidsingi selle riiuli pealt. Toast lahkunud vend oli seda teadnud, aga polnud nuppu teiste juurde pannud.

*
Maleklubisse tulid mõned klassikaaslased. Kunagi olin öelnud, ma olen oma klassis males tugevuselt teine. Aga ma olin kõigile klassikaaslastele, kellega ma olin mänginud, kaotanud, seetõttu arvasin nüüd, et olen kõige nõrgem, kuna meil oli tarkade inimeste klass. Üks tüdruk küsis K. Sandrilt, kas võib kohtunikuks hakata. Ta polnud kunagi varem olnud. Loeti ette, kes kellega mängib. Mina pidin mängima esimesel laual. Küsisin, kus esimene laud on. Selgus, et seesama diivan, mille peal ma istusin. Pidin mängima ühe tüdrukuga. Ütlesin, et sellel laual ei saa aru, kus on väljade piirid. Teistel laudadel sai. Alustasin käiguga e4. Vastane käis pikalt a-etturiga. Ta oli vist kodus just õppinud Hispaania avangu neid variante, mida ei ole soovitav mängida, ja seetõttu mängis just sellist. Ütlesin talle, et etturiga üle kahe ruudu korraga käia ei saa, sest ta oli käinud kolm. Ta oli protokolli kirjutanud varasema käiguna Rf6, aga polnud seda teinud.

Naerutakistus

Oli matemaatikatund. Lähenes lõpueksam. Õpetaja andis kordamisülesandeid. Ta lahendas neid ise tahvli peal ja mina lahendasin teisel tahvlil. Mõtlesin, et võibolla peaksin lahendama vihikus. Kui ma ühte kohe lahendada ei osanud, ütles õpetaja, et siis ei saa seda eksamile panna. Ta ütles ühe ülesande kohta, et vastus on, et iks on üks. Algul mõtlesin, et sellega on ülesande lahendamine lõppenud, aga siis sain aru, et pole näidatud veel lahenduskäiku. Seetõttu lahendasin edasi. Üks tüdruk hakkas nutma. Ta seletas, et nutab sellepärast, et ta ei saa naerda. Ta oli tahtnud naerma hakata, aga sellega oli kaasnenud valu.

Eluaegsed raamatud

Olime vendadega suures toas. Tõnu ja Henn rääkisid. Kommenteerisin Hennu lauseid. Henn ja Toomas läksid isa tuppa. Tõnu ütles, et ta ei taha, et nad isa arvutit kasutavad. Läksin neile järele. Henn põletas isa kirjutuslaua peal tikku. Kustutasin selle ära. Ütlesin, et enne ma tegin nalja, aga nüüd ma olen vihane. Siin toas on raamatud ja tuli võib vahel väga kiiresti edasi minna. Henn ja Toomas lahkusid ruumist. Hakkasin lauda tahmast puhastama. Isa tuli oma tuppa ja tahtis arvutit käima panna, aga ei mäletanud, kuidas seda tehakse. Ütlesin, et ongi, Henn ja Toomas keerasid arvuti nässu. Henn väitis, et ma hammustasin tal kõrva küljest tüki ära.

*
Üks mees luges eluaeg raamatuid. Ta luges ühtesid ja samu. Raamatut, mida ta oli algul lugenud, nimetas ta aastaid hiljem kurjaks, öeldes, et teised on head raamatud. Kurjaks nimetatud raamatut hakkas lugema tema vend. Ta luges raamatut valju häälega ette. Siis ta parandas, et oli lugenud valesti, lugedes tegelikult valesti just nüüd. Ta hakkas karjuma, sest loetu tundus talle nii õudne. Oli näha, et ta oli hulluks läinud. Raamatute omanik oli kunagi ise sama raamatut lugedes hulluks läinud. Ta oli saanud lugeda elu aeg samasid raamatuid, sest tal oli neid vähe. Aga minu ajal oli raamatuid palju, nii et kõiki polnud üldse võimalik lugeda. Mõtlesin, et võiks osta ainult neid raamatuid, mille ma kindlalt läbi loen. Aga nendega ei saanud piirduda, sest vahel oli vaja mõnest teisest raamatust midagi järele vaadata. Läksin trepist alla esimesele korrusele. Seal olid kahel pool pealtvaatajate toolid ja nende keskel teatrilava. Ühele poole istusime mina ja veel mõned inimesed, teisele poole suurem jagu pealtvaatajaid. Kõik, kes võisid küsimusi esitada, istusid minu poolel. Oli oodata, et sellepärast hakkavad teisel poolel istujad meie poolt halvustama. Helen hakkas minu selja taga naerma ja ütles, et mehi on liiga palju. Ta arvas, et suuremat osa tähtsamaid ametikohti täidavad mehed.

Vana-Egiptuse ajalugu

"Vana-Egiptuse inimene". Koostaja Sergio Donandoni. Eesti keeles 2012, itaalia keeles 1990. Tõlkinud Kattri Ezzoubi. 384 lk.

Sotsiaalajalugu tekkis kuningate ajaloo kõrvale ilmselt sellepärast, et ühiskond demokratiseerus ja kõike ei otsustanud enam kuningad. Kui sotsiaalajalugu juba kirjutama hakati, siis laiendati seda ka aegadele, kui kuningad veel peamisi asju otsustasid, nii palju kui teiste inimeste kohta alliakaid on. Raamat "Vana-Egiptuse inimene" püiab sissejuhatuse järgi võimalikult vähe isikutele keskenduda. Peatükis "Surnu" öeldakse koguni, et kuningate hauad on kõige vähem huvitavad, sest need on kõige ebatüüpilisemad. Aga peatüki "Vaarao" autor ütleb siiski teistest erinevalt, et Vana-Egiptuse ajalugu on tegelikult vaaraode ajalugu.

Mõisteid vaarao ja kuningas kasutatakse raamatus läbisegi ühtede ja samade inimeste kohta. Selgitatakse siiski, et mõiste "vaarao" tekkis Uue riigi ajal. (Egiptuse ajaloo tähtsamad perioodid olid Vana, Keskmine, Uus ja Hiline riik, nende vahele jäid vaheperioodid ja hiljem tulid võõrvalitsejate omad.) Vaarao tähendas algul paleed ja hiljem inimest, vanematel perioodidel kasutati kuninga nimetamiseks mitmesuguseid erinevaid tiitleid.

Peatükis "Surnu" öeldakse, et kuna muuseumides on palju esemeid hauakambritest, peetakse kogu vana-egiptuse kultuuri surnutekultuuriks, kuid seda ebaõiglaselt. Hauakambrite parema säilivuse põhjus olevat, et need ehitati kuiva kohta, aga elavate ala on jäänud Niiluse üleujutuste alla. Minu meelest on ebaõiglusest rääkimine siiski liialdus, sest minu teada olid vaaraodele surmajärgseks eksistentsiks ehitatud püramiidid siiski kõige suuremad ehitised. Kui hauakambrid ehitati kuivemasse kohta, võis selle taga olla nende teadlik tähtsustamine.

Vaarao oli juba eluajal jumal, teised inimesed võisid selleks kõik saada pärast surma. Mõni sai jumalaks eeskujuliku elu tõttu, teised suremisviisi läbi. Nii said jumalaks need, kes Niilusesse uppusid. Arutasime seda kohta seltskonnas. Ütlesin, et polnud öeldud, kas sel juhul püüti uppumist esile kutsuda või seda vältida. Vastati, et islamisuslised, kes saavad paradiisi sõjas langemise korral, soovivad ühelt poolt kiiresti paradiisi saada, teiselt poolt püiavad seda edasi lükata.

Vana-Egiptuse kultuur sarnanes mõne koha pealt siiski rohkem tänapäeva Lääne kultuurile kui islami omale. Raamatu lõpul peatükis "Naine" võrreldakse Vana-Egiptuse ja tänapäeva Egiptuse naise olukorda, et naise staatus on langenud. Vana-Egiptuse naine ei pidanud oma keha katma, tal oli oma vara, tunti rasestumisvastaseid vahendeid, abieluleping sõlmiti kahe abielluja vahel, mitte naise vanematega.

Kui jagada vanaaja riigid Ateena ja Sparta tüüpi, siis Vana-Egiptus tundub olevat rohkem Ateena tüüpi, sest ta ei olnud väga sõjakas, seal olid kõrge kultuur ja teadus. Veritasu mõistet ei tuntud, selle asemel lahendati isegi jumalate vahelisi tüliküsimusi kohtus. Vanad kreeklased tapsid haigena sündinud lapsi, aga egiptlased kasvatasid kõik sündinud lapsed üles, kuigi ohverdasid vahel sõjavange. Sõjavangi võis oodata ka Egiptuse sõduriks muutmine. Vahepeal oli moes abielluda välismaa naistega, nagu praegu paljud eesti naised abielluvad välismaalastega. Ülikooli keskaja loengutes õpetati, et keskaegne Euroopa ühiskond jagunes tsentriks ja perifeeriaks. Selle järgi võiks öelda, et naised on liikunud tavaliselt rohkem tsentri ja mehed sõduritena perifeeria suunas. Egiptus oli naabermaadest tsiviliseeritum ja seega tsenter. Kuigi need sõjavangidest tehtud sõdurid liikusid ka tsentrisse.

Egiptuse sõjavägi olevat olnud olemas rohkem hirmutamiseks kui jõu kasutamiseks. Nagu meile õpetati Nõukogude ajal koolis, et tuumarelvad on olemas rahu kaitsmiseks. Egiptlased siiski sõdu pidasid. Raamatus arvatakse, et maade vallutamisel olid majanduslikud põhjused. Eelmine aasta kirjutasin Laidre raamatust Põhjasõja kohta, kus arvati, et 18. sajandil ei olnud sõdade põhjused enam usulised ega veel majanduslikud, vaid sõditi prestiiži pärast.

Ülikoolis õppisime nagu oleks vana-egiptuse maalikunst olnud ajas väga muutumatu, väljaarvatud Ehnatoni ajal. Siin raamatus tehakse tuhandete aastate pikkusi hüppeid Vana-Egiptuse pika ajaloo piires ja ka tänapäeva, millest jääb mulje, nagu oleks tuhandete aastate vältel väga vähe muutunud. Peatükis "Ori" siiski öeldakse, et Egiptuse ajalugu ei tule vaadata staatilise, vaid dünaamilisena. Nii polnud Vanas riigis veel orja hilisemas tähenduses olemas, orjus kujunes välja Keskmise riigi lõpuks. Orjus ei olevat siiski tähendanud despootiat, vaid sellega kaasnenud jutumärkides ühiskonna "demokratiseerumine". Sellele järeldusele tulin kõigepealt ise, kui mainiti, et Vana ja Keskmise riigi vahelisel vaheperioodil peale orjade tekke toimus ka võimu nihkumine keskusest provintsi. Hiljem kinnitab seda ka autor, kes ütleb et "demokratiseerumine" seisnes kultuuri laiemas levikus. Peatükis "Talupoeg" nimetatakse talupoega ühiskonna kõige madalamaks astmeks, kuid ei öelda, kas madalam oli talupoeg või ori. Raamatus rõhutatakse vahepeal, et Egiptuse ühiskond ei olnud India taoline kastiühiskond. Nii puudus range piir preestrite ja ilmalike ning sõjaväelaste ja tsiviilisikute vahel, ori võis ka vabaks saada. Kuid korduvalt kirjutatakse ka sellest, et ametid olid pärilikud.

Selle köite tõlge tundus mulle parem kui varem loetud teistel sama sarja raamatutel. Et see on lisaks eesti keeles hiljem ilmunud, siis nähtavasti on kogemustest õpitud. Raamatu kaanevärv on kollane, mis peab võibolla sümboliseerima Egiptuse kõrbeliiva.

Välismaalasest peaminister

Mõtlesin, et kirjutan mitu malega seotud näidet üheks jutuks, sest kirjutamist on vaja harjutada, et vahel midagi ajalehtedes avaldada. Fischeri male kohta kirjutan, et ajaloos on ikka vahetunud võit ja kaotus, must ja valge, hea ja halb. Fischeri male sarnanes realismi asendumisele romantismiga. Aga kui vaheldusid realism ja romantism, siis ma ei teadnud, kumb neist hea ja kumb halb on. Mõtlesin, et seda minu kirjutist saab võibolla kasutada raamatu saatesõnana. Ainult mõned asjad ei olnud male kohta, vaid ainult psühholoogiliselt malele sarnased. Need tuli maha tõmmata. Olin kirjutanud ülevaate selle kohta, kuidas üks rootslane oli eestlastele ettekande pidanud. Ta oli rääkinud, kuidas ta otsis eestikeelseid sõnu ja sõnaraamatut tundes ei osanud veel õiget sõna leida. Mina olin kirjutanud ainult tema kui ajaloolase ettekandest, aga nüüd sain teada, et kuna teda peetakse väga andekaks, on ta pandud Eesti uueks peaministriks. Ansip oli mingil põhjusel ametist lahkunud, aga ma ei mäletanud, miks. Selle rootslase nimi oli Silberg. Ühel eurovastasel oli sama perekonnanimi. Räägiti, et rootslane Eesti peaministriks saades ei ühendanud Eestit Rootsiga. Mõtlesin, et ta ei saa ju seda teha, meil on võimude tasakaal, Riigikogu hääletaks vastu. Ootasin, et Eesti olude mitte tundmise tõttu teeb rootslasest peaminister varsti mõne suure lolluse. Aga ma ei olnud kindel, kas ta sellepärast ametist maha võetakse või kummardatakse meil kõike välismaist pimesi.

*
Istusin naaberhoovis ühe maja trepikoja ukse ees. Toetasin pea põlvedele, et puhata. Minu kõrval istus üks võõras laps, aga varsti läks ta trepikotta. Kõndisin edasi. Kõndisin ühe maja äärt mööda muruplatsi taga. Kui jõudsin selle ääre lõppu, siis vaatasin, et sealt on liiga kõrge alla hüpata, seetõttu kõndisin tuldud teed tagasi. Vanasti olin läinud sama teed ja siis olin hüpanud. Kõndisin meie vana Kaunase puiestee hoovi juurde. Seal elas endises Anne majas Eesti rootslasest peaminister. Lugesin tema luulekogu käsikirja. Leidsin, et see tuleb kohe tagasi lükata, sest ta ei oska kasutada käändelõppe. Üle autotee mineku kohal tulid minu juurde K. Sander ja tema noored õpilased. Sander ütles, et see, kes minu selja taga on, on vist Helena. Mõtlesin, et ta on mõnda minu kirjutist lugenud ja teeb seetõttu nalja. Võibolla minu raamatus oli kirjas unenägu, nagu oleksin ma selles kohas Helenaga kohtunud. Aga võibolla oli ka päriselt selja taga Helena või vähemalt mõni teine tüdruk. Ma ei hakanud siiski selja taha vaatama. Peaministri maja oli varisemisohtlik. Ütlesin, et peaminister kolis kõige viletsamasse majja. Meie endine maja oli samuti varisemisohtlik. Läksime meie vana trepikoja ukse juurde. Sellel olid poesildid. Muuhulgas oli seal filateeliapoe silt, milles müüdi maleraamatuid. Varem oli see silt olnud järgmise maja uksel, aga nüüd olid poed vist meie majja kolinud. Ma ei teadnud, kas mul on kaasas piisavalt raha, et midagi osta. Läksime maleturniiri saali sisse. Rei näitas mulle ühte väikest tüdrukut. Ta ütles, et ma olin selle tüdrukuga varasemal turniiril mänginud ja tüdruk oli pärast öelnud, et ma olen Tiit Made moodi, kõik on nii pikad. Mõtlesin, et see tüdruk oli palju aastaid tagasi väike ja nüüd ikka veel väike. Aga võibolla ainult tundub.

Kiri Kanadast

Tegin enda postkasti ühe kataloogi juurde, kuhu pidid minema ühte kindlat liiki minu kirjutised. Siis tegin teise liigi jaoks veel ühe kataloogi. Panin sellele nimeks Imedemaa. Istusin koos ühtede Rootsist tulnud inimestega ühes lauas ja ajasime juttu. Üks lauas istuv mees ütles midagi, mida ma täpselt ei kuulnud, sain ainult aru, et ta ütles midagi minu naise kohta. Vastasin, et mul ei ole naist. Mees jätkas, et see, keda ta minu naiseks pidas, oli saatnud neile Kanadast kirja, mille ta oli ära tõlkinud. Mees ütles, et see kiri oli nii lühike. Seal oli olnud kirjas: "Võidelge leetrite ja sarlakitega!" Mõtlesin, miks pidi Kanadast Rootsi kirja Eesti kaudu saatma. Lahkusin majast. Panin majaukse lukku ja seejärel ka värava. Vaatasin, et äkki jäi uks kogemata lukust lahti. Ühed inimesed keerasid lukuaugus võtit. Kõndisin mööda tänavat koos ühe mehega. Ma ei kuulnud jälle, mida ta mulle rääkis.

Värvilised odad

Maleajaloos oli tähelepanuväärne võrdlus, et kui maletaja lahutab abielu, siis on lahutajad nagu erinevat värvi odad. Mõtlesin, et males on kõiki teisi nuppe kahte värvi, aga odasid nelja värvi. Eesti keeles on ütlus, et lipp kaitseb värvi. Aga oda kaitseb veel rohkem.

Kaheveeruline kirjand

Koostasin raamatut. Kõik artiklid said kokku. Ütlesin isale, et ma arvasin, et raamatu koostamine on valmis, aga nüüd tuleb veel artiklid arvutisse ka sisestada. Isa küsis, miks ma kohe ei sisestanud. Vastasin, et sellelt autorilt on juba üks raamat ilmunud, ma arvasin, et eelmises raamatus ilmunud artiklid on juba arvutis olemas. Isa ütles, et ta tahtis, et ma uude raamatusse uued artiklid paneks. Hakkasin sisestama.

*
Seisin pärast lõpukirjandi kättesaamist koolimajas. Minu lähedal seisis Reeli, aga ta ei öelnud mulle midagi. Mõtlesin, et lõpuks ütlen talle, et ta on mulle võõraks jäänud. Aga kui Reeli minema läks, hakkas minuga rääkima Katrin. Ta küsis, mis hinde ma sain. Vastasin, et viie. Näitasin oma kirjandit. See koosnes hulgast lühikestest artiklitest ja luuletustest kahel leheküljel ja kahes veerus. Kirjand oli tõestanud, et ma oskan endiselt viiele kirjutada. Mõtlesin, et aga äkki ma sain viie sajapalli süsteemis, selle eest, et kirjand ei olnud terviklik. Läksin kodu poole. Kui lähenesin autoteele, oli valgusfooris roheline tuli. Aga kui olin autoteel, oli tuli juba punane. Politsei karjus eemal minuga samaaegselt teed ületanute peale, et tuli oli punane, sisuliselt nad kõndisid autoteel, mitte kõnniteel.

*
Koostasin välismaa autori raamatut. Kirjutasin parlamendi protokollidest tema ingliskeelset kõnet ümber. Mõtlesin, et kirjutan täpselt ühe kõne algusest lõpuni. Kõne lõpetades hüüdis ta: CHURCH! Mulle tuli meelde, et olin unustanud ümber kirjutada kõne alguses ja lõpus toodud andmed selle pidamisaja kohta. Ma ei saanud aru, kas lõppu kirjutatud andmetes on üks pikk või kaks lühikest venekeelset tähte. Joonistasin vihikusse umbes need sikk-sakid, mis seal olid.

Tunni sisustamine

Tahtsin ajalehest vaadata, kas mees, kellest seal kirjutati, on tähtis tegelane, nagu mul meelde oli jäänud. Isa tõi koju hulga selle mehe värskelt välja antud raamatuid. Ta ütles, et kindlasti hakatakse rääkima, et need on võltsingud. Kahtlane oli, et Uluots ja teised olid sellele mehele kõigest rääkinud, aga ise ta polnud midagi teinud. Mehele hakati esitama kahtlustavaid küsimusi. Raamatute koostaja oli Urmas, kes nimetas ennast ajaloolaseks ja ühe kuulsa luuletuse autoriks.

*
Oli tund klassis 301. Rääkisin, et kui ma olen vabamüürlastele öelnud, et ma olen rahvuslane, on nad minuga edasi mänginud. Rääkisin Peebule, et elus ei lähe hästi sellel, kes tunni ajal kaasa töötab, vaid sellel, kes mängib tunnis malet, sest see arendab aju rohkem. Õpetaja ütles, et maletajad läheksid taha pinki. Maletajad olime Pille P., Krister, Erik, Sander ja mina. Pille istus kõige viimasesse pinki, teised poisid eelviimasesse, mina tagant kolmandasse. Õpetaja andis arvud 31, 43 ja 73, et need peast kokku liita ja neid seejärel ühe arvuga korrutada ja jagada. Liitmine tuli mul välja, aga korrutamine ja jagamine mitte, enne lõppes tund ära. Ariel muutus agressiivseks. Ütlesin, et ma ei luba tal asju lõhkuda.

*
Olin ühel peol. Enne sööma hakkamist pidin kolima ühest lauast teise. Võtsin taldriku kaasa. Sellelt loksus vahukoort põrandale. Vahukoore seest tuli välja tume piklik asi, mida ma süia ei tahtnud, seetõttu panin selle laualina peale. Arvasin, et see on hiireliha. Aga teised ütlesid, et kokkupressitud herned.

Füüsikaõpik

Lugesin füüsika õpikut. Seal kirjutati, et inimesel toimub maaga elektrivahetus, sama moodi nagu välk lööb maasse. Elektrivahetuse tõttu saab inimene ka ilma söömata soojust. Loetu jäi osaliselt meelde. Nii olin lugenud vist ka kooliajal. Valemid ei olnud kohe meelde jäänud, vaid siis, kui ma ülesandeid lahendama hakkasin. Selles õpikus, mida ma praegu lugesin, oli halb, et valemites toodud tähti ei olnud seletatud. Kooliajal kasutatud õpikus olid seletused olemas olnud, aga praegu lugesin vanemat trükki. Vaatasin, mis aastal see on ilmunud. Leidsin tiitellehelt trükivea, et aastaarv ei alanud numbritega 19, vaid 18. Kaks numbrit olid vahetusse läinud. Üks leht edasi oli aastaarvu korratud ja seal olid teised kaks numbrit vahetusse läinud. Näitasin neid vigu teistele. Leidsin veel kolmanda ilmumisaastaga lehe. Siis vaatasin, et need arvud ei ole nelja-, vaid viiekohalised. Sel juhul ei olnud tegemist ilmumisaastate, vaid trükiarvudega.

*
Istusin klassis 302 Ivari kõrval. Rääkisin, et ükskord ma lugesin siin klassis ühest raamatust, et vanasti oli inimestel selline äkkviha, et nad tapsid nii kiiresti, et teine ei jõudnud kaitsta. Vastati, et äkkvihaga tapetakse neid, kes ei ole sõbrad. Õpetaja pesi akent. Ta hoidis kinni ainult lahtisest aknast ja sõitis sellega. Kartsin, et ta võib läbi klaasi välja kukkuda. Mõtlesin, et ma parem ei vaata sinnapoole. Ivar kippus mind pingist välja trügima. Läksime kahekesi koju. Mõtlesin, et midagi halba ei saa juhtuda, sest ma olen kõigi vastu sõbralik. Ivar tahtis natuke maad tagasi kõndida, sest seal olid maas elektrijuhtmed. Ta rääkis, et ühed klassiõed olid neid puudutanud ja juhtmed olid neil käest kinni võtnud. Vastasin, et mul on ka seda juhtunud. Vanaemal oli ükskord pandud elektrijuhtmeks isoleerimata traat. Kõndisime edasi. Läksime ühte poodi. Seal oli pikk saba. Ivar ei seisnud saba lõppu, vaid keskele. Ta läks vist Kristjan K. juurde, aga ma ei tundnud kindlalt näo järgi ära. Mina seisin saba kõrval. Ühed väiksed tüdrukud rääkisid mulle, et Ivari vanaema ei käi poes, vaid seda teeb Ivar, kes ostab ainult saia. Ütlesin, et mina midagi ei osta. Mul on rahakott olemas, aga ma ei viitsi sabas seista.

Rohkem suusatajaid

Ütlesin, et täna on kanalil väga palju suusatajaid, sama palju nagu vanasti. Mulle seletati, et kevad läheneb, lumi sulab ja sulamine teeb ta libedamaks, nii et on parem suusatada. Vaidlesin vastu, et jää peal libiseb paremini kui lörtsil. Aga sulalumele on pehmem kukkuda.

*
Olin teel kooli. Mõtlesin, et teen ühe jõnksu, siis saan õigele teele. Aga kui olin jõnksu teinud, vaatasin, et nii pean ma ju uuesti kõndima teed, mida olen juba varem kõndinud. Oleks pidanud kohe teist teed keerama.

*
Lugesin oma arvutipostkastist kirja: "Kui te ei emigreeru, võidakse teid tappa." Arvuti läks kinni, sest kirjaga oli kaasas ka viirus. Võibolla oli viirus hakanud faile kustutama ja arvuti läks enesekaitseks kinni. Mõtlesin, et peaks saatma selle kirja kapole edasi. Aga kapole saatmine oleks võinud asja veel hullemaks teha, sest seal töötasid kgb-lased. Siis oleks võinud kirja saatjale vastata, et ta annaks oma telefoninumbri ja aadressi. Aga seda kirja oli ohtlik uuesti avada, siis võis arvuti jälle kinni minna. Tegin arvuti lahti tagasi. Taustapilt oli muutunud. Seda oli ka nähtavasti teinud viirus. Või olin selle pildi enne koos vennapoegadega joonistanud. Olime joonistanud siiski natuke teisiti. Ja enne arvuti kinniminekut olin näinud, kuidas see pilt ette tuli. Üks vennapoeg tahtis võtta klaveri pealt pastakat. Vaatasin, ega see minu oma ei ole.

Kirjutusmasina paberid

Tahtsin poest väljuda. Selleks tuli minna läbi pöördukse. Aga kui ma proovisin seda läbida, andis uks mulle hoobi ja paiskas mind tagasi. Ma ilmselt ei olnud tabanud õiget hetke. Uuel katsel ukse läbimine õnnestus. Maja ees tuli minu juurde Kati S., kes andis mulle ajaleheväljalõikeid. Ta ütles, et need on väga maitsvad.

*
Olin köögis. Pidime minema klassiekskursioonile. Selleks pidi Jürgen I. andma mulle kausta ekskursioonil osalemiseks vajalike materjalidega. Olime ühes saalis ja istusime koolipinkides. Jürgen jagas kaustasid, aga mulle minu kausta andmisega viivitas. Siis andis Kristjan K. mulle ajaleheväljalõikeid. Mõtlesin, et mul on osad neist vist juba kodus olemas. Lauri N. läks saali ette, et pidada kõnet. Aga tal läks meelest, mida ta tahtis rääkida, seepärast ta vaikis pikalt. Saali ette läks Kairi K. Tal oli uus soeng. Külli ütles, et keegi meie klassist ei ole veel nii ilus olnud.

*
Istusin isa toas. Laual oli kirjutusmasinaga täis kirjutatud pabereid. Osad olid laste ja osad isa kirjutatud. Isa oli lasknud lastel kirjutusmasinaga kirjutamist harjutada, et nad täiskasvanuna seda oskaks. Aga laste paberid olid ilusamad kui täiskasvanu omad, sest lapsed lõid tähti korrapäratult, aga täiskasvanul oli kõik sirgetes ridades. Toas hakkasid asjad lendama. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et akna alt puhub tuul sisse. Aga ei lennanud mitte ainult aknalaual olevad paberid, vaid ka aknast kaugemal olevad raamatud. Sel juhul oli tegemist maavärinaga. See oli minu elus esimene maavärin, mida ma tajusin. Eelmised olid möödunud märkamatult.