Gladstone

"The Life of William Ewart Gladstone" by Herbert Woodfield Paul. London, Edinburgh, Dublin and New York. 380 väikest lehekülge.

Sellest raamatust lugesin juba ükskord varem üle poole läbi. Nüüd lugesin algusest peale ja lõpuni. Võrdlen seda eelmisena kirjeldatud Disraeli elulooraamatuga.

Disraeli elas aastatel 1804–1881, Gladstone 1809–1898. Disraeli oli Briti peaminister 1868 ja 1874–1880, Gladstone 1868–1874, 1880–1885, 1886 ja 1892–1894. Mõlemad raamatud on juba ammu kirjutatud. Raamat Gladstone’i kohta paisatab olevat veel vanem ja ilmunud veidi pärast peategelase surma, kuigi ilmumisaastat pole märgitud. Disraeli elulugu oli tõlgitud prantsuse keelest, aga autorit ühendas peategelasega juudi päritolu. Gladstone’i elulooraamatu autor paistab olevat tema parteikaaslane, sest ütleb, et on Gladstone’i poliitika pooldaja.

Disraeli kirjutas ilukirjanduslikke raamatuid, Gladstone poliitilisi ja kirjandusteadulikke ning tõlkis. Ta on kirjutanud Homerosest ja tõlkinud Horatiust. Ka Disraeli elulooraamat on ilukirjanduslikumas stiilis kui Gladstone’i oma. Disraeli puhul kirjeldatakse tema lapsepõlve, eraelu ja tuttavate naiste välimust, Gladstone’i puhul peamiselt poliitilist tegevust. Teises peatükis on ta juba parlamendiliige, abiellumist mainitakse umbes ühe lausega.

Disraeli võttis endale juba varakult kõrged eesmärgid, aga teised ei uskunud esialgu, et need täituksid. Gladstone’ist nagu Peelistki ootasid seevastu ka teised varakult palju. Ta jälgis parlamendidebatte ja kirjutas nendest kaasõpilastele.

19. sajandi inglise noored mehed pidid võtma ette ühe suure reisi. Disraelit viis selline reis Palestiinasse, Gladstone’i Itaaliasse. Itaalia jäi talle kogu eluks kodumaa järel tähtsuselt teiseks maaks.

Disraeli kohta ütleb ENE, et ta oli algul viig ja hiljem toori. See paistab olevat vale, sest tema elulooraamatust jäi mulle meelde, et algul polnud ta viig, vaid kolmanda jõu kandidaat. Kontrollisin seda ka ingliskeelsest vikipeediast, mis kinnitab, et ta polnud viig, vaid radikaal. Need olid kaks erinevat parteid, kuigi mõlemad liitusid hiljem liberaalseks parteiks koos protektsionismi vastase osaga konservatiividest. Konservatiivid olid juba varem välja kasvanud tooridest. Gladstone’i puhul on aga kindel, et ta oli algul toori ja hiljem liberaal.

Disraeli arvates seisnes konservatiivide ja liberaalide vastuolu selles, et liberaalid olid filosoofiline koolkond, mis tugines ainult teooriale, aga konservatiivid ajalooline koolkond, mis võttis arvesse ka ajaloolist kogemust. Gladstone arvas, et liberaalid usaldavad inimesi, aga konservatiivid umbusaldavad.

Nii Disraelit kui ka Gladstone’i iseloomustatakse heade kõnemeestena. Raamat "Disraeli" võrdleb neid aga, et Gladstone oli seltskonnas jutukas, aga Disraeli vaikne. Raamat Disraelist ütleb, et Londonis oli Disraeli populaarne, aga Gladstone ebapopulaarne. Raamat Gladstone’ist ütleb, et vahepeal oli tema Londoni kõige populaarsem inimene. Kuna valimistulemused on iga kord erinevad, võivad mõlemad kirjeldused olla mingi hetke kohta õiged.

Raamatus Gladstone’ist maalitakse temast pilt, nagu ta oleks olnud Disraelist imperialismivastasem ja rahumeelsema välispoliitika pooldaja. Gladstone oli Krimmi sõtta astumise vastu, kuigi sinna astuti, samuti hilisemas Vene-Türgi sõjas Türgi toetamise vastu, mida peaminister Disraeli tegi. Preisi-Prantsuse sõja ajal pidas Gladstone kinni erapooletusest. Ameerika kodusõjas pooldas ta algul lõunaosariike, arvates, et sõja põhjus on soov riik taasühendada, kuid hiljem muutis seisukohta, kuna oli orjuse vastu. Ka vene keiser Aleksander II leinas ta kui pärisorjuse kaotajat. Veel elu viimastel aastatel astus ta välja Türgi armeenlaste kohtlemise vastu. Ta püüdis läbi suruda Iirimaale omavalituse (Home Rule) andmist, mis parlamendis kaks korda tagasi lükati. Kuigi ta olevat olnud väga usklik, pooldas ta teiseusuliste õiguste suurendamist ja kirikute riigist lahutamist. Neid tuli lahutada ühekaupa, sest anglikaanidel olid olemas eraldi Inglismaa, Iirimaa, Šotimaa ja Walesi kirik. /TÄIENDUS allpool./ Gladstone kritiseeris koloniaalsõdu Afganistanis ja suulude vastu, kuid tema enda valitsuse ajal okupeeriti Egiptus. Selle põhjenduseks toodi, et see olevat au küsimus, kuna eelkäijate algatused tulevat lõpule viia, isegi kui need on rumalad. Sõditi ka Sudaanis, kus toimus mahdistide ülestõus.

Ilmar Tõnisson iseloomustas inglise aristokraate suuremeelsetena. Selle kohta leiab kinnitust ka teistest raamatutest. Carlyle vastaseid halvustades lisab halvustavatele sõnadele ometi "sõber". Carlyle oli Disraelit solvanud, aga Disraeli tunnustas teda sellest hoolimata, kuna polevat olnud kättemaksuhimuline. Disraeli surma järel algatas tema vastane Gladstone talle mälestusmärgi püstitamise. Raamatus toodud fotolt on näha, et hiljem püstitati see ka Gladstone’ile endale. Gladstone’i rünnati tänaval füüsiliselt ja ründaja saadi kätte, aga Gladstone ei pidanud vajalikuks tema karistamist.

Disraelile andis kuninganna aadlitiitli, mille ta võttis ka vastu. Kuninganna pakkus ka Gladstone’ile krahvitiitlit, aga Gladstone keeldus. Disraeli elulooraamat lõppeb sellega, nagu oleks rahvas teda erakordselt leinanud. Aga Gladstone’i elulooraamatu järgi oli ka tema matustel tohutu rahvahulk.

TÄIENDUS:
Täpsustamisel leidsin võrgust järgmised andmed:
Church of England - anglikaani kirik Inglismaal, riigist lahutamata.
Church in Wales - anglikaani kirik Walesis, tekkis, kui Church of England 1920 Walesis riigist lahutati. Raamatus ma nägin enda arvates ka väljendit Church of Wales 19. sajandi kohta, aga ei kirjutanud kontrollimiseks leheküljenumbrit üles. Walesi kirikust seal kindlasti kirjutati, sest varem mul vastav teadmine puudus.
Church of Ireland - anglikaani kirik Iirimaal, lahutati riigist 1869.
Church of Scotland - lahutati riigist 1929, aga pole anglikaani, vaid presbüterlik kirik. Anglikaani kirik Šotimaal on Scottish Episcopal Church.