Vana-Egiptuse ajalugu

"Vana-Egiptuse inimene". Koostaja Sergio Donandoni. Eesti keeles 2012, itaalia keeles 1990. Tõlkinud Kattri Ezzoubi. 384 lk.

Sotsiaalajalugu tekkis kuningate ajaloo kõrvale ilmselt sellepärast, et ühiskond demokratiseerus ja kõike ei otsustanud enam kuningad. Kui sotsiaalajalugu juba kirjutama hakati, siis laiendati seda ka aegadele, kui kuningad veel peamisi asju otsustasid, nii palju kui teiste inimeste kohta alliakaid on. Raamat "Vana-Egiptuse inimene" püiab sissejuhatuse järgi võimalikult vähe isikutele keskenduda. Peatükis "Surnu" öeldakse koguni, et kuningate hauad on kõige vähem huvitavad, sest need on kõige ebatüüpilisemad. Aga peatüki "Vaarao" autor ütleb siiski teistest erinevalt, et Vana-Egiptuse ajalugu on tegelikult vaaraode ajalugu.

Mõisteid vaarao ja kuningas kasutatakse raamatus läbisegi ühtede ja samade inimeste kohta. Selgitatakse siiski, et mõiste "vaarao" tekkis Uue riigi ajal. (Egiptuse ajaloo tähtsamad perioodid olid Vana, Keskmine, Uus ja Hiline riik, nende vahele jäid vaheperioodid ja hiljem tulid võõrvalitsejate omad.) Vaarao tähendas algul paleed ja hiljem inimest, vanematel perioodidel kasutati kuninga nimetamiseks mitmesuguseid erinevaid tiitleid.

Peatükis "Surnu" öeldakse, et kuna muuseumides on palju esemeid hauakambritest, peetakse kogu vana-egiptuse kultuuri surnutekultuuriks, kuid seda ebaõiglaselt. Hauakambrite parema säilivuse põhjus olevat, et need ehitati kuiva kohta, aga elavate ala on jäänud Niiluse üleujutuste alla. Minu meelest on ebaõiglusest rääkimine siiski liialdus, sest minu teada olid vaaraodele surmajärgseks eksistentsiks ehitatud püramiidid siiski kõige suuremad ehitised. Kui hauakambrid ehitati kuivemasse kohta, võis selle taga olla nende teadlik tähtsustamine.

Vaarao oli juba eluajal jumal, teised inimesed võisid selleks kõik saada pärast surma. Mõni sai jumalaks eeskujuliku elu tõttu, teised suremisviisi läbi. Nii said jumalaks need, kes Niilusesse uppusid. Arutasime seda kohta seltskonnas. Ütlesin, et polnud öeldud, kas sel juhul püüti uppumist esile kutsuda või seda vältida. Vastati, et islamisuslised, kes saavad paradiisi sõjas langemise korral, soovivad ühelt poolt kiiresti paradiisi saada, teiselt poolt püiavad seda edasi lükata.

Vana-Egiptuse kultuur sarnanes mõne koha pealt siiski rohkem tänapäeva Lääne kultuurile kui islami omale. Raamatu lõpul peatükis "Naine" võrreldakse Vana-Egiptuse ja tänapäeva Egiptuse naise olukorda, et naise staatus on langenud. Vana-Egiptuse naine ei pidanud oma keha katma, tal oli oma vara, tunti rasestumisvastaseid vahendeid, abieluleping sõlmiti kahe abielluja vahel, mitte naise vanematega.

Kui jagada vanaaja riigid Ateena ja Sparta tüüpi, siis Vana-Egiptus tundub olevat rohkem Ateena tüüpi, sest ta ei olnud väga sõjakas, seal olid kõrge kultuur ja teadus. Veritasu mõistet ei tuntud, selle asemel lahendati isegi jumalate vahelisi tüliküsimusi kohtus. Vanad kreeklased tapsid haigena sündinud lapsi, aga egiptlased kasvatasid kõik sündinud lapsed üles, kuigi ohverdasid vahel sõjavange. Sõjavangi võis oodata ka Egiptuse sõduriks muutmine. Vahepeal oli moes abielluda välismaa naistega, nagu praegu paljud eesti naised abielluvad välismaalastega. Ülikooli keskaja loengutes õpetati, et keskaegne Euroopa ühiskond jagunes tsentriks ja perifeeriaks. Selle järgi võiks öelda, et naised on liikunud tavaliselt rohkem tsentri ja mehed sõduritena perifeeria suunas. Egiptus oli naabermaadest tsiviliseeritum ja seega tsenter. Kuigi need sõjavangidest tehtud sõdurid liikusid ka tsentrisse.

Egiptuse sõjavägi olevat olnud olemas rohkem hirmutamiseks kui jõu kasutamiseks. Nagu meile õpetati Nõukogude ajal koolis, et tuumarelvad on olemas rahu kaitsmiseks. Egiptlased siiski sõdu pidasid. Raamatus arvatakse, et maade vallutamisel olid majanduslikud põhjused. Eelmine aasta kirjutasin Laidre raamatust Põhjasõja kohta, kus arvati, et 18. sajandil ei olnud sõdade põhjused enam usulised ega veel majanduslikud, vaid sõditi prestiiži pärast.

Ülikoolis õppisime nagu oleks vana-egiptuse maalikunst olnud ajas väga muutumatu, väljaarvatud Ehnatoni ajal. Siin raamatus tehakse tuhandete aastate pikkusi hüppeid Vana-Egiptuse pika ajaloo piires ja ka tänapäeva, millest jääb mulje, nagu oleks tuhandete aastate vältel väga vähe muutunud. Peatükis "Ori" siiski öeldakse, et Egiptuse ajalugu ei tule vaadata staatilise, vaid dünaamilisena. Nii polnud Vanas riigis veel orja hilisemas tähenduses olemas, orjus kujunes välja Keskmise riigi lõpuks. Orjus ei olevat siiski tähendanud despootiat, vaid sellega kaasnenud jutumärkides ühiskonna "demokratiseerumine". Sellele järeldusele tulin kõigepealt ise, kui mainiti, et Vana ja Keskmise riigi vahelisel vaheperioodil peale orjade tekke toimus ka võimu nihkumine keskusest provintsi. Hiljem kinnitab seda ka autor, kes ütleb et "demokratiseerumine" seisnes kultuuri laiemas levikus. Peatükis "Talupoeg" nimetatakse talupoega ühiskonna kõige madalamaks astmeks, kuid ei öelda, kas madalam oli talupoeg või ori. Raamatus rõhutatakse vahepeal, et Egiptuse ühiskond ei olnud India taoline kastiühiskond. Nii puudus range piir preestrite ja ilmalike ning sõjaväelaste ja tsiviilisikute vahel, ori võis ka vabaks saada. Kuid korduvalt kirjutatakse ka sellest, et ametid olid pärilikud.

Selle köite tõlge tundus mulle parem kui varem loetud teistel sama sarja raamatutel. Et see on lisaks eesti keeles hiljem ilmunud, siis nähtavasti on kogemustest õpitud. Raamatu kaanevärv on kollane, mis peab võibolla sümboliseerima Egiptuse kõrbeliiva.