Disraeli

André Maurois. "Disraeli". Sari "Persoon". Prantsuse keelest tõlkinud Kaja Riesen. Tallinn 2000. Originaal 1927. 240 lehekülge.

Olin seda raamatut üks kord varem lugenud, nüüd lugesin teist korda eelkõige Carlyle’i teema täienduseks ja nägin teost täiesti uue pilguga. Disraeli elas aastatel 1804–1881 ja Carlyle 1795–1881. Nad olid kaasmaalased ja kaasaegsed. Mõlemad kirjutasid raamatuid, aga Disraeli oli lisaks aastatel 1868 ja 1874–80 Briti peaminister, esindades konservatiivset parteid. Üks oli šoti ja teine juudi päritoluga.

Disraeli isa avaldas samuti raamatuid ja uuris kirjandusteadust. Ta käis lugemas Briti Muuseumi raamatukogus, mille lugeja oli ka Carlyle. Disraeli isa ajal olevat seal olnud korraga viis-kuus lugejat. Carlyle pidas Voltaire’i kummardamist kõige madalamat sorti kummardamiseks, aga Disraeli isa oli voltäärlane ja russoolane. Carlyle pidas Charles I hukkamist positiivseks ja puritanismi hääbumist Inglise revolutsiooni lõpu järel kahetsusväärseks, aga Disraeli isa arvates oli Charels I märterkuningas ja puritaane ta vihkas.

Algselt oli perekonnanimi d’Israeli, mis viitas Iisraeli päritolule, ja perekond oli juudi usku. Kuid nad lahkusid juudi usust ja lapsed ristiti anglikaanideks. Hiljem võttis poeg uue perekonnanime Disraeli, et seegi oleks vähem juudipärane. Elu lõpul lisandus veel nimi lord Beaconsfield.

Carlyle kirjutas, kuidas tema ajal valitses Inglismaad mittetöötav diletantidest koosnev aristokraatia. Kuid Maurois näitab oma raamatus, et võimu saavutamiseks pidi kõvasti vaeva nägema. Peeli kasvatati lapsest saati peaministriks, ta pidi juba viieaastaselt kõnesid pidama, kooli lõpetas ta kahekordse priimusena, lõpuks ta peaministriks ka sai. Disraelit peaministriks ei kasvatatud, aga oma võimeid tajudes võttis ta ise juba lapsepõlves eesmärgiks selleks saada. Eesmärgini jõudmine võttis siiski palju aastakümneid. Lõpuks peaministriks saades leidis ta, et see amet tuli liiga hilja, sest tal polnud enam endist jõudu ja ta põdes podagrat.

Disraeli alustas ilukirjanikuna, millist tegevust harrastas ta veel elu lõpulgi, sarnanedes kirjaniku ja tipp-poliitiku ameti ühendamise poolest ehk Lennart Merega. On kirjutatud, et romantismiaja ehk Disraeli aja geenius oli tüüpiliselt selline, kelle elu lõppes koos noorusega, aga Disraelile õpetas tema isa, et edu ei tule üleöö. "Romantismiaja inimene" nimetas ajajärgu tüüpilisteks intellektuaalideks esteeti, dändidt ja flanööri. Disraeli kohta öeldakse raamatus, et ta oli dändi. Sõnaraamat pakub eestipärasemaks vasteks keigar, mida on ka raamatu ühes lauses kasutatud.

Carlyle kirjutas, et tööd peab hästi tegema, selle nimel tuleb õnnelikkusest loobuda. Disraeli seevastu tahtis poliitikuks saada just selleks, et tunda ennast õnnelikuna. Raamatu autor ei mõista teda selle eest hukka, vaid raamat on kirjutatud ilutsevas stiilis. Disraeli tahtis küll õnnelikumaks teha ka rahvast, selle eest süüdistati teda radikalismis.

Disraeli ajal kasvasid Inglise poliitilises elus tooridest ja viigidest välja konservatiivid ja liberaalid. Ta ei teadnud algul, kelle esindajaks hakata, kuid lõpuks valis konservatiivid. Viigid olid raamatu järgi seotud riigikiriku vastastega ja toorid riigikiriku pooldajatega. Disraeli isa pidas viige vastutavaks Charles I hukkamise eest. Tema vaenulikkus puritaanide vastu on veidi kummaline, kui raamat algab sellest, et juudid aeti Inglismaalt aastal 1290 Edward I ajal välja ja lubati tagasi alles Inglise revolutsiooni ajal.

Carlyle’i nimetatakse raamatus kaks korda. Leheküljel 132 kirjutatakse sellest, et Carlyle Disraelit ei sallinud, öeldes tema kohta: "Kui kaua lubab John Bull veel sellel rumalal ahvil oma kõhu peal tantsida?", kus John Bull tähendab Inglismaad. Leheküljel 185 korratakse sama tsitaati teistsuguses tõlkes, lisades, et Disraeli andis talle sellest hoolimata kõrgeima tunnustuse, sest ei olnud kättemaksuhimuline. Raamatu esimeses pooles siiski kirjeldatakse, kuidas Disraeli nooruses ühe solvajast kaasõpilase veriseks peksis ja teise solvajaga duelli pidada tahtis.

Disraeli peaministriaega jäi Vene-Türgi sõda, mille ajal tema ja kuninganna toetasid Türgit, Carlyle ja paljukordne peaminister Gladstone aga Venemaad. Rahvas olevat muutunud Türgi-meelseks, sest inglastele meeldivad tugevad rahvad. Carlyle’ile meeldis Venemaa samuti sellepärast, et Venemaa oli tugev ja venelased vaiksed. Kuid ülikooliharidus ja muud raamatud ütlevad siiski, et Inglismaa välispoliitika on olnud pikka aega tasakaalupoliitika, mille ajal seisti vastu alati mandri kõige tugevamale riigile, siis peaks ka Türgi toetamine tulema Venemaa tugevusest. Türgi toetamise eest sai Inglismaa Küprose saare.

Nüüd veel raamatus esinevatest pisivigadest. Stuartite kukutamise aastana on eksikombel nimetatud 1668, peaks olema 1688. Ühel leheküljel on kasutatud väljendit "suur Burke", mis minu jaoks seostus ainult ajaloolase Edmund Burkega, aga joone all on seletatud, nagu oleks mõeldud esimest Austraalia põhja-lõuna suunal läbijat. Kontekst on, et kui Burke oleks kauem elanud, oleks ta ise saanud lord Beaconsfieldi tiitli. Vikipeedia järgi sobib see samuti just Edmund Burke kohta. "Homerose poeemide" asemel oleksin ma tõlkinud "Homerose eeposed". Malenuppu ei oleks ma tõlkinud kuningannaks, vaid lipuks. Linnanimena on pandud kirja Peterburg, aga sõnaraamat soovitab eesti keeles esimese variandina Peterburi ja lisavõimalustena Sankt-Peterburg või Piiter.